Vooruslikust Justine´ist jutustav raamat oli kunagi mul sünnipäevakingiks saadud, kuid enne kui jõudsin lugema hakata laenas keegi selle ja pole siiani tagastanud. ( Loodan, et tagasi saades lehed ei kleepu. ) Filmi sisu oli tänu sellele täiesti tundmatu aga erilist heameelt see kahjuks ei valmistanud. Tahtmine oli hoopis teada saada kas ka raamatu süzhee nii hüplevalt jantlik on kui filmis. Ilma suurema läbiva liinita jookseb poolpaljas Justine lihtsalt ühe vägistaja embusest teise sülelusse ja halab neile kõigile julmadele südametutele meestele oma kurba saatust. Mehed kuulavad, silitavad neiu pead ja justkui võluväel kukuvad naiselikku keha varjavad riided seljast. Niimoodi filmi iga kümne minuti järel. Mõni mees vägistab, mõni võtab Justine´i viimase tahtmisel, kuid riided ei püsi kunagi kauem kui minut seljas. Ega noort Alice Arno´t alasti ka ebameeldiv vaadata pole, film ise aga jätab tobeda 70-ndate seks komöödia mulje. Feministidele peaks meeldima, niipalju kannatusi sigade/meeste läbi pole ükski kangelanna ei varem ega hiljem tundma pidanud. Julmadest meestest hullemad olid aga kaks kiuslikku pedepoissi, nemad ei tahtnud isegi neiu võlusid maitsta vaid asusid kohe mõnitavat ihunuhtlust jagama. Geiaktivism oli vist 18-ndal sajandil hoopis otsekohesema väljendusega. He he ! Kolm aastat hiljem suutis Pier Paolo Pasolini palju paremini Markii de Sade raamatu ekraniseerida. Kuigi alastust, seksi, perverssusi ja sadismi on mõlemas filmis, on Salò o le 120 giornate di Sodoma palju meeldejäävam ja mõjuvam. Justine de Sade on kergemat sorti seiklus. 2/5
Krahv Donatien Alphonse François Marquis de Sade(1740 - 1814)
No comments:
Post a Comment