La Vie de Jésus - Bruno Dumont 1997Mingi väsimus oli tekkinud prantsuse draamast, liiga steriilne ja ükluised tundusid juba kõik. Liiga prantslaslikud. La Vie de Jésus oli väheke erinev seninähtutest, pigem nagu briti töölisklassi draama. Ainult, et prantsuse väikelinna töötud noored ei löönud pubis õlleklaasi taga oma aega surnuks vaid kihutasid mopeedidel linnalähedastel maateedel ringi ja osaletakse aktiivselt kohaliku puhkpilli orkestri proovides. Ka ei tundunud keegi noortest meestest suitsu tõmbavat ja alkoholigi võeti napilt. Muidu mölutamist aga jagus siingi. Bruno Dumont´i tutvustati minule kui realismi tootjat prantsuse kinos ja mopeedikamba kuninga Freddy ja ta semude käekäik oligi masendavalt tavaline, tõepärane. Aasta vaikses väikelinnas möödub pea hoomamatult, miski ei muutu tegelaste elus ega paiga välisilmes. Ka noored kihutajad ei õpi logelemise käigus midagi. Tavalised jõmmid kalduvad oma igavuses ja rumaluses kuritegelikkuse suunas, saamata ise aru oma tegude tagajärgedes, tundmata süüd väärtegude eest. Aga nii vaikne nagu on linn, on ka politseinike meel. Silm pigistatakse seadusrikkumiste kohapealt kinni, peaasi, et säiliks tüüne rahu.
Filmi üks tähtsamaid liine, alzeerlaste vastu suunatud viha, on õigustatud. Mitte ainult araablasest Kader´i sobimatu käitumise, vaid terve riigi pärast. Alzeeria võitles end prantsuse koloniaalvõimu alt vabaks vaid selleks, et saaks aastakümneid kestnud tapatalge korraldada. Alzeerlastele endile enam vabal maal elada ei kõlba ja rahvas emigreerub massiliselt taas prantsuse valitsuse rüppe sotsiaalrahast elama. Õppigu ise riiki juhtima, mitte prantsusmaal prantsuse kodanikke kiusama nagu The Life of Jesus filmis. Tänud lavastajale kes on osanud teemat käsitleda, näidates nii prantslast kui alzeerlast rahvusele omases käitumises. 4/5
Normandia kantpead jõudehetkel.
2 comments:
jee
jee indeed
Post a Comment