Korea filmides on väga populaarne tegelane kergelt unise olekuga poolearuline vanematega ühe katuse all elav poissmees. Juuksed on silmade ette kasvanud, hääl inisevalt veniv ja samm aeglaselt lohisev. Tavaliselt ta tööl ei käi vaid elab ema antud taskurahast, aitab kodutöödes või teeb sõpradega mingeid poolkriminaalseid pisipettusi. Täiskasvanud luuser ja täielik memmepoeg, kuid alati heasüdamlik ja abivalmis. Selliseid kutte leiab paljudest romantilistest komöödiatest, ning arvatavasti on korealastel tüpaazi kohta lausa oma sõna olemas, nii südamelähedane tundub neile selline tönts tüüp olevat. Mutt Boy peategelane Cheol-min on just täpselt kirjeldusele vastav. Tänu kunagisele konfliktile koolist välja visatud noormees elab koos oma lesest isaga, hoides taskuraha eest majapidamisel silma peal. Teed aga ristuvad kunagise koolikiusajaga, kellest on saanud kohaliku kinnisvaraarendaja mustade tegude kordasaatja. Koreas on tavaline, et suurfirma kasutab kriminaalide gänge teatud ülessannete täitmisel. Tavaliselt on tegu kinnisvara tehingutes müüdud elukohtadest inimeste jõhkera väljapeksmisega. Kahtlaseid tehinguid uurib ka peategelase politseinikust isa ja peagi on mõlemad kurjategijate jälil. Poeg kantud isiklikust vihast ja isa ametliku uurimise kaudu. Kergelt coming of age story, isa ja poja vahelistest pingsatest suhetest aga ka romantiline lugu, mis filmile ainukesena mingit sära annab. Kuidagi liiga tavaline on muidu terve stoori. Komöödia, draama ja actioni piirimail balansseeriv, kuid ühtegi teemat tõsisemalt välja mängiv. Tüüpilise peategelasega tüüpiline korea kino. Täpselt sellist keskpärasust on Kyung-Taek Kwak kogu aeg vorpinud, kuid Mutt Boy´st ootasin seekord enamat. 1,5/5
Täna öösel taipasin:
armastan ma luuserit.
Alles nüüd ma tean,
sind kaotada ei saa.
Olin nõrk ei mõistnud veel
et takerdun vaid võitjaisse.
Alles sinus leidsin õige sõbra, oooo.
armastan ma luuserit.
Alles nüüd ma tean,
sind kaotada ei saa.
Olin nõrk ei mõistnud veel
et takerdun vaid võitjaisse.
Alles sinus leidsin õige sõbra, oooo.
No comments:
Post a Comment