The Lost Weekend - Billy Wilder 1945Paramountile pakuti USA Alkoholitootjate Liidu poolt 2 miljonit dollarit, et seda filmi kunagi ekraanidele ei lastaks. Kardeti, et realistlik alkoholismi paljastav film võib muidu viinamüüjate kasumit kahandama hakata. Tänapäeval vaadates võib muidugi selle kohati ülepingutatult kujutatud alkoholitarbimise üle vaid muiata, kuid ega joodiku elu praegugi väga erinev ole kui 60 aastat tagasi. Koomilise suhtedraamana töötab film aga paremini kui viinapahede eest hoiatava propagandafilmina. Peategelane on Bukowski laadi joodikust kirjanik aga selle vahega, et kui Bukowski kirjutas siis Don Birnam´il on blokk peal. Kuna pea head teksti ei tooda haarab käsi pudeli järele ja purjuspeaga ei suuda taas kirjutada
Suletud ring, kuid mitte väga veenev jooma hakkamiseks. Romaanis olevat alkoholismi põhjuseks olnud kooliaegne homosuhe mis tundub palju mõistetavam 40-ndate kontekstis. Võib-olla tänapäeval on vastupidi, homosuhtega lausa uhkustatakse ja joodik-kirjanikke on terve maailm täis. Don´i väljasõit vanemate juurde maale muutub aga mehe linnabaarides ja korteriüksinduses pummeldamiseks. Juuakse, juuakse, juuakse, joostakse pandimajja, laenatakse raha ja lõpetatakse kainestusmajas. Tuli meelde Toomas Vindi romaan "Kaine kuu ja purjus päike", paljudki joodiku jauramised ja hetked olid sarnased. Hea draama, lõbus komöödia ja propagandafilm ühes, vaata millise nurga alt tahad. See 2 miljoni jutt on vist ikka linnalegend.See film on võetud l@ssie terviseks. Proosit ! 4/5
Don Birnam - muret viinaklaasi uputav kirjanik.
6 comments:
Kainerisse olen vist kahjuks vaid kord jqudnud.
Pandimajas olen vaid käinud kunagi avutit ostmas.
Muud teemad tulevad jah tuttavad ette, ehkki ma väidan, et üks hea pohmakas on hea kirjutamise inspiraator. Aga eelnevalt tuleb heas seltskonnas napsu vqtta. Ja hed napsu.
Ega ma sinuga mingit paraleeli tõmmanudki. Lihtsalt filmi vaatamine ja su kainuse idee sattusid samale ajale. Napsu kavatsen isegi peatselt võtta, arvatavasti juba jaanuaris.
Kirjutamisest ja joomisest.
Fritz Leiber meenutas ühes oma intervjuus, et kuidas temast alkohoolik sai. Et oli vaja miski kommertsromaan väga napi ajaga valmis saada ning siis ta kasutas alkoholi kirjutamisbloki mahavõtmiseks. Noh, et kunagi oli see aidanud teda seltskondliku häbelikkuses asjus... ja siis ta arvas, et tuleb ka kirjutamisel abiks.
Kirjutas ta umbes kaheksa lehekülge päevas... neli viimast olid juba üsna tahmasena kirjutatud ja need pidi ta järgmisel hommikul üle käima. Aja jooksul jõudis ta sinnani, et pidi järgmisel hommikul juba kuus lehekülge üle käima ning kogu aeg langes kirjutamistempo ning suurenes joomistempo. Romaani sai ta küll valmis, aga siis tuli ka mitu aastat puhast joomist. Enamvähem lõplikult sai ta tsüklist välja alles aastaid hiljem ning naine (kes samuti jõi) ei saanudki välja, sest tappis end varem juba ära...
On talt eesti keeles ka midagi ilmunud ?
Kaks juttu:
Automaatpüstol (The Automatic Pistol; 1940)
ilm.: «Postimees» 1991; nr. 115 (20. mai) - nr. 120 (25. mai)
Suitsutont (Smoke Ghost; 1941)
ilm.: antoloogia «Sünged varjud» (2001)
Tänks !
Post a Comment