Võib-olla väheke veider valik "12 parimat..." sarja jaoks, kuid olen viimastel nädalatel tihti mõelnud just sellistele meelt mustavatele filmidele. Eks ta väheke masohism ole sedalaadi kinoga tutvust teha, aga kohe kindlasti on kõik soovitused kuldaväärt
ning tasuvad pilgu peale panemist. Valik nagu ikka nendest mis esimese hetkega meelde tulid, ega pretendeeri seega ühelegi lõplikule edetabelile, et just sellised seal topis olema peaksid. Nagunii jäi mõni hiilgav kurb linalugu kahe silma vahele, ega jõudnud siia. Link viib pikema arvustuseni.
Famine 33 - Oles Yanchuk 1991
Oles Yanchuk on loonud mitmeid kodumaa ajalugu valgustavaid väärtteoseid, kuid käesolevas, Ukraina näljahäda kujutavas, linaloos on ta ääretu maitsekusega ühendanud teaberikkuse, traagika perekonna tasemel ning kinematograafilise ilu. Julm pilk aega mil Nõukogude Liidu valitsus näljutas kulakute ja rahvuslaste vaigistamise eesmärgil surnuks mitu miljonit ukraina talupoega. GULAG´i või asumisele saatmine võrdus siis kohati lootusega elule, samas kui kodutallu jäämine oli mõnes paikkonnas pea kindel näljasurm.
Threads - Mick Jackson 1984
Dramatiseeritud, kuid dokumentaalfilmilikku lähenemist pakkuv, visioon tuumasõja järgsest elust-olust Inglismaal. Kaos ja sellele järgnev inimkonna mandumine. Tugeva taustauuringuga tehtud ja seetõttu mõjub just eriti masendavalt, et konsulteerivad teadlased ei andnud filmitegijate käsutusse ühtegi lootusekiirt. Surm, surm ja surm peale haigusi ja nälgimist. Vaata samuti When The Wind Blows ja The War Game.
Jude - Michael Winterbottom 1996
Hävingule määratud armastuslugu. Vaataja ikka püüab loota elades peategelaste armastusele kaasa, kuid julmalt surutakse kõik "kõrvalekalded normist" tagasi õigetesse raamidesse. Kurb.
Living - Vasili Sigarev 2012
Mitmed isiklikud tragöödiad, kuid see on alles filmi algus. Tõeliselt painava atmosfääri loob režissöör alles siis kui kaotatud omaksed taas uksele koputavad. Sigarev on teinud tõsise julmadraama, kuid mis ometigi trügib horrori mängumaale ning teinud seda vastiku õõvastusega. Räbal tunne jääb peale filmi vaatamist päevadeks kummitama.
Oasis - Chang-dong Lee 2002
Chang-dong Lee on lavastanud mitmeid masenduse ja enesehävituslikkuse piirimail keerlevaid süngeid draamasid, kuid just käesolev film on minu jaoks jäänud tema loomingu tippu, sest on need teised nii julmad ja jõulised, kui on, aga Oasis seisab nendestki sammukese võrra eespool. Kõva stsenaarium, oskuslik teema ning karakterite ehitus.
Cargo 200 - Aleksei Balabanov 2007
Balabanov on 20 aastat hiljem tšernuhha ellu äratanud ning teinud seda veelgi süngemas toonis kui perestroika lõpuaja aus nõukogude kino seda suutis. Vanasõna ütleb, et tšernuhhat hinda tapeedi tooni järgi ning siinses filmis on kõikide ruumide tapeedid pleekunud, tahmunud, rasvunud ning poolenisti seinalt kraabitud. Selline on ka vaataja hing peale kinoga tutvumist.
Scum - BBC version - Alan Clarke 1977
Scum´iga on see veider lugu, et filmist on kaks pea täiesti identset versiooni, algselt tele jaoks tehtud ning hiljem hõbelina jaoks taas ümber võetud, kusjuures viimane on mitmest küljest tsenseeritud, mis ometigi ei seganud sellegi filmi ümber tekkinud diskussiooni ning nappi pääsemist ban´ist. Brutaalsemal televersioonil ei läinud niigi hästi, seda sai esmakordselt näha alles paarkümmend aastat peale valmimist. Sisuks elu briti tüüpilises noortekoloonias, ehk peksmised, vägistamised ja enesetapud. Uncut versioon Scum´i kinofilmist on võrdväärselt hea teletööga.
Christiane F. - Wir Kinder vom Bahnhof Zoo - Uli Edel 1981
Põhineb peategelase hiljem kirjutatud kultuslikul elulooraamatul, kuid filmis toimuva ajal on Christiane F. veel varateismeline tüdruk, kes heroiinidoosi eest oli kõigeks valmis. Lapsnarkari elu, ei midagi kaunist ega tujutõstvat. Junkiefilmidest on muidugi Requiem for a Dream samuti päris hävitav. Samuti on hea Uli Edel´i Last Exit Brooklyn.
Tombstone of the Fireflies - Taro Hyugaji 2008
Grave of the Fireflies anime on muidugi klass omaette, kuid soovitan vaadata ka samasisulist mängufilmi, sest nii mõneski aspektis tõi näitlejatega mängituna stoori mitmeid sügavusi paremini esile, samas kui anime tegi seda kõike lihtsalt kenama kuvana.
The Road - John Hillcoat 2009
Raamatut lugenud ikka virisevad, et film ei küündinud kirjasõna tasemele, kuid mina jäin vägarahule ning isegi tunnen head meelt mõningate välja jäänud lõikude puudumise pärast. Isa ja poja teekond läbi katastroofist lõhutud Ühedriikide pakkus sellist pilti, mida võis näha kolmekümnendate näljahädast laastatud Ukrainas. Tühjad teed ja tühjad majad ning kui kusagilt korstnast suitsu tõusis, siis tõenäoliselt küpsetati inimliha.
Don't Move, Die and Rise Again! - Vitali Kanevsky 1989
GULAG´ifilm mis otseselt ei näita elu vangilaagris, vaid selle läheduses olevas asulas. Haarava masenduse lõi õrnõhuke joon mis eristas vabu inimesi vangidest, sest esimesed olid üle võtnud viimaste vaimsed väärtused ja maei räägi siin poliit- või sõjavangidest, vaid platnoidest.
Na tebya upovayu - Yelena Tsyplakova 1992
Minu jaoks üldse kogu maailma kõige valusam film. Tegevuskohaks üheksakümnendate alguse venemaa lastekodu, kus sunniviisiliselt kasvatajateks määratud prostituudid ning naisvargad piinavad ning alandavad oma hoolealuseid. Kuva ajast mil lastekodulaste saatus ei läinud kellelegi korda
, vaid uuskapitalistlikkus tuhinas väärtustati vaid raha ning seega varastati laste toidunorme ning isegi kaubeldi põngerjatega. Naistele, eriti emadele, ei soovita seda draamat kohe kindlasti mitte.
Boonus soovitus:
Blind Shaft - Yang Li 2003
Blind Shaft ei ole otseselt pisarat silma toov, ega hingehävingut külvav, kuid see-eest üks paremaid ja ausamaid Hiina olmerealismi pakkujaid. Filmitud poolenisti salaja ning ilmumisajal kodumaal keelatud olnud linalugu, kuigi viimane tegelikult tänapäeva Hiinas midagi tõsist ei tähenda - kinos küll ei näidata, kuid kino ees olevast putkast saab vabalt piraat-DVD osta. Jõuline draamalugu teatud laadi inimkaubitsejatest.
Häid "filmielamusi"!