Üks neist filmidest, peale mille nägemist on eneselgi kange tahtmine taas noor olla ning kuna see ei ole võimalik, siis vähemalt parem inimene. Et siis hea tunne jäi peale vaatamist sisse, aga see muidugi ei ole ka mingi ime, sest film teadlikult mängib märkidele mis minuealist haaravad, näiteks isiklikult ääretult tuttav The Smiths´i kuulamine, F. Scott Fitzgerald´i lugemine, vihjed Seatlle´i scene tekkele, kassettidele lemmikträkkidest koosnevate kogumike lindistamine või siis kasvõi kogulinaloo nukker-nostalgiline joon nii muusikas, kui situatsioonides. Isiklikke paralleele kisub välja mitmeid ja olen kindel, et linalugu meeldibki pigem 40, kui paarikümne aastastele, kuigi tegu ju noortefilmiga. Või siis pigem vanu noortefilme meelde tuletava noortefilmiga. Film on ääretult romantiline, ajastuhinge kandev ning paari traagilise noodiga. Tagasivaatena aastasse 1990 (+/- aastake) suurepärane võluv noortekas, mille ainsaks miinuseks pean ma ebasobilikku niininetatud tunnelilaulu valikut. Mitte, et lugu halb oleks, kuid nii laia silmaringiga terava muusikahuviga noorte jaoks eioleks tohtinud see Bowie tuntumate träkkide hulka kuuluv "Heroes" küll tundmatu olla. Veelgi paremini oleks aga aja ja hetke kokku võtnud mõni insider infokandjana töötav Pixiesé või Sonic Youth´i träkk. 4,5/5
Kiita tuleb kogu sõpruskonna karakterite ehitus, sest ühtmoodi sümpaatsed ja tõepärased olid nad kõik.
No comments:
Post a Comment