Pealtnäha tavaline Saksamaal asuv küla. Kes kasvatab veiseid, kes künnab põldu ja kes kääritab siidrit, igal juhul õhtuti istutakse õlletoas ja lastakse märjukesel heamaitsta, arutades lonksude vahele külaeluga seotud probleeme. Siis aga jõuab kätte aeg kus kauplus asub rohkem alkoholi sisse ostma, külatagune niidult lõigatakse söödahein ning küla asukohale viitavad sildid ning viidad viiakse kuuri peitu. Sildid peidetakse ära? Miks? Aga selleks, et peagi saabub kohale hordide kaupa ajutuid hevimehi üle maakera ning pooled neist tahaks kohu mälestuseks viia suunasilti kirjaga Wacken.
Külaelu kujutamine oli igav, sest tegelikult ei ole lavastajal peale kontrasti, kus üheks osapooleks mõmmised maamehed ning teisel pool aru kaotanud purjus pikajuukselised, midagi pakkuda. Isegi see vastandamine ei tööta, sest metalimeeste rumalusele jäetakse liiga vähe ektraaniaega ja nii vaatadki venivat dokkfilmi tavalisest maa elust ja ootad kannatamatult, et millal bussid hulludega saabuvad ning võimendustesse heli sisse lükatakse. 2/5
Tüüpilised festarikülastajad.
No comments:
Post a Comment