Kunagi oli teleseriaal nimega Profit, mis lõi oma küünilisuse ning negatiivsust kiirgava sisuga vaatajaskonna pahviks. Varem oli seda muidugi teinud Twin Peaks, kuid viimase müstiline sisu aitas vaatajal end sündmustest distantseerida, kõik tundus isegi saatanasse uskuvate padukristlaste jaoks muinasjutuna ja läbi selle ohutuna. Profit aga tõi kurjuse otse koduõuele ning nii sarmantse tegelase kaudu ning realistlikus peredraama vormis, et vaataja mitte ainult ei tundnud end šokeerituna kui Jim Profit kirglikult oma ema suudles, vaid neid hirmutas kogu mehe olemuse võimalikkus.
Profit oli novaatorlik veel mitmes muus võtmes, kuid tahan jutuga hoopis jõuda sinna, et alates sellest hakkasid teleseriaalid järjest kvaliteetsemateks muutuma ja suure töö selles on teinud HBO. Väga palju räägitakse sellest, et kaabeltelevisioonina on HBO-l võimalus näidata ekraanil seksi ja vägivalda ning sealt siis ka kompanii sarjade suur edu. Vaidleks vastu tuues näitena just käesoleva seriaali kus seks on väga kolmanda-naljandajärguline ning tegelikult isegi mitteoluline komponent mis isegi vaikselt häirima hakkab kui näed, et taaskord on vaja episoodis üks lembetseen 30 sekundit pikemaks venitada ja seda vaid põhjusel, et saaks vilksamisi rinnanibu või säärejooksu demonstreerida.
Ja ka vägivald ei ole igas episoodis manu, vaid selle ajutine kohalolek on kiire ja efektiivne, jäädes lihtsalt väikeseks komponendiks mis aitab lugu jutustada. Ei võta sõna roppude sõnade kasutamise kohta mis taas üheks HBO privileegiks, sest mis oleks Sopranod ilma üksteise potsa laotud "fuck´ideta" või Deadwood ilma sidesõnata "cocksucker". Broadwalk Empire´is liigutakse aga valdavalt sellises seltskonnas kus mõni "schwarz word" on elu näinud meeste jaokski võõras.
Boardwalk Empire´i oskus balansseerida draama ja põneviku vahel on märkimisväärselt nutikas ja sisse põimitud ajaloolised viited ning harvad humoorikad seigad vaid tugevdavad üldmuljet. Märkimata ei saa loomulikult jätta ka cast´i kes oma isikupäraga rikastavad seriaali enam kui lihtsalt hea näitlejatööga. Positiivselt vastupidine lugu on aga lavastajatega - mitte keegi ei trügi esile ega püüa asjale oma autoritöid meelde tuletades läheneda, vaid sarja kulgemine on väga meeldivalt ühtlane nii, et lõpuks ei saagi rääkida, et see või teine osa oli ägedam kui eelmine. Kõik on väga kompaktne, suuri haake ei tehta ega järsku välja ilmuvate külalistega ehmatata.
Kui nüüd häirivatest asjadest rääkida, siis venitatud seksilestseenidele lisaks tundusid liigsed mitmed ajaloohetke märgistavate esemete sissetoomised. Ma tean niigi, et tegevus toimub aastal 1920 ja seega ei vaja ma ekraanil intensiivselt pakutud ajastule omaseid tehnikasaavutusi ega viiteid. Mõistan, et see annab vaataja jaoks edasi nende aastate hõngu, kuid kohati oleks seda võinud tagasihoidlikumalt pakkuda ning mitte mõnda eset otse kaamera vastu suruda või pealkirja ja sündmust igaks juhuks mitu korda üle sõnada. Aga need on nii pisikesed hurjutamised, et ei lähe arvesse. Boardwalk Empire oli hoolimata neist silma jäänud "vigadest" suur seriaal. 4,5/5
Its just business!
No comments:
Post a Comment