Saturday, June 30, 2007
Address Unknown
Suchwiin bulmyeong - Ki-duk Kim 2001
Varasemate Kim Ki-duki filmides oli tunda veel oma rahva keskel olemist, asi mis hilisemes töödes on asendunud kaunite interjööride, ilusa puhta pildi ja muu tilu-lilu nonsensiga, sügavad valulikud tunded lihtsa tüdimuse ja purustav meeleheide uinutava uimasusega. Address Unknown on minu jaoks vihase mehe töö ( põhines lavastaja isiklikel kogemustel ) oma kodumaa valupunktide paljastamisel, kriitika ja reaalse pildi loomine toimuvast aga mitte festivalipublikule suunatud kauni kunsti tegemine. Elu USA sõjaväebaasi kõrval asuvas külas pole just meeldiv kogemus. Peategelase isa oli neeger kes sõjaväebaasist lahkudes jättis oma kallima lapseootele ja hüljatud naine hullus kergelt, saates veel ka aastaid hiljem kirju oma armastatule, et inglise keelt õppivat mulatist poega ühendriikidesse saata. Samal ajal aga üritavad teised igavuse käes vaevlevad US armee sõdurid ära rääkida noori kohalikke tüdrukuid, neid alkoholi ja narkootikumidega ahvatledes. Külas elav erksameelne noor poiss kogeb esmaarmastust, ning ringi kimab kohalik koeralihaga kaubitsev lihunik. Kõiki tegelasi ja paiku ümbritseb lootusetus ja räpasus, selline maailma äärel asuva unustatud sõjaväelinnaku seisvast elust tekkinud paks ja tume läppunud aura. Ega muud teha olegi kui võtta korakutsikas, kasvatada ta suureks, peksta elavast peast kaikaga liha pehmeks, valmistada perele piduroog ja siis võtta taas uus kutsikas. Masendav draama. Soovitan!
Red Sun - Sole rosso
Soleil rouge - Terence Young 1971
Peale Hombre vaatamist kus tulistada oskav kauboi kõhkleb astumast samaaegselt kahe mehe vastu korraga, saan ma palju paremini aru ka väikelinna šerifi hirmust asuda kolme pätiga arveid klaarima filmis High Noon. Bondi režissööri western aga kütab täiesti bondi-maailmas kus tulistatakse lõdva käega kümneid vastaseid korraga ja kes ei sure läbi kuuli, selle viib hauda plahvatused, surmav laserkiir, vihmavarjutorkega saadub mürgisüst või paksu hiinlase poolt heidetud teravaservaline kaabu. Red Sun oli puhtalt meelelahutusele rõhuv film kuhu oli kokku aetud hulk staare igalt kontinendilt ja mõeldud kogu selle kamba terviklikuks haaramiseks välja muinasjutuline sisu. Palju prooviti buddy comedy stiilile panustada ja teha huumorit lääne kauboi ( Charles Bronson ) ja jaapani samurai ( Toshirô Mifune ) kentsakatele möödarääkimistele, ning hilisemalt tekkivale sõprusele. Kahjuks oli aga see kultuurilisele erinevusele mängimine väga pealiskaudne ja kohmakas, et asjast peale veiderdamise ka midagi muud arvata oskaks. Kui Alain Delon musta riietuva negatiivse püstolikangeasena veel silma päistis ja usutav oli, siis teise omaegse staari Ursula Andress´i kohalolu oli küll kaheldava väärusega. Üldiselt jäi mulje, et kõik võtetele saabunud näitlejad ja ka lavastaja viskasid lihtsalt ühe haltuuraotsa, sellise spagettiwesterni stiilis suvetuuri magedate naljade ja mõtetu etlemisega. 1/5
Peale Hombre vaatamist kus tulistada oskav kauboi kõhkleb astumast samaaegselt kahe mehe vastu korraga, saan ma palju paremini aru ka väikelinna šerifi hirmust asuda kolme pätiga arveid klaarima filmis High Noon. Bondi režissööri western aga kütab täiesti bondi-maailmas kus tulistatakse lõdva käega kümneid vastaseid korraga ja kes ei sure läbi kuuli, selle viib hauda plahvatused, surmav laserkiir, vihmavarjutorkega saadub mürgisüst või paksu hiinlase poolt heidetud teravaservaline kaabu. Red Sun oli puhtalt meelelahutusele rõhuv film kuhu oli kokku aetud hulk staare igalt kontinendilt ja mõeldud kogu selle kamba terviklikuks haaramiseks välja muinasjutuline sisu. Palju prooviti buddy comedy stiilile panustada ja teha huumorit lääne kauboi ( Charles Bronson ) ja jaapani samurai ( Toshirô Mifune ) kentsakatele möödarääkimistele, ning hilisemalt tekkivale sõprusele. Kahjuks oli aga see kultuurilisele erinevusele mängimine väga pealiskaudne ja kohmakas, et asjast peale veiderdamise ka midagi muud arvata oskaks. Kui Alain Delon musta riietuva negatiivse püstolikangeasena veel silma päistis ja usutav oli, siis teise omaegse staari Ursula Andress´i kohalolu oli küll kaheldava väärusega. Üldiselt jäi mulje, et kõik võtetele saabunud näitlejad ja ka lavastaja viskasid lihtsalt ühe haltuuraotsa, sellise spagettiwesterni stiilis suvetuuri magedate naljade ja mõtetu etlemisega. 1/5
Alain Delon samuraina on kordi parem kui samurai vastu võitlejana.
Terry Pratchett's Hogfather
Hogfather - Vadim Jean 2006
Kunagi sai tänu Laurile loetud paar esimest Pratchett´i mis eesti keelde tõlgiti aga midagi eriliselt naljakat ega kaasahaaravat neis polnud, ning minu tutvus Kettamaailmaga piirduski vaid mõne raamatuga. Tegelikult meeldis mulle isegi "Vaibarahvas" rohkem kui tema Discworldi lood. Samas on huvitav see, et neid kõiki Terry Pratchett´i 1001 raamatut lugemata on võimalus olnud teiste suust ja ajakirjanduse kaudu ikka enam vähem kursis olla mis seal fantaasiamaailmas toimub, kes kellega semmib ja mis uued tegelased välja ilmuvad. Sama oli ka Orikavanaga, enam vähem oli teada mis toimuma hakkab. Kel aga väiksemgi ettekujuts puudub, võib boonusdiskilt lugeda tegelaste taustainformatsiooni, mina piilusin ise samuti ja oli abi küll. Selle televisiooni jaoks tehtud kahest osast koosneva minisarjaga oli sama lugu mis raamatutegagi. Lahe vaadata/lugeda aga ei midagi erilist ega meeldejäävat. Surm oli muidugi cool tegelane aga kahjuks kuidagi aegluubis venivalt ja ennast tihti kordavalt. Oleks võinud väheke kiirema reageerimise ja taiplikuma olekuga olla, ikka juba nii kaua pidevalt inimeste kõrval viibinud, et lausa häbi mingeid elulisi ja enesestmõistetavaid asju mitte teada. Ka mister Teatime oli freaky oma iniseva lapseliku hääle ja klaassilmaga. Mõnes serial killer thrilleris oleks samalaadne mõrtsukas minu poolest väga teretulnud. Millegi pärast tuli alul meelde suursari Gormenghast mida sai soome TV vahendusel kunagi vaadatud, sest Ankh-Morpork´i linna kujutamine stuudioseinte vahel lõi kerge paraleeli. Loomulikult on Hogfather hoopis teine stoori ja mingit võrdlust peale möödunud välise visuaalse külje siin luua ei saa. Korralikult oli aga tehtud küll. Xipe kirjutab oma blogis filmist põhjalikumalt ja sügavamalt tänu paremale tausta ja tegelaste tundmisele. Lugege ka sealt! 2/5
Kunagi sai tänu Laurile loetud paar esimest Pratchett´i mis eesti keelde tõlgiti aga midagi eriliselt naljakat ega kaasahaaravat neis polnud, ning minu tutvus Kettamaailmaga piirduski vaid mõne raamatuga. Tegelikult meeldis mulle isegi "Vaibarahvas" rohkem kui tema Discworldi lood. Samas on huvitav see, et neid kõiki Terry Pratchett´i 1001 raamatut lugemata on võimalus olnud teiste suust ja ajakirjanduse kaudu ikka enam vähem kursis olla mis seal fantaasiamaailmas toimub, kes kellega semmib ja mis uued tegelased välja ilmuvad. Sama oli ka Orikavanaga, enam vähem oli teada mis toimuma hakkab. Kel aga väiksemgi ettekujuts puudub, võib boonusdiskilt lugeda tegelaste taustainformatsiooni, mina piilusin ise samuti ja oli abi küll. Selle televisiooni jaoks tehtud kahest osast koosneva minisarjaga oli sama lugu mis raamatutegagi. Lahe vaadata/lugeda aga ei midagi erilist ega meeldejäävat. Surm oli muidugi cool tegelane aga kahjuks kuidagi aegluubis venivalt ja ennast tihti kordavalt. Oleks võinud väheke kiirema reageerimise ja taiplikuma olekuga olla, ikka juba nii kaua pidevalt inimeste kõrval viibinud, et lausa häbi mingeid elulisi ja enesestmõistetavaid asju mitte teada. Ka mister Teatime oli freaky oma iniseva lapseliku hääle ja klaassilmaga. Mõnes serial killer thrilleris oleks samalaadne mõrtsukas minu poolest väga teretulnud. Millegi pärast tuli alul meelde suursari Gormenghast mida sai soome TV vahendusel kunagi vaadatud, sest Ankh-Morpork´i linna kujutamine stuudioseinte vahel lõi kerge paraleeli. Loomulikult on Hogfather hoopis teine stoori ja mingit võrdlust peale möödunud välise visuaalse külje siin luua ei saa. Korralikult oli aga tehtud küll. Xipe kirjutab oma blogis filmist põhjalikumalt ja sügavamalt tänu paremale tausta ja tegelaste tundmisele. Lugege ka sealt! 2/5
Kuidas sa saad panemata jätta pilti kus on ihar lesbi Michelle Dockery mõõgaga ja kiri SEX.
The Last Confederate : The Story of Robert Adams
Strike the Tent - The Last Confederate : The Story of Robert Adams - A. Blaine Miller, Julian Adams 2005
Nii nagu mind kisub hiina õuduskomöödiate poole, nii pean ma nägema ka igat ameerika kodusõja filmi ja seda enam kui vaatenurgaks on võetud lõuna poolne arusaam asjadest. Rebel flag on justkui kutsuv tuluke mis mind maagiliselt enda poole kisub. Olles revisionistliku ajaloo uurimise ja demonstreerimise austaja, otsin igast kodusõja konflikti pajatavast filmist ka viiteid mis väheke erineksid poliitiliselt korrektsest ajalookäsitlusest. Käesolev film paaril korral seda ka tegi, näidates mustanahalisi orjasid õnnelikena oma maja hoovis lamamistoolidel puhkamas, teavitas vaatajat sellest, et unioni vägedes ei võidelnud kohalikud ameeriklased, vaid just maale saabunud sisserändajad, ning kujutas põhja ohvitsere kombetute jõhkarditena. Selle filmi plussiks pole aga need napid revisionistlikud tõed ega üldine kauni lõuna kujutamine ja stoori, vaid vähemalt minu jaoks täiesti uus tase sõltumatu filmi tegemisel. Nimelt on film Robert Adams´ist ja ta naisest Eveline´ist valminud Adamsite suguvõsa rahade ja pealehakkamisega. Peategelaste järeltulijad on täiesti eepilistes mõõtmetes armastusloo kirjutanud, produtseerinud, lavastanud ja mängivad veel ise ka kõigis rollides. See on tegelikult sadade statistidega lahinguid näitav kodukino mis filmitud suguvõsale kuuluvates hoonetes ja maalappidel, tase mille üle võib vaid imestust tunda. Kahjuks polnud ainult vana-vana-vanaisa elu piisavalt põnev, et sellest kaasahaaravat filmi teha oleks saanud, vaeva aga hindan küll. 2/5
Nii nagu mind kisub hiina õuduskomöödiate poole, nii pean ma nägema ka igat ameerika kodusõja filmi ja seda enam kui vaatenurgaks on võetud lõuna poolne arusaam asjadest. Rebel flag on justkui kutsuv tuluke mis mind maagiliselt enda poole kisub. Olles revisionistliku ajaloo uurimise ja demonstreerimise austaja, otsin igast kodusõja konflikti pajatavast filmist ka viiteid mis väheke erineksid poliitiliselt korrektsest ajalookäsitlusest. Käesolev film paaril korral seda ka tegi, näidates mustanahalisi orjasid õnnelikena oma maja hoovis lamamistoolidel puhkamas, teavitas vaatajat sellest, et unioni vägedes ei võidelnud kohalikud ameeriklased, vaid just maale saabunud sisserändajad, ning kujutas põhja ohvitsere kombetute jõhkarditena. Selle filmi plussiks pole aga need napid revisionistlikud tõed ega üldine kauni lõuna kujutamine ja stoori, vaid vähemalt minu jaoks täiesti uus tase sõltumatu filmi tegemisel. Nimelt on film Robert Adams´ist ja ta naisest Eveline´ist valminud Adamsite suguvõsa rahade ja pealehakkamisega. Peategelaste järeltulijad on täiesti eepilistes mõõtmetes armastusloo kirjutanud, produtseerinud, lavastanud ja mängivad veel ise ka kõigis rollides. See on tegelikult sadade statistidega lahinguid näitav kodukino mis filmitud suguvõsale kuuluvates hoonetes ja maalappidel, tase mille üle võib vaid imestust tunda. Kahjuks polnud ainult vana-vana-vanaisa elu piisavalt põnev, et sellest kaasahaaravat filmi teha oleks saanud, vaeva aga hindan küll. 2/5
DVD kaanekujundus on Adams family´l küll patriootlik välja kukkunud.
Labels:
4/10,
draama,
independent,
romantiline,
US
Friday, June 29, 2007
Family Guy - 5 season
Family Guy - 5 season - 20th Century Fox Television series 2005
Viies hooaeg nagu ka kõik varasemad koosnes kolmest diskist millest kahel esimesel asuvad osad olid võrreldes teiste sarja episoodidega küll üpris kasind ja vaoshoitud. Filmidest pärit joke´id olid muidugi head nagu alati aga muidu tundus küll sari väsimusemärke ilmutavat. Kolmandal diskil asuvast neljast episoodist olid aga kolm esimest nii head, et taas andestan sarja loojatele kohatise käestlasmise ja fännan Griffinite perekonna seiklusi taas täiega. Nagu ikka pakuti perverset musta huumorit ja paroodiat meedia tähelepanu pälvinu teemal. Jään ootama järgmist sesooni. 3/5
Viies hooaeg nagu ka kõik varasemad koosnes kolmest diskist millest kahel esimesel asuvad osad olid võrreldes teiste sarja episoodidega küll üpris kasind ja vaoshoitud. Filmidest pärit joke´id olid muidugi head nagu alati aga muidu tundus küll sari väsimusemärke ilmutavat. Kolmandal diskil asuvast neljast episoodist olid aga kolm esimest nii head, et taas andestan sarja loojatele kohatise käestlasmise ja fännan Griffinite perekonna seiklusi taas täiega. Nagu ikka pakuti perverset musta huumorit ja paroodiat meedia tähelepanu pälvinu teemal. Jään ootama järgmist sesooni. 3/5
Brian.
Labels:
6/10,
animatsioon,
komöödia,
seriaal,
US
Legend of the Sacred Stone
Sheng shi chuan shuo - Chris Huang 2000
Kujutage endale ette kõige metsikuma actioniga fantasy wuxiat kus välguvad mõõgad, rusikahoopidest purunevad seinad ja võluvägi hävitab elusid. Nüüd kujutage seda kõike nukufilmina ja saate Legend of the Sacred Stone´i. Võitlusstseenide koreograafia ei jää alla tavafilmi omale ja ka lugu on vaatamist väärt. Meeletult võimasad detailitäpsed käsitööna valminud traditsioonilised hiina ooperinukud, ilusad taustad ja lausa müstiline stop´n´motion animatsioon. Soovitan!
The League of Gentlemen's Apocalypse
The League of Gentlemen's Apocalypse - Steve Bendelack 2005
Kunagi jäi vaatamine pooleli, sest film oli ääretult igav. No vägisi otsustasin täna lõpuni vaadata ja ega see lisa tunnike midagi juurde ei andnud, sama labane pullitamine ja punnitamine kui alguseski. The League of Gentlemen oli meeletult hea sari, kuid täispikk film on häbiks loojatele ja mõnitus fännidele, lihtsalt arusaamatu kuidas on võimalik sellist leiget lurri toota. Ükski nali ei kiskunud isegi väheke huult muigele ja lõbusast huumorist oli asi kohe väga kaugel. Ka ajas mul harja punaseks see vana leierdatud teema, kus fiktionaalsed tegelased satuvad päris maailma ja suhtlevad oma tegelaskuju loojatega. No oleks pidanud ikka Royston Vasey saagale punkti panemiseks midagi originaalsemat välja mõtlema, häbi kohe. 0,5/5
Kunagi jäi vaatamine pooleli, sest film oli ääretult igav. No vägisi otsustasin täna lõpuni vaadata ja ega see lisa tunnike midagi juurde ei andnud, sama labane pullitamine ja punnitamine kui alguseski. The League of Gentlemen oli meeletult hea sari, kuid täispikk film on häbiks loojatele ja mõnitus fännidele, lihtsalt arusaamatu kuidas on võimalik sellist leiget lurri toota. Ükski nali ei kiskunud isegi väheke huult muigele ja lõbusast huumorist oli asi kohe väga kaugel. Ka ajas mul harja punaseks see vana leierdatud teema, kus fiktionaalsed tegelased satuvad päris maailma ja suhtlevad oma tegelaskuju loojatega. No oleks pidanud ikka Royston Vasey saagale punkti panemiseks midagi originaalsemat välja mõtlema, häbi kohe. 0,5/5
Archangel
Archangel - Guy Maddin 1990
Olles lausa eufooriliselt vaimustunud Guy Maddin´i lühiloost The Heart of the World otsustasin koheselt lavastaja teise samalaadse filmiga edasi minna. Tavaliselt ma olen ikka igatsorti eksperimentaalkino suhtes tagasihoidlikum ja koheselt uut kunstidoosi hankima ei kipu, kuid seekord käitusin teisiti ja ei kahetse. Guy Maddin´i filmid lubasin nüüd kõik ette võtta ja läbi vaadata, väheke keeruliseks võib tänu mehe loomingu rohkusele asi kujuneda, kuid vähemalt proovida võib. Juba sama filmiga on DVD-l veel teinegi täispikk lavastus ja paar filmi on mul kodus kusagil peidus ka varasemast ajast. Siiski ei kavatse ma nüüd koheselt asja kallale asuda, kaks filmi järjest oli praeguseks piisavalt. 1919-nda aasta Arhangelskit asuvad peatselt ründama lausa loomaliku groteskini viidud sakslased ja bolševikud, käitumistavadeta kannibalistlikud metslased. Linna asuvad kaitsma nii tavakodanikud kui kirev välismaalaste seltskond, ka naised ei häbene püss käes lumistes kaevikutes kükitada. Oma pruudi surmast šokis olev leitnant John Boles armub kohalikku kaunitari, pidades teda tänu oma selekteerivale mälule taas elluärganud kallimaks. Kaunitar Veronkha´l on aga veel teinegi piiraja. Samuti mäluhäirete all kannatav ohvitser Philbin kes peab naist suisa oma abikaasaks. Ahistavad siis mõlemad mäluta mehed naist kuni viimane samuti ehmatusest enda mineviku unustab. Bolševikud aga tungivad linna ja head päevad täis näitemänge, juhuslikke kaevikusvalvatud öid ja flirtimist on möödas.
Archangel meenutas segu nõukogude propagandafilmidest, saksa ekpressionismist ja keel põses tehtud britkomöödiatest. Tummfilmilikult ( kuigi mitte silent movie seekord ) ülemängivad näitlejad, paisutatud visuaalselt nähtavad emotsioonid ja meeletult kirev ( kuigi jah, must-valge ) teatraalne väliskülg nii lavastuspaikade, rõivaste kui butafooria osas. Ka oli kasutatud palju sümboleid nii sakslaste, kanadalaste kui venelaste eristamiseks. Seekordne helidialoogi lisamine tummfilmilikule taustale töötas hea paroodiana, kuna pildi ja audio sünkroon oli tihti meelega paigast nihutatud andmaks juurde vana kino tunnet. Väheke lühem oleks võinud olla aga muidu töötas suurepäraselt, ladna komöödia ja veider armastusdraama nagu ta oli. 4/5
Olles lausa eufooriliselt vaimustunud Guy Maddin´i lühiloost The Heart of the World otsustasin koheselt lavastaja teise samalaadse filmiga edasi minna. Tavaliselt ma olen ikka igatsorti eksperimentaalkino suhtes tagasihoidlikum ja koheselt uut kunstidoosi hankima ei kipu, kuid seekord käitusin teisiti ja ei kahetse. Guy Maddin´i filmid lubasin nüüd kõik ette võtta ja läbi vaadata, väheke keeruliseks võib tänu mehe loomingu rohkusele asi kujuneda, kuid vähemalt proovida võib. Juba sama filmiga on DVD-l veel teinegi täispikk lavastus ja paar filmi on mul kodus kusagil peidus ka varasemast ajast. Siiski ei kavatse ma nüüd koheselt asja kallale asuda, kaks filmi järjest oli praeguseks piisavalt. 1919-nda aasta Arhangelskit asuvad peatselt ründama lausa loomaliku groteskini viidud sakslased ja bolševikud, käitumistavadeta kannibalistlikud metslased. Linna asuvad kaitsma nii tavakodanikud kui kirev välismaalaste seltskond, ka naised ei häbene püss käes lumistes kaevikutes kükitada. Oma pruudi surmast šokis olev leitnant John Boles armub kohalikku kaunitari, pidades teda tänu oma selekteerivale mälule taas elluärganud kallimaks. Kaunitar Veronkha´l on aga veel teinegi piiraja. Samuti mäluhäirete all kannatav ohvitser Philbin kes peab naist suisa oma abikaasaks. Ahistavad siis mõlemad mäluta mehed naist kuni viimane samuti ehmatusest enda mineviku unustab. Bolševikud aga tungivad linna ja head päevad täis näitemänge, juhuslikke kaevikusvalvatud öid ja flirtimist on möödas.
Archangel meenutas segu nõukogude propagandafilmidest, saksa ekpressionismist ja keel põses tehtud britkomöödiatest. Tummfilmilikult ( kuigi mitte silent movie seekord ) ülemängivad näitlejad, paisutatud visuaalselt nähtavad emotsioonid ja meeletult kirev ( kuigi jah, must-valge ) teatraalne väliskülg nii lavastuspaikade, rõivaste kui butafooria osas. Ka oli kasutatud palju sümboleid nii sakslaste, kanadalaste kui venelaste eristamiseks. Seekordne helidialoogi lisamine tummfilmilikule taustale töötas hea paroodiana, kuna pildi ja audio sünkroon oli tihti meelega paigast nihutatud andmaks juurde vana kino tunnet. Väheke lühem oleks võinud olla aga muidu töötas suurepäraselt, ladna komöödia ja veider armastusdraama nagu ta oli. 4/5
Veronkha lendab Murmanski hotelli lõbutsema.
Labels:
8/10,
CL,
ekperimentaal,
independent,
komöödia
American Hardcore : The History of American Punk Rock 1980-1986 - OST
American Hardcore : The History of American Punk Rock 1980-1986 - soundtrack
01. Black Flag - Nervous Breakdown 2:05
02. Middle Class - Out Of Vogue 0:59
03. Bad Brains - Pay To Cum 1:29
04. D.O.A. - Fucked Up Ronnie 1:20
05. Circle Jerks - Red Tape 0:54
06. Minor Threat - Filler 1:31
07. MDC - I Remember 1:56
08. Untouchables - Nic Fit 0:59
09. Gang Green - Kill A Commie 1:05
10. The Freeze - Boston Not L.A. 0:20
11. Jerry's Kids - Straight Jacket 0:22
12. SS Decontrol - Boiling Point 0:51
13. Void - Who Are You?/Time To Die 3:36
14. Scream - Came Without Warning 1:41
15. Negative Approach - Friend Or Foe(1983 Demo) 1:07
16. Articles Of Faith - Bad Attitude 2:36
17. Die Kreuzen - Think For Me 1:37
18. Batallion Of Saints - My Minds Diseased 2:30
19. 7 Seconds - I Hate Sports 0:38
20. Big Boys - Brickwall 0:38
21. Really Red - I Was A Teenage Fuckup 1:18
22. Adolescents - I Hate Children(1980 Demo) 1:36
23. YDI - Enemy For Life 1:08
24. D.R.I. - Runnin' Around 1:02
25. Cro-Mags - Don't Tread On Me(1982 Demo) 1:20
26. Flipper - Ha Ha Ha 2:13
See USA punk-hardcore kogumik on minu jaoks üks paremaid narkootikume mille uimas võtta ette retk lapsepõlve. Iga lugu ( no peaaegu ) on varasemast juba tuttav, ning kõiki järjest siia kogumikule sattununa on lihtsalt meeletult hea kuulata. Kuigi mul on tunne, et dokumentaalfilmis kõlas taustaks rohkem muusikapalu on ka nendest 26-st täitsa piisav, et saada läbilõiget sel ajal toimunust. Minor Threat´i laulja Ian MacKaye ütles, et kui sa ei suuda minutiga sõnumit rahvani viia, pole mõtet üldse suud lahti teha. Siinse kogumike kestvaim lugu on 2 ja pool minutit, suuremosa aga jääbki minuti kanti. HC forever !
Behind the Mask : The Rise of Leslie Vernon
Behind the Mask : The Rise of Leslie Vernon - Scott Glosserman 2006
Miks on slasherites alati nii, et grupp teismelisi satub majja pidutsema, elekter kaob ära, ülakorrusel on varem tapetute laibad, põgenemisel uks ei avane, teise korruse aknast välja ronides ja puuoksalt toetust otsides viimane murdub, lastes inimesel kõrgelt maha prantsatada? Miks näeb noori veristav maniakk alati nii freaky välja? Miks ei aita ta vastu ei haaratud kirves ega nuga, vaid verejanulisest mõrtsukast vabanemiseks on vaja midagi eriti silmapaistvat ja meeldejäävat. Kuidas üldse tekivad verised slasher filmid, kust saavad tegijad ideid ja kes hoiavad elus seda eht-ameerikalikku sarimõrva vormi, ning on suutnud teini-slasheri tõsta lausa kunstiks oma detailipeenes väljenduslikkuses? Leslie Vernon on noor algaja sarimõrvar kes andes intervjuusid ja käies ringi dokumentaalfilmi võttegrupiga annab vastuseid neile küsimustele. Tema töö on peen planeerimine, et mõrvaõhtul kõik plaanipäraselt töötaks. Et iga ohver sureks just talle ettenähtud viisil ja kohas, ning lõpetuseks satuks ta ka ise vastamisi grupi kõige südikamaga, ehk filmi peategelase ja vaatajate lemmikuga. Meeletu kuudepikkune ajutöö on sättida iga detail täpselt paika ja mõelda läbi iga väiksemgi muutus. See on justkui malemängu käikude täpne teadmine enne kui vastane on isegi etturit liigutanud. Ma poleks uskunud, et taas järjekordne serial killerist rääkiv dokumentaalfilmi stiilist tehtu võib nii hea ja meelelahutuslik olla. Peale selle filmi vaatamist oskad hoopis teise pilguga suhtuda näiliselt juustustesse juhtumistesse veristamise ajal, sest tead, et iga väiksengi kukkumine, libastumine või haavamine on nii kavandatudki. Kõige toimuva taga on otsast lõpuni külm kalkuleering. Filmile võiks ette heita vaid väikest ettearvatust toimuva suhtes aga eks sellegi oli keegi täpselt nii planeerinud. Nii pidigi olema. 4/5
Miks on slasherites alati nii, et grupp teismelisi satub majja pidutsema, elekter kaob ära, ülakorrusel on varem tapetute laibad, põgenemisel uks ei avane, teise korruse aknast välja ronides ja puuoksalt toetust otsides viimane murdub, lastes inimesel kõrgelt maha prantsatada? Miks näeb noori veristav maniakk alati nii freaky välja? Miks ei aita ta vastu ei haaratud kirves ega nuga, vaid verejanulisest mõrtsukast vabanemiseks on vaja midagi eriti silmapaistvat ja meeldejäävat. Kuidas üldse tekivad verised slasher filmid, kust saavad tegijad ideid ja kes hoiavad elus seda eht-ameerikalikku sarimõrva vormi, ning on suutnud teini-slasheri tõsta lausa kunstiks oma detailipeenes väljenduslikkuses? Leslie Vernon on noor algaja sarimõrvar kes andes intervjuusid ja käies ringi dokumentaalfilmi võttegrupiga annab vastuseid neile küsimustele. Tema töö on peen planeerimine, et mõrvaõhtul kõik plaanipäraselt töötaks. Et iga ohver sureks just talle ettenähtud viisil ja kohas, ning lõpetuseks satuks ta ka ise vastamisi grupi kõige südikamaga, ehk filmi peategelase ja vaatajate lemmikuga. Meeletu kuudepikkune ajutöö on sättida iga detail täpselt paika ja mõelda läbi iga väiksemgi muutus. See on justkui malemängu käikude täpne teadmine enne kui vastane on isegi etturit liigutanud. Ma poleks uskunud, et taas järjekordne serial killerist rääkiv dokumentaalfilmi stiilist tehtu võib nii hea ja meelelahutuslik olla. Peale selle filmi vaatamist oskad hoopis teise pilguga suhtuda näiliselt juustustesse juhtumistesse veristamise ajal, sest tead, et iga väiksengi kukkumine, libastumine või haavamine on nii kavandatudki. Kõige toimuva taga on otsast lõpuni külm kalkuleering. Filmile võiks ette heita vaid väikest ettearvatust toimuva suhtes aga eks sellegi oli keegi täpselt nii planeerinud. Nii pidigi olema. 4/5
Noor geenius Leslie Vernon hoiab elus slasherite traditsioone.
Over the Edge
Over the Edge - Jonathan Kaplan 1979
Linklateri Dazed and Confused oli positiivne nostalgiline tagasivaade neile headele aegadele seitsmekümnendate lõpus, noorte lollitamisele ja lõbutsemisele. Over the Edge räägib samadest hetkedest, kuid hoopis masendavalt tumedates toonides ja süütu pullitamine on asendatud kriminaalkorras karistatavate korrarikkumistega. Linklater võis endale lilli ja liblikaid lubada, Kaplan aga proovib vaatajani tuua kogu suburbannoorte ängi ja tüdimusest tekkinud meeleheite. Kui Linklateri filmis tõmmatakse tagasihoidlikult kanepit ja juuakse lahjat õlut, siis Kaplani teoses tuigub klassiruumi LSD laksu all 14 aastane teismeline ja seletab, et on pilves kogemata kuna arvas tegu speediga olevat. Hiljem psühhotroobi mõju üle minnes valab aga lastemänguplatsil Jack Danielsi pudelist jooki otse kurku ja kipub vägisi naistesse. Karm ja otsekohene noorte elu kujutamine seitsmekümnendate lõpus. Aasta hiljem jõuab kohale punkrock ja annab suunanäitajana noortele jõu end väikekodanlikust linnaäärse elurajooni šabloonlikusest lahti kista, ning ennast otsima, proovile panema minna. Over the Edge on justkui saabuva eelkuulutaja - esimene kevadine lind ja loomulikult ei jäänud selline värske teos tähelepanuta, vaid muutus koheselt noorte seas kultusfilmiks. Oma osa mängis filmi põhinemine reaalsetel sündmustel ja teose kinodes näitamise keelustamine. Püüd hoida noori eemal vägivalda ja narkootikumide tarbimist käsitlevast filmist andis vastupidise tulemuse ja videokassettidel ilmudes sai teosest hit. Kõlakate järgi Kurt Cobain´i lemmikfilm, millest on inspireeritud ka Smells Like Teen Spirit muusikavideo. 5/5
Linklateri Dazed and Confused oli positiivne nostalgiline tagasivaade neile headele aegadele seitsmekümnendate lõpus, noorte lollitamisele ja lõbutsemisele. Over the Edge räägib samadest hetkedest, kuid hoopis masendavalt tumedates toonides ja süütu pullitamine on asendatud kriminaalkorras karistatavate korrarikkumistega. Linklater võis endale lilli ja liblikaid lubada, Kaplan aga proovib vaatajani tuua kogu suburbannoorte ängi ja tüdimusest tekkinud meeleheite. Kui Linklateri filmis tõmmatakse tagasihoidlikult kanepit ja juuakse lahjat õlut, siis Kaplani teoses tuigub klassiruumi LSD laksu all 14 aastane teismeline ja seletab, et on pilves kogemata kuna arvas tegu speediga olevat. Hiljem psühhotroobi mõju üle minnes valab aga lastemänguplatsil Jack Danielsi pudelist jooki otse kurku ja kipub vägisi naistesse. Karm ja otsekohene noorte elu kujutamine seitsmekümnendate lõpus. Aasta hiljem jõuab kohale punkrock ja annab suunanäitajana noortele jõu end väikekodanlikust linnaäärse elurajooni šabloonlikusest lahti kista, ning ennast otsima, proovile panema minna. Over the Edge on justkui saabuva eelkuulutaja - esimene kevadine lind ja loomulikult ei jäänud selline värske teos tähelepanuta, vaid muutus koheselt noorte seas kultusfilmiks. Oma osa mängis filmi põhinemine reaalsetel sündmustel ja teose kinodes näitamise keelustamine. Püüd hoida noori eemal vägivalda ja narkootikumide tarbimist käsitlevast filmist andis vastupidise tulemuse ja videokassettidel ilmudes sai teosest hit. Kõlakate järgi Kurt Cobain´i lemmikfilm, millest on inspireeritud ka Smells Like Teen Spirit muusikavideo. 5/5
Cast ja lavastaja.
Shower
Xizao - Yang Zhang 1999
Kui ma varem olen soovitanud paari sööginaudinguid demonstreerivat filmi, siis seekord läheb loosi saunamõnudest pajatav linalugu. Pere vanem poeg naaseb isa surmast kuuldes koju ja avastab, et tegu on valearusaamaga, isa on küll haige aga veel elus. Poeg otsustab end paariks päevaks Bekingi ärielust väljalülitada, ning isale ja nõrgamõistuslikule nooremale vennale tasulise sauna pidamises appi jääda. Saun on aga eriti tsill koht kus kogunevad kohalikud penskarid - ajavad juttu, suitsetavad, sõõvad, joovad, mängivad mah-jongi ja vahetavahel kastavad ka ennast basseini. Koht kannab endas pigem klubi kui pesemiskoha vaimu ja peagi avastab perepoeg, et pealinna pingelisse bisnesisse naasmine on raskem kui algul arvas. Film kannab küll väikest kriitikanooti hiina vanade majade lammutusmaania vastu, kuid räägib suuremaljtjaolt ikka sõprusest, inimlikkusest ja peresidemetest. Soovitan!
Wednesday, June 27, 2007
Big Easy to Big Empty
Big Easy to Big Empty - Greg Palast 2006
Paar päeva peale New Orleansi üleujutuse algust, linna röövimislaine esimeste uudiste taustal kuulasime tööl ansambli Anarch kassetti kus noored ja vihased poisid oma anarhia igatsusest laulsid. Töökaaslane helistas kassetil antud telefoninumbrile ja pakkus vastu võtnud bändimehele välja võimaluse, et sõidaks New Orleansi, seal on igavene vägev anarhia toimumas ja õige anarhist peaks kindlasti kohal viibima. Vaatamata lubadusele lennupiletid ja kulurahad kinni plekkida jäi noor anarhist kidakeelseks ja ütles ära võimalusest tõelisest anarhiast osa saada. Võib-olla polnud tal reisiks sobilikke riideid, võib-olla kartis endast vanema mehega koos minna aga võib-olla teadis juba ette, et võib ja saab Pronksööl oma anarhistliku laamendamise isu Pärnu maanteel välja elada. Greg Palast, ise endine New Orleansi elanik, näitab aga meile, et täpselt aasta peale Katrina külaskäiku pole olukord New Orleans´is sugugi nii normaalselt taastunud nagu nappide infokatkete põhjal arvata võiks. Korda on tehtud vaid fassaad, ehk turistidele mõeldud kvartalid mida demonstreeritakse pakazuhha stiilis välismaailmale, vaikides maha aga tõsised probleemid vaesteelamute ja eramajade aladel kus elu siiani praktiliselt puudub.
Šokeerivaim tundus linna kinnisvara arendajate soov mitte lasta väärtuslikku elurajooni tagasi naasta inimesi kes sealt üleujutuste ajal evakueeriti, sest linnal on tekkinud võimalus koht hea raha eest maha müüa. Inimestele makstakse väikest elatusraha ja lastakse passida osariigi piiridest väljaspool asuvais trailerparkides, kuid oma koju tagasi naasmine ja sellega kinnisvaraplaanide segamine on politsei sekkumisega karistatav kuritegu. On linnaosad-tsoonid mida valvatakse Homeland Security poolt, et hoida ära inimeste naasmine oma kodukohtadessse. Kel on aga õnnestunud naasta, elavad justkui sajanditaguselt. Puudub jooksev vesi, ühistranspordi võrk, elekter ( kuna seda müüakse kohalike arvelt nüüd kallimalt kõrvalosariiki ) ja võimalus leida tööd. Hävitatud on kohalik tööstus, sest uus linnaplaneering näeb ette vaid turistidele suunatud lõbustusasutustest koosnevat kreooli disneylandi. Samuti on linna toodud massiliselt odavat ladina ameerikast pärit illegaalset tööjõudu, kes head palka ei nõua ja on valmis hiljem linnast lahkuma, et mitte jalgu jääda valgele välisturistile. Kohalikud aga kükitavad pisikese summa eest tuhadetest vagunelamutest koosnevates laagrites ( alumine pilt ) kus ainsaks lõbuks on tasuta bussireis lähimasse Wal-Mart´i. Lastele pole koole, mänguväljakuid ega meelelahutuspaiku, õppiminegi käib tasuta jagatud software´i abil. Tegelikult tuleks see mu pikim postitus kui ma kõikidest valukohtadest juttu teeksin. On veel evakuatsiooniplaaniga seotud hämarad tehingud, Bushi administratsiooni elusid nõudnud jokutamine, hääletuspoliitika muutmine Lousianas, Iraagi veteranide uued tööülesanded, kodanikuühenduste taastamistööd ja palju muud informatsiooni hetkel linnas toimuvast. Kindlasti vaadake ka DVD lisade hulgas olev Greg Palast teleintervjuu demokraatiast kõnelevas saates ja pikendatud vestlusi kõiki kaameraette sattunutega. Väga ärritavalt mõtlemapanev dokk korporatiivsest suhtumisest väikesesse inimesesse. 4,5/5
Paar päeva peale New Orleansi üleujutuse algust, linna röövimislaine esimeste uudiste taustal kuulasime tööl ansambli Anarch kassetti kus noored ja vihased poisid oma anarhia igatsusest laulsid. Töökaaslane helistas kassetil antud telefoninumbrile ja pakkus vastu võtnud bändimehele välja võimaluse, et sõidaks New Orleansi, seal on igavene vägev anarhia toimumas ja õige anarhist peaks kindlasti kohal viibima. Vaatamata lubadusele lennupiletid ja kulurahad kinni plekkida jäi noor anarhist kidakeelseks ja ütles ära võimalusest tõelisest anarhiast osa saada. Võib-olla polnud tal reisiks sobilikke riideid, võib-olla kartis endast vanema mehega koos minna aga võib-olla teadis juba ette, et võib ja saab Pronksööl oma anarhistliku laamendamise isu Pärnu maanteel välja elada. Greg Palast, ise endine New Orleansi elanik, näitab aga meile, et täpselt aasta peale Katrina külaskäiku pole olukord New Orleans´is sugugi nii normaalselt taastunud nagu nappide infokatkete põhjal arvata võiks. Korda on tehtud vaid fassaad, ehk turistidele mõeldud kvartalid mida demonstreeritakse pakazuhha stiilis välismaailmale, vaikides maha aga tõsised probleemid vaesteelamute ja eramajade aladel kus elu siiani praktiliselt puudub.
Šokeerivaim tundus linna kinnisvara arendajate soov mitte lasta väärtuslikku elurajooni tagasi naasta inimesi kes sealt üleujutuste ajal evakueeriti, sest linnal on tekkinud võimalus koht hea raha eest maha müüa. Inimestele makstakse väikest elatusraha ja lastakse passida osariigi piiridest väljaspool asuvais trailerparkides, kuid oma koju tagasi naasmine ja sellega kinnisvaraplaanide segamine on politsei sekkumisega karistatav kuritegu. On linnaosad-tsoonid mida valvatakse Homeland Security poolt, et hoida ära inimeste naasmine oma kodukohtadessse. Kel on aga õnnestunud naasta, elavad justkui sajanditaguselt. Puudub jooksev vesi, ühistranspordi võrk, elekter ( kuna seda müüakse kohalike arvelt nüüd kallimalt kõrvalosariiki ) ja võimalus leida tööd. Hävitatud on kohalik tööstus, sest uus linnaplaneering näeb ette vaid turistidele suunatud lõbustusasutustest koosnevat kreooli disneylandi. Samuti on linna toodud massiliselt odavat ladina ameerikast pärit illegaalset tööjõudu, kes head palka ei nõua ja on valmis hiljem linnast lahkuma, et mitte jalgu jääda valgele välisturistile. Kohalikud aga kükitavad pisikese summa eest tuhadetest vagunelamutest koosnevates laagrites ( alumine pilt ) kus ainsaks lõbuks on tasuta bussireis lähimasse Wal-Mart´i. Lastele pole koole, mänguväljakuid ega meelelahutuspaiku, õppiminegi käib tasuta jagatud software´i abil. Tegelikult tuleks see mu pikim postitus kui ma kõikidest valukohtadest juttu teeksin. On veel evakuatsiooniplaaniga seotud hämarad tehingud, Bushi administratsiooni elusid nõudnud jokutamine, hääletuspoliitika muutmine Lousianas, Iraagi veteranide uued tööülesanded, kodanikuühenduste taastamistööd ja palju muud informatsiooni hetkel linnas toimuvast. Kindlasti vaadake ka DVD lisade hulgas olev Greg Palast teleintervjuu demokraatiast kõnelevas saates ja pikendatud vestlusi kõiki kaameraette sattunutega. Väga ärritavalt mõtlemapanev dokk korporatiivsest suhtumisest väikesesse inimesesse. 4,5/5
Greg Palast.
Subscribe to:
Posts (Atom)