Waydowntown

Waydowntown - Gary Burns 2000

See mis Ühendriikides oleks puhas indie-film on Kanadas tüüpiline kinotegemine. Väikese eelarvega filmid kus rõhk on suuremalt jaolt sisule, tugevale stsenaariumile ja heale dialoogile, mitte eriefektidele ega massiivsetele võttepaikadele suunatud. Selline tavaline armas hea kanada film on ka komöödia Waydowntown. Neli kontorirotist kuubikutöölist veavad kihla kes suudab kauem vastu pidada Calgary Downtown hiiglaslikust klaaskompleksist väljumata. Võrdlusena võiks tuua kuuajase elu Stokholmi liinilaeval, kus kõik eluks vajalik on olemas, ainult sadamas jalga maale panna ei tohi. Selles Downtowni golossaalses hoonetekogumis on restoranid, marketid, peategelaste korterid ja ka nende töökoht. Reaalselt tööd keegi kontorirahvast aga ei tee, käiakse lobisemas turvamehega, flirtimas töökaaslastega, restorani bufeedes snäkil, mängitakse üksteisele vempe ja popsutatakse parkimismajas kanepit. Film keskendubki mittetöisele tööpäevale, kus kõigi kihlveos osalejate mõõt täis hakkab saama. Klaustrophoobia saabub vaikselt sahisedes, nagu hoone ventilaatorites lõputult keerlev õhk ja sunnib esimest panustajat lahkuma. Päeva lõpuks on nii mõnelgi tüübil kruvid logisemas. Napi kõrvalrolli teeb Kanada kõige andekaim mees Don McKellar enesetapuplaane hauduva jobust "Sad" Brad´ina. Super tüüp, minu uus lemmik või pigem taasavastatud vana. Andeka näitleja, stsenaristi ja lavastaja McKellar´iga on mu teed varemgi ristunud. Great ! 3,5/5

Canadian genius - Don McKellar.