"No No Hindu Bomb ! No No Muslim Bomb !," karjusid paar aastat tagasi nähtud dokumentaalfilmis India rahuaktivistid protesteerides tuumarelvade vastu. Kahjuks ei teadnud nad aga seda, et India kõige hirmutavam relv oli hoopis kultusfilm Diskotantsija. Selle võrratu naerukättelämmatava filmi mõju võib võrrelda oma surmavas efektiivsuses Monthy Pythoni sketšis nähtud Ernest Scribbler´i väljamõeldud tapva naljaga. Kalkuttas surmas Diskotantsija tänu odavale kinopiletihinnale 674 000 inimest ja ega teisteski suurlinnades olukord parem ei olnud. Kuna rahvaarv sealmaal aga niivõrd suur on, märgati 13 miljoni inimese hukkumist naerukrampidesse alles mõne kuu möödudes ja 1983 aasta sügisel lõigati filmist ohutum 21 minutit lühem tsenseeritud versioon. Seda monteeritud Diskotantsijat näidati okupatsiooniajal edukalt ka Eesti kinoteatrites, kuid mina nägin esmakordselt alles nüüd Opsi sünnipäeval. Naerda sai kõvasti ja kahetunnine vatsa vappumine väsitas lõpuks ikka täitsa ära. Õnneks teadis Ops filmi laastavast mõjust organismile ja oli ettevaatusabinõuna tellinud karastavat õlut ja turgutavat pitsat. Discokerad, meeletud camp kostüümid, kung-fu ja artisti ohtlikum vaenlane - haigus nimega kitarrofoobia elati tänu jõuduandvatele snäkkidele üle. Mõnus oli. Tekkis huvi isegi lõikamatu versiooni järele, kuigi selle vaatamine võib saatuslikuks saada. 4,5/5
Wenn ist das Nunstück git und Slotermeyer? Ja! ... Beiherhund das Oder die Flipperwaldt gersput.
3 comments:
Olen oma elus palju India filme näinud, aga vaat see on nägemata... loodan, et nii ka jääb.
See on just kohustuslik. Seda PEAB vaatama.
Olen Trashiga 100% nõus! Selle filmi korduv vaatamine avardab meele ja taju piire kohe märgatavalt.
Post a Comment