Ashes and Snow - Gregory Colbert 2005
Gregory Colbert´i fotod eraldi mõjuvad võimsamalt kui aastatega kokkupandud tunniajane rännak filmilindil. Tegelikult on ka tema film justkui fotodest kokkupandud, kaader kaadrihaaval stillfotosid. Arktikast alanud aegluubis voolamine kulgeb läbi Tai, India, Egiptuse ja lõppeb Kesk-Aafrika tasandikel. Reisikaaslasteks on eksootilised loomad ja linnud, kelle hulgast elevandid majesteetlikena esile kerkivad. Suursugused vaalad jäävad seekord kaugeks ja külmaks nagu neid ümbritsev jäine vesi. Suurim mõnu on hoopis koos geparditega õhtupoole Sahaara soojal liival peesitada ja lasta siidpeenel liival läbi sõrmede voolata. Gepardid on maailma kiireimad loomad, kuid Colberti kaamera ees istuvad nad tüünes rahus, suured kiisud, mitte kiskjad. Aafrika tasandike unine elu oli minu jaoks huvitavam kui aasia oma sogaste jõgede, budistlike templivaremete ja stoiliste munkadega.
Musta mandri maagia on objektiiv suutnud ehedamalt talletada, elu on käega katsutav ja meeltega tajutav. Aasias filmitud kaadrid aga tundusid kergelt punnitatutena, nende lavastuslikkus vastupidiselt näiteks Egiptuses filmitule häiris. Võib-olla sellepärast, et budismi pühamehed olid Colberti lavastud fotoseanssides osalised, minu arust vagale inimesele sobimatult. Kuigi film oli vaid tunnine, väsitas vaatamine kõiki meeli. Lihtsalt liiga ilus, kõik kompositsioonid perfektselt paigas, iga kaader füüsiliselt tajutavalt ja lausa lämmatavalt kaunis. Konkreetne ilu overdose, millest vabanemiseks peaks vastumürgina ühe seebise jänki draama peale vaatama. Kahjuks aga mul ühtegi käepärast ei ole, pean vist pilgeni ilu täis meeltega magama minema. 4/5
No comments:
Post a Comment