The Lost Battalion - Russell Mulcahy 2001Esimese Maailmasõja 1918 aasta oktoobris Argonne metsas USA armee 77-nda divisjoni ja saksa vägede vaheline 4 päevane lahingutegevus on läinud ajalooraamatutesse. Valede juhtnööridega ründama sunnitud jänkid jäid ilma joogivee, söögi ja laskemoonata ülekaalukate keisriarmee väeüksuste vahele kotti, kuid pidevate rünnakute kiuste pidasid positsiooni ega alistunud. Käskjalad ei pääsenud läbi, saksa snaiperid hoidsid veevõttukohti tule all ja kõige lõpuks saatis oma armee neile mürsurahe kraevahele. Divisjoniülema major Charles White Whittlesey ja abikomandöride kaotustega saavutatud läbimurret kogu rinde ulatuses tunnustati vääriliselt ja medaleid kinnitati isegi väiksemate vennikeste rindu. Haavatuna staapi lennanud telegraafituvi Cher Ami´d, hinnati peale tema surma isegi Croix de Guerre medaliga ning tema topis asub siiani Ameerika rahvuslikus ajaloomuuseumis.
Telefilmile omaselt püüab režissöör kujutada asju veelgi heroilisemalt jättes mulje justkui oleks sellest piiramispõrgust vaid käputäis sõdureid pääsenud, tegelikkuses oli 194 ellujäänut ja 150 vangistatut. Ka võitlejatevahelised dialoogid on kas patriootlikult nõmedad või keerlevad judaismi ja juudiksolemise ümber. Sionistlikku propagandanooti ei vabanda välja ka tõsiasi, et tegemist on suuremaltjaolt New Yorki poistega, kuna ka üksik eksinud tagakuisamise pärast halav polakk on juudi rahvusest. Vaatajale luuakse taas kohustuslik vastandus - nälja ja janu käes kannatavad juudid priskete sakslaste vastu. Samas on Saksamaa USA liitlane nii, et tuleb näidata ka ühte inimlikku fritsu. Lahingustseenid on hästi lavastatud, nagu viimasel ajal kombeks ja see päästab niimõndagi. Kokkuvõttes hea sõjafilm. 3,5/5
"Kadunud pataljoni" riismed peale lahingut.
No comments:
Post a Comment