Mesto vstrechi izmenit nelzya - Stanislav Govorukhin 1979Twister Digital Video on teinud seda kultuseriaali reliisides sama head tööd nagu tuues meieni nõukogude D'Artagnan´i ja Sherlock Holmes´i seiklused. Puhastatud, kuid mitte digitaalselt läikima poleeritud pildi, ingliskeelse subtiitrirea, kenade menüüde ja mustmiljoni lisaga. Kahediskise Kohtumispaiga boonusena on isegi hetkeks kaadris vilksatavate näitlejate täielikud biograafiad ja huvitav tunnine kommenteeritud lõikude valik, kus seletatakse põhjalikult sõjajärgset elu-olu, kaupade hindu ja kombeid. Ma ei liialda õeldes, et lisade hulgast saame teada ka Võssotski peenise pikkuse ning sohilaste nimed, kinganumbrist rääkimata. Ausalt õeldes isegi Ruscico DVD-d ei küüni Twisteri tasemele, reklaami asemel annab viimane hea koguse kasulikku teavet. Twisteri reliisitud "Seitseteist kevadist hetke" oleks kindlasti kuningas DVD-de hulgas sisaldades ajalooõpiku jagu materjali Teisest Maailmasõjast. Mitte just objektiivset, kuid jääme siiski ootama.
"Kohtumispaika ei tohi muuta" näitas kesktelevisioon vanasti ikka korra aastas ja olen minagi poisikesena selle kunagi läbi vaadanud. Mingi ähmane ettekujutus oli nüüdki vaatama hakates, deja vu tunne käis mitmeidki kordi läbi. Noorena aga ei osanud märgata kui ebameeldiv kuju on uurijate juht, Vladimir Võssotski mängitud Gleb Zheglov. Edeva, üleoleva ja platnoilike maneeridega mehe nägemine ekraanil tekitas jälestuse tunde. Suust tuli libedat urka kõnepruuki segamini ülbe kuid "õiglase mehe" patriootliku mölaga. Kurtsin isegi Võssotski peale sõbrale, kes samuti seriaaali näinuna mu tähelepanu hoopis muule juhtis. Nimelt Võssotski ju lihtsalt mängib rolli ja järelikult hästi kui nii palju tundeid ( kasvõi negatiivseid) vaatajas tekitab. Jah, tõesti. Olin nii tegelaskuju uskuma jäänud, et isegi kui Zheglov klaverit mängis arvasin alul dublandi kasutust. Loomulikult mängis pätimaneeridega uurija Zheglov ise klaverit, teda esitava muusik Võssotski jaoks oli ju see lihtne.
Seriaali oli mõnus vaadata. Kuigi propagandistlikust materjalist pungitav, ebareaalselt õiglane ja nõukogude korda häbematult ilustav, oli tegemist siiski nauditava kogemusega. Olin oma realismikriitika radari välja lülitanud ja vaatasin lihtsalt kui ladnat detektiivi lugu. Põnevust oli küllaga, kõik näitlejatööd suurepärased ja kestvusele vaatamata sisu ilma jõnksudeta. Ei kiirustamisi, ei venitamist, järjest ühtlane kerge kiirendusega finaalini. Hea DVD hea filmiga. Minust vanematele veel kindlasti kerge nostalgia tõuge. 4,5/5
Kartmatud vampiirikütid.
No comments:
Post a Comment