Ameerika dokumentaalfilmide klassikaks peetavat linalugu olin peale TV-s nähtud lõikude tahtnud näha juba aastaid. Kaevurite streigi teema oli tänu Tuuri raamatutele isegi natuke tuttav. Peale sommide väljarännet kahekümnendatel, on ka eestlastest mitmed 2. Maailmasõjajärgselt just Ühendriikide ja Kanada kaevandustes alustanud. Ka paaraastat tagasi nähtud dokfilm mainerite streigist 30-ndatel USA keskosas jäi tänu julmale mahasurumisele hästi meelde. Võib-olla toimusid needki kaevurite sillapuukülge poomised just Kentucky´s Harlani maakonnas, 1974 aastal meenutavad niimõnedki Barbara Kopple kaameraette sattujad veriseid kolmekümnendaid. Aga ega ka seitsmekümnendatel streikimine mingi lõbu ole, relvadega vehivad nii piketeerijad kui streigimurdjad. Pumpüssiga käes ja kuuelasulisega taskus longib niimõnigi mees ringi ja öistele huupi tulistamistele ning automaadivalangutele streikijate majade pihta järgneb oodatud tragöödia. Ühel noormehel tulistatakse haavlitega pea sodiks, tehes mehe 16 aastasest abikaasast lapsega lese. Draamat ja massiivseid emotsioone on siinses dokis rohkem, kui kümnes tava Hollywoodi filmis kokku. Kõige krooniks on aga umbes 20 kantri ja bluegrass stiilis esitatud töölislaulu ja ballaadi. Mõjub ikka küll kui 75 aastane sõetolmust mustade viliseva kopsudega vanataat laulab sajandialguse kaevurilaule. Kahjuks segas kõige mõistmist minu vilets inglisekeele oskus. Paljud kaevurielu spetsiifilised mõisted ja ametiühingute poliitilised jutud jäid peensustes arusaamatuks. Kui mingit senati istungi videoprotokolli imepäraselt mõistan, siis mainerite AÜ esimehe sõnavõtud jäävad samaüllatavalt arusaamatuks. Dokumentaalfilm tööliste võitlusest oma õiguste eest lõppeb nagu ikka. Kapitalistil on alati eelislöögi õigus. 4/5
Kaamera on tabanud streigimurdjate ninamehe piketeerijaid tulistamas. Üks filmi mõjusamaid hetki.
No comments:
Post a Comment