Cambodia: The Betrayal

Cambodia: The Betrayal - John Pilger 1991

John Pilger on üks neist ajakirjanik reporteritest kes tunneb muret maailma poliitika suundade ja valikute räpasuse ning ebahumaansuse pärast. Mitmete kriitiliste filmide autor ja rahastaja on selles vanas TV-le toodetud dokumentaalis võtnud vaatluse alla Kambodža Punaste Khmeride finantsilise poputamise. Rootsi, Saksa, Briti ja loomulikult Ühendriikide käsi oli mängus miljoneid tapnud režiimi rahastamise juures veel 15 aastat tagasi. Valitsused kes kõva häälega kurjustades keelasid ÜRO abisaadetised nälgvatele kambodžalastele, müüvad samas hõlmaalt lahingutehnikat, ning saadavad raha ja sõjalisi instruktoreid punaste terroristide leeri. Bush seeniori tuntud topeltmäng oma vaenlastega / liitlastega maksab aga tavainimestele elusid. Aga mis läheb US valitsusele korda Pol Pot´i juhitud holocaust pooleteistmiljoni kambodža elanike vastu, tegemist pole ju juutidega, las aga kilid kärvavad. Üllatuslikult sai seekord nahutada ka madalat profiili hoidev ja oma neutraliteediga kelkiv kahepalgeline Rootsi. John Pilger´i teledok on Tai piraat DVD-dega kaubitsejate poolt ilusate menüüdega ka diskile pandud. Kordki tundub DVD piraatlusest kasu olevat, kui rariteetseid TV saateid isegi plaadina levitatakse, muu maailm peab kas Taist tellima või Googlist vaatama. Taas tükike varjatud informatsiooni. Vaata ka filmi The Killing Fields. 4/5

Paljude "tsiviliseeritud" valitsuste arvates oli 1,4 miljonist punakhmeeride ohvrist veel vähe !

Last Night - Minuit

Last Night - Don McKellar 1998

Aastaid tagasi tõi töökaaslane mulle selle särava kalliskivi hollandikeelsete subtiitritega VHS kassetil, mille oli Amsterdamis väljamüügilt kopikate eest ostnud. Ei suutnud siis vaadates kuidagi pilku arusaamatus keeles jooksvalt subtiitrirealt lahti kiskuda, olin häiritud ja jätsin filmi pooleli. Õnneks suutsin hankida selle kanada imelapse Don McKellar´i filmi DVD-l ning eilse õhtu filmielamus oli sõnuseletamatu. Suurepäraselt kirjutatud ja lavastatud. Ühtegi üleliigset sõna ega sekunduitki raisatud filmilinti. Kuidagi puhtalt perfektne, sisaldades ülitäpses doosis koomikat ja traagikat. Mõtlemapanev film mis veel nüüdki, 24 tundi hiljem oma sisu ja just lõppu jõuliselt meelde tuletab. Don McKellar on geenius, ma ei väsi kordamast. On geenius ! Maailmalõpp saabub. Inimesed on sellest teadlikud, jäetakse hüvasti oma kallimatega, sõpradega, perekonnaga. Kaamera jälgib mitme eri isiku viimast kuut tundi enne kadu, justkui erinevaid, kuid samas üksteisega seotud inimesi. Kõik nad on ääretult sümpaatsed, mõistetavad oma hooles ja armastuses, lausa füüsiliselt tajutavate emotsioonidega. Luust ja lihast inimesed, samasugused nagu meie. See muudab neile kaasatundmise, nende mure ja rõõmu vaatajalegi äratuntavaks. Aeg aga liigub kiiresti lõpu poole ja loetud tundide asemele jäävad vaid mõned minutid. Kui palju jäi tegemata, kogemata ja välja rääkimata...Don McKellar on geenius. 4,5/5

David Cronenberg on üks esitaja tugevast näiteseltskonnast.

Waydowntown

Waydowntown - Gary Burns 2000

See mis Ühendriikides oleks puhas indie-film on Kanadas tüüpiline kinotegemine. Väikese eelarvega filmid kus rõhk on suuremalt jaolt sisule, tugevale stsenaariumile ja heale dialoogile, mitte eriefektidele ega massiivsetele võttepaikadele suunatud. Selline tavaline armas hea kanada film on ka komöödia Waydowntown. Neli kontorirotist kuubikutöölist veavad kihla kes suudab kauem vastu pidada Calgary Downtown hiiglaslikust klaaskompleksist väljumata. Võrdlusena võiks tuua kuuajase elu Stokholmi liinilaeval, kus kõik eluks vajalik on olemas, ainult sadamas jalga maale panna ei tohi. Selles Downtowni golossaalses hoonetekogumis on restoranid, marketid, peategelaste korterid ja ka nende töökoht. Reaalselt tööd keegi kontorirahvast aga ei tee, käiakse lobisemas turvamehega, flirtimas töökaaslastega, restorani bufeedes snäkil, mängitakse üksteisele vempe ja popsutatakse parkimismajas kanepit. Film keskendubki mittetöisele tööpäevale, kus kõigi kihlveos osalejate mõõt täis hakkab saama. Klaustrophoobia saabub vaikselt sahisedes, nagu hoone ventilaatorites lõputult keerlev õhk ja sunnib esimest panustajat lahkuma. Päeva lõpuks on nii mõnelgi tüübil kruvid logisemas. Napi kõrvalrolli teeb Kanada kõige andekaim mees Don McKellar enesetapuplaane hauduva jobust "Sad" Brad´ina. Super tüüp, minu uus lemmik või pigem taasavastatud vana. Andeka näitleja, stsenaristi ja lavastaja McKellar´iga on mu teed varemgi ristunud. Great ! 3,5/5

Canadian genius - Don McKellar.

Alaska: Silence & Solitude

Alaska: Silence & Solitude - Bob Swerer Sr. and Jr. 2005

Swereri isa ja poeg võtsid ette kolmenädalase reisi Lake Clarki Rahvuspargis asuva Twin Lake´i äärde, et filmida Alaska loomi sügisel. Jäädvustati majesteetlike sarvekoormatega põtru ja hirvi, tundras elutsevat valget mägikitse ning suvel kosunud priskeid karusi. Kaameraobjektiiv jäädvustas ka Alaska kõnnumaa haruldaseima asuka, erakliku loodusevaatleja Dick Proenneke. Käesolevat filmi võib tinglikult pidada ka Proenneke dokumentaalkaadritel põhineva Alone in the Wilderness´i järjena. Kuigi pigem loomade elule pühendunud loodusfilm (näidatakse legendaarset ahmatatud karu sittumist), annab see ka pildi Dick Proenneke ehitatud majast ja mehest endast peale 30 aastast tundraüksinduses elamist. Vitaalne vanapapi saab ilma abita ürglooduses suurepäraselt hakkama, elades järvest püütud kaladest ja rosina-mee segu süües. Loodusäästliku mehena ei taha ta suurt looma tappa, kuna ei jõua üksi niipalju süüa, liha läheks lihtsalt raisku. Üksinduse üle ei kurda, päevad mööduvad tööd tehes ja kalastades. Linnavurledest filmimehed tunduvad kohati häirituna massiivsest loodusest, vihmast ja külmast, kuigi peavad vaid 3 nädalat järveääres viibima. Üle seitsmnekümnene vanahärra Proenneke aga tunneb end hästi, käärib püksisääred üles ja kahlab jääkülma jõge ületades läbi vee kodu poole. Kahjuks aga ei olnud temalegi enam palju elada antud. Kuulus kirve ja saega käsitsi ehitatud jahionn kuulub aga nüüdsest Alaska muinsuskaitse ehitiste hulka ja vaatamisväärsusena turistidele avatud. 3/5

Dick Proenneke (1916 - 2003)

Elling

Elling - Petter Næss 2001

Kui jutt filmifoorumites põhjamaa filmidele liigub pistavad ühendriikide moviefriigid kohe karjuma, "Elling, Elling !". Tundub, et tegemist on ainsa filmiga peale Lilja 4-Ever´it mis ookeanitagusesse filmilevisse on jõudnud. Neist viimast, Lilja 4-Ever´it peetakse aga raudkindlalt eesti filmiks ja tihti olen ka ise hurjutada saanud, kuna mu rahvas pidavat lapsi välismaale seksiorjusesse müüma. Selline väär ettekujutus on jänkidel rootsi lavastaja Moodysson´i sotsiaalkriitilisest filmist, mille side eestiga on vaid mõned välisvõtted Paldiskis ja paar kohalikku näitlejat. Ellingut taevani kiites on neil aga õigus. Elling on sümpaatseim viimasel ajal nähtud linalugudest. Sõõm värsket õhku, minu viimasel ajal vaadatud keskpäraste Korea ja klišheelike Hollywoodi filmide läppunud maailmas. Siiralt positiivne kogemus heast filmitegemisest. Brøynes´i hooldekodust Oslos asuvasse sotsiaalkorterisse elama suunatud keskealised ullikesed Elling ja Kjell "kiimas orangutang" Bjarne peavad elule nüüdsest oma jõududega vastu hakkama. Kahe lahutamatu sõbra kohanemine hooldekodust erineva, kiirema elurütmiga ongi filmi sisuks. Nende omavaheline sõprus, tutvumine uute inimeste ja armumine on toodud vaatajani peategelastele endile omase totaka süütu naiivsusega. Tänu sellele ei teki hetkekski ülemäära suhkruseid ega pingutatud hetki. Nunnude inimestega juhtuvadki nunnud asjad, mida siin ikka imestada. Film hoidub igasugusest negativismist, asjade areng saab koguaeg minna vaid paremuse poole. Mingit tüüpilisele stsenaariumile omast kohustuslikku kurvakstegevat hetke jäädki ootama, filmi ainus tüli saab 20 sekundiga lepitud. Kui öeldakse, et hea film on see kus vaataja nutab ja naerab, siis Elling demonstreeris, et ka vaid naeruga saab suurepärase tulemuse. 4,5/5

Elling loeb juba sajandat korda oma lemmikraamatut - Norra peaministri Gro Harlem Brundtland´i elulugu.

The Man Without a Head

L'Homme sans Tête - Juan Diego Solanas 2003

"Amélie" ja "La Cité des enfants perdus" värvigamma ja stilistikaga tehtud lühifilm ei olnud minu arust eraldi DVD-d väärt. Sama lugu ilma peata mehest on ka Cinema 16 sarja Euroopa kogumikul ja sobib suguvendade vahele hulga paremini. Ilusad animeeritud menüüd, inglise audiorida ja only french lisad festivalidest ja filmi valmimisest midagi juurde ei andnud, oleks võinud režissööri mõne teise lühifilmi boonuseks kaasa panna. Lugu peata mehest ise pole halb, kuid pigem välisele ilule rõhuv kui geniaalsele sisule. Paar head vaimukat kohta, nagu peadega kaubitsev vanamees, kes rahapuuduses peategelasele odava neegripea pähe määrib ja tantsusammude harjutamine õhtuseks balliks jäi minu jaoks napiks saagiks. Lisades eelnevale veel fantasy aurupungi stiilis megaehitistega suurlinna saab tulemuseks keskpärase lühifilmi. Ilusa aga keskpärase. 2,5/5

Eristuvad toonid kus põhirõhk on rohelisel.

Thank You for Smoking

Thank You for Smoking - Jason Reitman 2005

Poolkohustuslik vaatamine minu jaoks, kuna jätsin isegi alles hiljuti suitsetamise maha ja pean aeg-ajalt sellist hoiatavat võmmu saama, et taas mitte tubakaküüsi langeda. Thank You For Smoking sobis selleks suurepäraselt, kuigi sarnaselt Super Size Me -ga tekitas kinost väljudes kohe isu keelatu järele. Mõistus muidugi ütles EI! ja jäigi suits läitmata, burger söömata, auto tankimata ja hülgepoeg surnuks peksmata. Seda suudab minuga teha vaid hea film ja seda see oli. Smart movie! Mõnus vaatamine ja nupukas sisu, mis suutis kõiki klišhee karisid õnnelikult vältida.

Nick Naylor ja "cancerboy".

Lõpetasin just Michael Connelly suurepärase kriminaalromaani Süütu klient kus peategelaseks libe ja küüniline advokaat. Sarnaste, kuid veidi silutumate iseloomujoontega on ka filmi peategelane - tubakafirmade lobist Nick Naylor. Surmaga kauplejast sigaretipropageerija, kes ei põrku tagasi ühegi nikotiini kahjulikkust paljastava süüdistuse ees vaid väitleb alati vastased ummikusse. Mees kelle parim omadus on kindlameelsus kuni lõpuni, ei mingit haledat järeleandmist ka oma pisipoja nimel. Ta teab, et sigaretid on kahjulikud, kuid teab ka seda, et vaid tema on võimeline seda väidet ümberlükkama. Hea töömees, kuldsuust tõeline saatana advokaat. Tugev ja mõjuva sõnumiga film, mille erilisus seisneb ülitaiplikus teema käsitluses. Ok! I need a smoke now... 4/5

Alone in the Wilderness

Alone in the Wilderness - Dick Proenneke 1967 / 2004

Dick Proenneke otsustas viiekümneselt suurlinna eluga hüvasti jätta ja Alaska ürgloodusesse ümberasuda. Mees pidas igapäev päevikut ja filmis statiivi abil omi toimetusi. 2004 lõiguti tema 16 mm. kaameraga filmitud materjal esimesest aastast Twin Lake´i ääres tunniajaseks kaasakiskuvaks dokumentaalfilmiks. Mehe pingutused kõnnumaal ellujäämiseks ja kohanemiseks on tänu unikaalsetele filmikaadritele nauditav vaatamine. Kuldsete kätega mees ehitab suve jooksul üles kena palkonni, laob korjatud kividest ahju, teeb tühjast bensiinikanistrist kraanikausi ja uksehingedki. Minul, kes naelagi sirgelt seinalüüa ei oska, oli meistrimehe toimetusi lausa kade vaadata. Koduehituse kõrvalt jääb aega üle veel filmida loodust ja loomi. Puidutöö kõrvalt on erilise tähelepanu all lähedal luusiv karuema kahe väikese mõmmiga ja põhjapõtrade tegemised, korraks lipsavad objektiivi eest läbi ka oravad ja tundralinnud. Tore kogupere dokumentaalfilm loodusest ja sellesse sulanduvast kirjanikust. Kõigile Jack Londoni raamatute austajatele kohustuslik vaatamine. 5 /5

Üksik mees Alaska kõnnumaal - Dick Proenneke.

The King and the Clown

Wang-ui namja - Jun-ik Lee 2005

Umbes pool aastat tagasi sattusin kahe sõbrannast teismelise korea tüdruku nunnult roosa blogi peale. Hiina ja korea popstaaridest noormeeste piltide seas oli ka The King and the Clown´i arvustus, kus valdavalt kasutati sõnu ilus ja imeline. Tegin väikest eelluuret ning kõik filmist kirjutatud arvustused ja pildid olid positiivset muljet jätvad. Otsustasin endalegi selle ajaloolise teose hankida, kuid millegipärast unustasin peale DVD saabumist seda vaadata. Eile lugesin oma üllatuseks Ancientboy blogist, et tegu on gay filmi ja Oscari kandidaadiga parimale välismaisele filmile. Vaevalt see film nüüd Oscari võidab, kuigi sisu on selle vääriline, emotsionaalne ja mitte väga keeruka ülesehitusega. Auhind peaks tulema hoopis parimate kostüümide kategoorias. Ma pole küll tekstiili ekspert, kuid minu arust nägid kehakatted suursuguselt ilusad, rõõmsalt värvikirevad ja ajastutruud välja. Rõivad olid kõik sobilikud, alates kaltsupuntrast kerjuse ümber kuni kuninga kuldtikanditega kimonoteni. Film ise oli selline korea versioon The Madness of King George´ist, ehk türannist kuningas Yeonsan-gun'i hullumeelsus. Mitte just kõige õiglasem ja nupukam valitseja ( Jin-yeong Jeong - parim osatäitmine filmis ) kutsub oma paleesse trupi rändnäitlejaid, et nad esitaksid korrupeerunud ministreid pilkava etenduse. Peatselt on trikitajad aga tiritud räpastesse võimutülidesse ja paleeintriigidesse, kus eluga pääsemise lootus on napp. Kui veel psüühiliselt ebastabiilne kuningas armub naisosi täitvasse femiinsesse näitlejasse leiab õukond piisava süü tema vastu mässama hakata.
Põhineb näidendil ja seda on märgata. Tegevus püsib pidevalt etenduste jaoks mõeldud väljakul, kuninga magamistoas või moosekantidele antud paleetiivas. Ka näitlejaid on põhimõtteliselt vaid viis, ülejäänutele on antud vaid paarilauseline roll. Kunigas, naiselik näitleja, tema klounist "kaaslane", favoriidist konkubiin ja kaval, kuid ausameelne kuninglik nõuandja hoiavad kogu filmi ülal. Homoteema on varjatud, peale ühe vaidi pikema kallistuse ja kiire musi ei näidata midagi vihjavamat. Ometi on meestevaheline armastus filmi läbiv liin ja tugevalt tajutav, meenutades kohati Chen Kaige Farewell My Concubine´i. Puhtalt gayfilmina võtta ei tasu. Rohkem ajalooline pilguheit Korea argipäeva ellu ja kommetesse Joseon´i valitsejadünastia ajal 16. sajandi alguses. Ajastufilmina töötab suurepäraselt. 3,5/5

Veidrikust valitseja ja kaunitarist armuke enne pedede invasiooni.

The Fast and the Furious 3 : Tokyo Drift

The Fast and the Furious: Tokyo Drift - Justin Lin 2006

Kommunistide juhitud eestimaal on asjad juba nii halvaks läinud, et pühapäevahommikusi lastefilme näidatakse kalli raha eest kinos aga mitte tasuta telekast. Loodame, et Toomas Hendrik Ilvese masoonliku juhtimise ja järelvalve all hakkab kinodesse kerglaste tiinifilmide asemel tulema ... Nojah, tegelikult just täpselt seda sama ajunüristavat sitta. Vabamüürlaste eesmärgiks on sarnaselt kommunistidele samuti toppida rahvas somat täis, et mõtlema ega vigisema ei hakkaks. Ajutnüristav sitt oli ka Tokyo Drift. Läikiv kroom, neoonvalodes säravad tänavad ja kiired autod - sitt. Seebine perekonnalugu, pealiskaudne armastus ja one-hour sõprus - sitt. Võlts orient, ebareaalne Jaapani elu-olu kujutamine ja kõike trotsiv läbilööv gaijin - mega-sitt ruudus. Ma ei leidnud hetkegi huvitavat tervest filmist. Õudne ! Võibolla oli viga selles, et Tokyo Driftist puudus lihtsalt Tokyo, drift üksi vedas kohe kraavipoole. 0,5/5

Tokyo nigger - pilt kohalikest.

The Work of Director Mark Romanek

The Work of Director Mark Romanek - Mark Romanek, Lance Bangs 2005

"The Work of Director..." sarja videokogumikud on alati kergelt tüütud olnud. Pooled bändid kellele geeniused videoid on lavastanud imevad vilinaga ja tänu sellele ei viitsi kaunist pilti ega uudset montaažigi õieti vahtida. Kui tavaliselt on OK muusika osakaal kogumikel poolepeal olnud, siis härra Romanek´i muusikavalik on eriti kasin. Kõik on kuidagi liiga tuntud, igavad ja tüütamiseni käiatud nii heli kui pildina. Madonna, Lenny Kravitz ja Janet Jackson ühel kogumikul imeb tervemastki mehest jõu välja, sest Nine Inch Nails ja Sonic Youth ei suuda samaaegselt piisavalt turgutada. Vaatasime Opsiga targu videote asemel hoopis Ben Stiller´i, Chris Rock´i ja Robin Williams´i teravaid naljakaid kommentaare DVD lisade hulgast. Hiljem üksi olles vaatasin siiski ka kaameratöö üle, kuna tahtsin kuulata Jay-Z "99 Problems" lugu aga ei saanudki end enam pidama. Vaatasin veel paar huvitavamat videot ja paarikümne sekundi jagu ka kõiki teisi. Aasta ilma muusikakanalitel klõpsimiseta oli oma töö teinud, hing ihkas muusikavideoid vaadata. Neis parimad olidki Jay-Z "99 Problems" mis meenutas fiilingult Uli Edel´i masendavat Last Exit to Brooklyn´i ja vanameister Johnny Cash´i esitatud NIN´i cover "Hurt". Viimane kandis endas Cat on a Hot Tin Roof lõunalikku suursugusust ja selle hävingu märke, igatsust vanade heade aegade järgi mis eal ei tule tagasi. Siiamaani keskpäraseim ja viletsaim Mute´i kogumik nii videote lavastuslikkuse kui lugude valiku põhjal. 1,5/5

Mees mustas on jäädavalt lahkunud.

Don Van Vliet: Some YoYo Stuff

Don Van Vliet: Some YoYo Stuff - Anton Corbijn 1994

Captain Beefheart ei ole minu jaoks muusikuna kunagi eeskujuks olnud (loe: ma pole teda kunagi kuulnudki). Lühifilmist huvitusin hoopis Anton Corbijn´i pärast, kes töödates Depeche Mode´iga on on põhimõtteliselt kogu selle bändi visuaalse image loonud. Võiks lausa öelda, et tegemist on Depechi õukonna fotograafi ja režissööriga. Ka Some YoYo Stuff on väga sarnane Corbijn´i ning DM´i ühisloomingule Strange. Sama kaktustega lage kõrbemaastik, taustal asuvad videoekraanid ja muidugi must-valge pildikeel. Seekord on külalisesinejana kohal veel müsteeriumimeister David Lynch, cool oma päikeseprillide taga nagu alati. Küsib mõned küsimused millele härra Van Vliet siis proovib kiiktoolis sigaritpahvides vastata. Jutt on selline tavaline-eriline, huvitavaks muudab doki hoopis visuaalnekülg. Ikka puhas Anton Corbijn´i film. Rohkem lavastajast kui portreteeritavast rääkiv ja näitav. 3/5

Mister cool saadab tervisi !

City of Men - Cidade dos Homens 2. season

Cidade dos Homens - Adriano Goldman, Cao Hamburger 2004

Esimene hooaeg sai ka Brasiilia piiridest väljaspool populaarseks ja osteti mitme telekanali programmi. Teine sesoon on tänu sellele nõme turismi reklaam ja endist karmi favela-elu realismi tuleb nüüd teeseldud lõbususega siluda. Väikesest originaalsest independent produktsioonist kasvas välja Rio de Janeiro visiitkaart välismaalastele ja vägivalla, räpasuse ning vaesuse demonstreerimine enam ei kõlba. Enam ei seikle rõõmsameelsed neegripoisid Acerola ja Laranjinha kalašnikovidega relvastatud narkoparunite maailmas, vaid tsillivad nagu muretud dandy´d mererannal. Käiakse tantsupidudel tüdrukuid lantimas, surfatakse beachil ja võetakse ette isegi ebareaalselt päädiv reis Sao Paolosse. Kõik selle nimel, et välismaine televaataja Brasiiliasse meelitada. Tehakse lollidele isegi puust ette, kui ühes episoodis peategelased turiste mööda linna juhatavad ja koos vaatamisväärsusi naudivad. Sublimaarsest sõnumist pole enam siin juttugi, otsene häbematu reklaam, hale ja vihaleajav. Isegi muuusika valik on pehmem. Esimese hooaja terav-kriipiv portugalikeelne gängsta hip-hop on vahetatud välja vedela lalina vastu. Hea seriaali suutsid ära sittuda. Kui nüüd eksootilise favela jõuline eksploateerimine välja jätta, on seriaal talutav. See tähendab amatöörnäitlejaist peaosatäitjad on omal vanal nauditaval tasemel. Nendevaheline dialoog on ikka võrratu, kokkumäng suurepärane ja esitus koomiline. Julgen kindlalt väita, et tulevased Ladina-ameerika kinokuulsused. Mitte küll staarid, sest rassistliku Brasiilia jaoks on nad liiga murjanid. Nahavärv aga mängib sealmaal suuremat rolli, kui ameerikamandri põhjapool. Kokkuvõttes kõvasti kehvem kui esimene sesoon, kuid mõne hea idee ja manjana easy fiilinguga. Loodan tulevikus ka kaks viimast hooaega läbi vaadata, enam lahjemini seda muretut brasiilia getoelu kujutada ei saa, pigem vürtsikamalt. 2/5

Neeger päevitab.

Shutter - They Are Around Us

Shutter - Banjong Pisanthanakun, Parkpoom Wongpoom 2004

Shutterist oli piisavalt juttu mitmel pool aga härra Nuksi kiitust jäin uskuma, vaatasin ära ja ei pidanud pettuma. Aasia horrorfilm oli nagu alul ikka, mustad juuksed möllasid kuidas said, taustaks kriuksuv heli. Pole kunagi just suurem idamaa horrorifän olnud ja tundus seekordki tüüpilise hirmulooga tegemist olevat. Lavastuski tagasihoidlik, odava õuduse järele lõhnavate dekoratsioonide ja nunnude kohmakate näitlejatega. Aga muidugi pole Tai horror klassikaline novaatorlik jaapani uuem õuduskino, ega selle koreas järgitehtud kahvatu koopia, vaid klass omaette. Kui mujal on ikka kummitused kuritahtlikud, siis thai tont jääb inimest painama ka kiindumusest, armastusest tema vastu. Sellest hetkest kui mainiti, et armastatu võib vaimuna oma kallimat ka surmajärgselt kõikjale saata, muutus stoori põnevamaks. Nii ilus ja romantiline ju, kuigi pruut kummitusena just kaunitar ei olnud. Ootasin jubedaid momente, neid tüütuid ehmatusega lõppevaid pingekruvimisi, kuid film oli üllatavalt rahulik. Vastikut ehmatushetke pea polnudki, kummitus tegutses üpris avalikult, roomas toas ringi, tiris tekki pealt ja turnis laes. Tüüpiline tegelane, ilma suurema isikupärata. Niimoodi oligi hea ja mõnus vaadata, kuni lõpuni oli jäänud vaid mõned minutid. God damn- alarm! alarm! See lõpp oli lihtsalt geniaalne. Ühtviisi jõle ja samas ka kurb. Režissöör andis sellise eheda painamajääva visuaali, mille peastkustumine võib nädalaid aega võtta. Minu jaoks tundus ikka nii piisavalt omapäranen, et täna proovisin neljale inimesele filmi ümberjutustada. Neist kolm olid tütarlapsed kes mu jutu peale õlgu võdistasid, silmi pööritasid ja rõve, rõve laususid. Keskmiselt hea kummitusehorror suurepärase lõpu-twistiga. 4/5

Ex-girlfriend teeb tempe.

Elephants Dream

Elephants Dream - Bassam Kurdali, Ton Roosendaal 2006

11 minutiline sci-fi 3D lühianimatsioon kahe mehe kummalisest teekonnast ohtlikus masinas. Vanem õpetlik Proog ja noormees Emo püüavad saladuslikus juhtmetest, optilistest illusioonidest ja surmavatest lõksudest kubisevas masinas ellu jääda. Mingit seletust vaatajale masina kohta ei anta. Masin meenutas enim Stalkeri tsooni oma salapäras ja välimuses Dave Borthwick´i klassikalist sci-fi seiklusrikast nukuanimatsiooni The Secret Adventures of Tom Thumb. Ohtlik, kummaline ja koomiline masin oli mõnusalt kujutatud aga kõige parem filmi puhul on hoopis võimalus seda DVD-d netist vabavarana tasuta tõmmata. Sellelt aadressilt leiate filmi kohta hulgaliselt infot, soundtracki, fotosid ja võimaluse kümnes eri formaadis teos allalaadida, alates mobiiltelefonile mõeldud pildist kuni HDTV plasmaekraanini. Mina valisin DVD Image: Videos Only rar-failid ja panin winrariga ilusa 3,25 gigase ekstratega PAL DVD kokku. Üllatusena avastasin, et kaasas on isegi eestikeelsed subtiitrid, tubli töö open source´i kutid! Animatsioon ei olnud samuti kehv, tubli töö tõesti. Loodan sellest filmist uuele, tasuta jagamise trendile alusepanijat. 4/5

Mehed masina sees.

Lipton Cockton in the Shadows of Sodoma

Lipton Cockton in the Shadows of Sodoma - Jari Halonen 1995

Kümme aastat tagasi päris praegune kunstikuraator Hanno Soans minult vähemalt paar korda kuus, ega ma Lipton Cocktonit videole saanud ei ole. Vaikselt tekkis huvi endalgi, kuid ei leidnud siis seda filmi kusagilt. Alles nüüd, aastaid hiljem oli mul endalgi võimalus see põhjanaabrite ulmekas tänu YLE´le esmakordselt läbi vaadata. Uudishimu äratas filmipuhul veel seegi, et kõik välisvõtted on võetud linti Tallinnas ja peategelase Liptoni lapsepõlvemälestused tolmuses Kundas. Eesti keelset kõnet võib juba filmi alguses kohata, tegi kohe hea koduse tunde. Detektiiv Lipton Cocktoni uuringud Vladivostoki tulevikulinnas 2037 -ndal aastal on lavastatud kätteantud rahamäära ja abiväge avessevõttes hästi. Low production filmide puhul ei saa kuidagi pisiasjade kallal viriseda ja suuresplaanis toimib asi hästi. Võitluskukega ringikõndiva detektiivi seikluste ülesehituus meenutab kangesti Lars von Trier´i sci-fi thrillerit Element of Crime, samalaadne narratorhäälest saadetud eksirännak. Vaadatav, isegi kohati põnev ja koomiline, kuid kindlasti mitte uuestivaatamisväärtusega. Üks film mida olen näha tahtnud sai lihtsalt risti taha - vaadatud ! 2/5

Segaduses detektiiv.

The Old Lady and the Pigeons

La Vieille dame et les pigeons - Sylvain Chomet 1998

Suurepärase Les Triplettes de Belleville lavastaja Annecy 1997 Grand Prix´i võitnud 20 minutiline animatsioonifilm oli võrratult lõbus. Vastupidiselt eesti "Tuvitädi" sahmerdamisele, oli prantsuse linnutoitja hoopis vintskem vanake. Heatahtliku mutikese välimuse alt hakkab peagi paljastuma külm ja kaalutlev kuri penskar kes tagatoas end mustaks tööks ettevalmistab. Musta huumori sissetoomine muutis hea filmi veelgi säravamaks viies zhanri peaaegu horrorini välja. Paistab, et tuvide söötmine ja tuvina söömine ei ole just alati turvalised toimingud, vähemalt oskas Sylvain Chomet selle vanamuttide pargipingilõbu vaatajale naljakaks ja põnevaks joonistada. Kui satute Prantsusmaale astuge läbi mõnest FNAC kaupluseketi elektroonikapoest. Ostes sealt The Triplets of Belleville DVD saate lühifilmiga disci kaubapeale. Diil tasub end ära. 5 /5

Kas tõesti vaid veider koristaja või hoopis näljane kiskja ?

Can't Change the Meeting Place - Место встречи изменить нельзя

Mesto vstrechi izmenit nelzya - Stanislav Govorukhin 1979

Twister Digital Video on teinud seda kultuseriaali reliisides sama head tööd nagu tuues meieni nõukogude D'Artagnan´i ja Sherlock Holmes´i seiklused. Puhastatud, kuid mitte digitaalselt läikima poleeritud pildi, ingliskeelse subtiitrirea, kenade menüüde ja mustmiljoni lisaga. Kahediskise Kohtumispaiga boonusena on isegi hetkeks kaadris vilksatavate näitlejate täielikud biograafiad ja huvitav tunnine kommenteeritud lõikude valik, kus seletatakse põhjalikult sõjajärgset elu-olu, kaupade hindu ja kombeid. Ma ei liialda õeldes, et lisade hulgast saame teada ka Võssotski peenise pikkuse ning sohilaste nimed, kinganumbrist rääkimata. Ausalt õeldes isegi Ruscico DVD-d ei küüni Twisteri tasemele, reklaami asemel annab viimane hea koguse kasulikku teavet. Twisteri reliisitud "Seitseteist kevadist hetke" oleks kindlasti kuningas DVD-de hulgas sisaldades ajalooõpiku jagu materjali Teisest Maailmasõjast. Mitte just objektiivset, kuid jääme siiski ootama. "Kohtumispaika ei tohi muuta" näitas kesktelevisioon vanasti ikka korra aastas ja olen minagi poisikesena selle kunagi läbi vaadanud. Mingi ähmane ettekujutus oli nüüdki vaatama hakates, deja vu tunne käis mitmeidki kordi läbi. Noorena aga ei osanud märgata kui ebameeldiv kuju on uurijate juht, Vladimir Võssotski mängitud Gleb Zheglov. Edeva, üleoleva ja platnoilike maneeridega mehe nägemine ekraanil tekitas jälestuse tunde. Suust tuli libedat urka kõnepruuki segamini ülbe kuid "õiglase mehe" patriootliku mölaga. Kurtsin isegi Võssotski peale sõbrale, kes samuti seriaaali näinuna mu tähelepanu hoopis muule juhtis. Nimelt Võssotski ju lihtsalt mängib rolli ja järelikult hästi kui nii palju tundeid ( kasvõi negatiivseid) vaatajas tekitab. Jah, tõesti. Olin nii tegelaskuju uskuma jäänud, et isegi kui Zheglov klaverit mängis arvasin alul dublandi kasutust. Loomulikult mängis pätimaneeridega uurija Zheglov ise klaverit, teda esitava muusik Võssotski jaoks oli ju see lihtne. Seriaali oli mõnus vaadata. Kuigi propagandistlikust materjalist pungitav, ebareaalselt õiglane ja nõukogude korda häbematult ilustav, oli tegemist siiski nauditava kogemusega. Olin oma realismikriitika radari välja lülitanud ja vaatasin lihtsalt kui ladnat detektiivi lugu. Põnevust oli küllaga, kõik näitlejatööd suurepärased ja kestvusele vaatamata sisu ilma jõnksudeta. Ei kiirustamisi, ei venitamist, järjest ühtlane kerge kiirendusega finaalini. Hea DVD hea filmiga. Minust vanematele veel kindlasti kerge nostalgia tõuge. 4,5/5

Kartmatud vampiirikütid.

Ashes and Snow

Ashes and Snow - Gregory Colbert 2005

Gregory Colbert´i fotod eraldi mõjuvad võimsamalt kui aastatega kokkupandud tunniajane rännak filmilindil. Tegelikult on ka tema film justkui fotodest kokkupandud, kaader kaadrihaaval stillfotosid. Arktikast alanud aegluubis voolamine kulgeb läbi Tai, India, Egiptuse ja lõppeb Kesk-Aafrika tasandikel. Reisikaaslasteks on eksootilised loomad ja linnud, kelle hulgast elevandid majesteetlikena esile kerkivad. Suursugused vaalad jäävad seekord kaugeks ja külmaks nagu neid ümbritsev jäine vesi. Suurim mõnu on hoopis koos geparditega õhtupoole Sahaara soojal liival peesitada ja lasta siidpeenel liival läbi sõrmede voolata. Gepardid on maailma kiireimad loomad, kuid Colberti kaamera ees istuvad nad tüünes rahus, suured kiisud, mitte kiskjad. Aafrika tasandike unine elu oli minu jaoks huvitavam kui aasia oma sogaste jõgede, budistlike templivaremete ja stoiliste munkadega. Musta mandri maagia on objektiiv suutnud ehedamalt talletada, elu on käega katsutav ja meeltega tajutav. Aasias filmitud kaadrid aga tundusid kergelt punnitatutena, nende lavastuslikkus vastupidiselt näiteks Egiptuses filmitule häiris. Võib-olla sellepärast, et budismi pühamehed olid Colberti lavastud fotoseanssides osalised, minu arust vagale inimesele sobimatult. Kuigi film oli vaid tunnine, väsitas vaatamine kõiki meeli. Lihtsalt liiga ilus, kõik kompositsioonid perfektselt paigas, iga kaader füüsiliselt tajutavalt ja lausa lämmatavalt kaunis. Konkreetne ilu overdose, millest vabanemiseks peaks vastumürgina ühe seebise jänki draama peale vaatama. Kahjuks aga mul ühtegi käepärast ei ole, pean vist pilgeni ilu täis meeltega magama minema. 4/5