Sunday, July 22, 2007

Venus

Venus - Roger Michell 2006

Reede õhtune filmivalimine Opsi pool läks nagu ennustasime - keeruliselt. Ops ütles kohe, et valiku teeme prantsuse põnevike, ulmekate või briti draamade hulgast ja esimesena ( arvatava võitjane ) panime masinasse Mr. Ripley loo, ehk Alain Delon´iga põneviku Plein soleil´i. Üllatus tabas aga meid mõlemaid kui paljukiidetud Optimus reliisil puudusid subtiitrid ja kuna meist kumbki väldib filmi kõrvaga kuulamist kui aga võimalik, siis tuli uuesti valikut tegema hakata. Venus tundus küll veider saak kahe kinojõmmi reedeõhtusesse programmi, kuid arvasime mõlemad, et väike armas film vanainimestest konti ka ei saa murda, polegi ammu millegi sarnasega tutvust teinud. Venus on lugu elatunud teatri ja kinokuulsustest kes nüüd vaikselt vegeteerides omi päevi õhtusse saadavad. Mõnikord külastatakse teatrit, heidetakse teleseriaali jaoks mõni pisiroll haige vanurina või käiakse jalutamas, kuid suurem osa ajast kulub nurgakohvikus lehtede lugemisele ja vanade kuulujuttude ülessoojendamisele. Ühel päeval tuleb aga endisele kuulsale Shakespeare´i Ceasari esitale appi maalt saadetud sugulane, noor ja kaunis neiu Jesse ja vanameeste elu saab uue pöörde sisse. Vanuri ja seksika tüdruku inimlikule, kuid erootilise nükkega suhtele keskenduv draama oli meeldivalt rahulik ja liialdusdesse laskumatu. Kartsin teatud laadi tõrksa taltsutust, kuid keegi kedagi muutma ei kukkunud ja Peter O'Toole ei püüdnudki nätsu närivast beibest suurlinna daamet vormima hakata. Neiu andis lihtsalt vanamehe kohati seiskuvale mootorile süüdet ja sai ise vastu julgustust enda avastamisel, ning enesekindlust tõstvat kiindumust. Mulle isiklikult meeldis aga peategelaste sõpruse liinist enam vanameeste endi killurebimised ja tujutsemised. Selline old grumpy man attitude oli papidel pidevalt sees, aasiti ja irvitati teineteise üle, kuid loomulikult ka hooliti teineteise käekäigust sügavalt. Penskar power ! Mida sellest Peterist ikka kiita, elu aeg on osanud mängida ja pole nüüdsekski vormi kaotanud. Applaus tuleks hoopis pühendada kinolinal debüteerinud Jodie Whittaker´ile - lovely lovely girl ja super veenev alkoholi ja pidutsemislembelise chickina. Alain Deloni loo peaks aga Opsilt laenama ja subtiitrirea puudusest hoolimata ära vaatama, viimati sai seda vist 12 aastaselt nähtud. 3,5/5
Venus.

2 comments:

Anonymous said...

Kuidas te reede õhtul filmi vaatasite, kui me olime kõik Hadeses joomas ju samal ajal?

K.

Trash said...

Kõik ei olnud, näiteks nagu mina ja Ops. Me istusime paar tundi ja kui alla kupatati lasime jalga.