Trofim - Трофимъ

Trofim - Aleksey Balabanov 1996

Mees tapab oma venna, kuna see ta naisega mehkeldas, paneb oma teost šokeerituna poomisnööri kaela, ebaõnnestumine, kõmbib raudteeni ning sõidab Petersburgi. Vantsib linna peal, joob pudeli viina ja kurdab kõigile, et mõrvas oma lihase venna. Aleksei Balabanovi lühifilmkuulub kogumikku "Rongi saabumine", mis tehtud austusavaldusena vendadele Lumiere´idele ning "Trofim" sobib siia imehästi, ühelt poolt justkui pisike, lavastajale omase koomikaga, draamalugu, aga teisalt suur nupukas kübarakergitus kinematograafia suunas. Vaimuka lõpuga ning kõrvalosades peale lavastaja endi veel mitmed tuntud näod. Hoidke silm lahti. 4/5

Näiteks Aleksei Germanon siin filmis.

Metsik manner

Keith Lowe - Metsik manner: Euroopa pärast II maailmasõda
Tänapäev 2013

Olin kuulnud, et alates Normandia maaletõusust, tapsid konnasööjaist argpükslikud punased partisanid rohkem prantsuse tsiviilisikuid kui sakslased kogu okupatsiooni ajal. Siinses raamatus tuuakse samuti see välja, kuid lükatakse ka müüdina ümber, sest tegu lihtsalt kunagise prantsuse ministri keelelipsatusega, mida hiljem kordama asuti. Ometigi segadused jätkuvad ja kirjanik kasutab raamatus eri kohtades kolme erinevat ohvrite arvu, mis kõik jäävad küll alla sakslaste poolt tapetute kogusummale, kuid ikkagi veidrate tuhandeliste kõikumistega. Jäi silma, sest teema on mind varasemast juba huvitanud. Aga muidu üsna kohustuslik kirjandus kõigile, hulk infot ning kohati isegi ketserlikku - meie sirges maailmas julgeb kirjanik väitta, et koonduslaagritest vabastatud juudid varitsesid maanteedel sakslasi, röövisid ja tapsid neid ning murdsid sisse taludesse, kus samuti saadeti korda veretöid ja vargusi, rääkimata oma endiste kinnipidajate surnukspiinamistest kus isegi lapsed ei kohkunud tagasi nuga haarama. Kas tegu räpase haisva natsipropagandaga või ajaloolise tõega, seda teab vaid soovolinik?

Heitsin siin veel nalja, et päriselus oleks Allo! Allo! sarja kohvikupidaja sakslastega mehkendamise eest seinaäärde pandud ja kuul kuklasse kihutatud ning alles hiljem uuritud ta seoseid põrandaaluse vabastusliikumisega. Raamat tõestab mu nalja paikapidavust üsna hästi.

Happy Days - Счастливые дни

Schastlivye dni - Aleksey Balabanov 1991

Tavaliselt mul ei ole ülemäära kahju vara või õigel ajal lahkunud artistidest, on need siis muusika võui kinomaailmast, ning mina kuhugi RIP jätmaei kipu, see rippiminegi on minu jaoks teise tähendusega. Kui suri, siis järelikult oli aeg. Aeg-ajalt aga siiski väheke hinges kripeldab ja näiteks Aleksei Balabanovi puhul on see nii - mees lihtsalt tõesti oleks teinud filme mis mulle kohe kindlasti meeldinud oleks. Aga lohutan end sellega, et lavastaja filmograafiast veel paar kinolugu nägemata ja saan nendega tutvust teha. Õnnepäevadega tegin kusjuures just peale Balabanovi surmateate läbi lugemist, aga udu nagu olen, arvasin silmi üle libistades, et surnud on hoopistükkis Sergei Bodrov, Jajah, mõtlesin veel, et alul poeg ja siis isa ja siis tuli meelde, et see Balabanovi film nägemata ja paar päeva hiljem alles taipasin, et tegelikult läks manalateele hoopis kahest mainitud lavastajast geniaalsem. Mees kes tundis läbi ja lõhki Moskva linna tagahoove ja keldriurkaid, nagu mitmest ta filmist avastada võid ning mida käesolev film samuti suurepäraselt demonstreeris. 3/5

Anakronistlik, justkui "Värdjatest ja inimestest" filmi kõrvallugu. No nagu tema "Katlakütjas" on fragment "Jõest".

Siber ja Eesti. Jalaraua kõlin

Aadu Must - Siber ja Eesti. Jalaraua kõlin
Tartu Ülikooli Kirjastus 2012

Sunnitööle võidi tsaarivenemaal saata tõrvikuga linnas ringijooksmise ja põhjuseta püssipaugutamise eest. Tavaliselt ei saadetud, aga mõnikord oli vaja sünnitöölisi uude kaevandusse ja siis viidi püssipaugutajad ja tulega mängijad Siberisse ning vahest võeti jalaraudadesse ka pealtvaatajad - mis te ikka niisama pealt passisite ja ullikest ei takistanud. Mulle jäi just see fakt eredalt meelde, sest meenutab hilisemat GULAG´i saatmist, kussamuti oli plaane vaja täita ning tihti põhjused sama tühised kui tõrvikuhoidja kõrval seismine. MInu jaoks näitab see teatud traditsiooni, mõttemalli säilimist. Huvitav lugemismaterjal Siberisse asumisele või sunnitööle saadetud talupoegadest ja aadlikest, isegi peatükid luterlikest kogukondadest ja pilliseltsidest ei pannusd silmi üle ridade jooksma ning eks siin tuleb tänada kirjaniku harvu, kuid väga lahedaid iroonitsemisi musta huumori valdkonnast. Väärt lugemine, mis tuletab meelde, et enne Nõukogude okupatsiooni oli teine okupatsioon ja Siberisse saadeti siis inimesi samamoodi. Samuti kummutab nii mitmeidki müüte, näiteks selgunb et head inimesed ei jätnud Siberis külade väravate kõrvale ega kodutrepile söögipüoolist mitte kaastundest jooksikute vastu, vaid hirmust, et muidu järsku viimased heal juhul puistavad aita, halvimal aga murravad majja sisse või panevad korda isegi veretöö.

Naked Harbour - Vuosaari

Vuosaari - Aku Louhimies 2012

Seitse aastat tagasi lavastas Aku Louhimies draama "Paha maa". See linalugu on siiani jäänud soomlastele liigagi omase depressiivkino kõrgeimaks täheks, alla selle masendavaid teemasid käsitlevad filmid tunduvad justkui lahjadena, üle selle aga minna ei tasu, jalge alt kaob sotsiaaldraamas niivõrd tähtsal kohal olev realism ning ülepingutatus võib vaid traagilisi elusaatusi naeruväärses olukorras näidata. Filmi selgrooks oli Eppu Normaali rahvusliku lemmikloo "Murheellisten Laulujen Maa" laulusõnade kaks rida, ehk "Työttömyys, viina, kirves ja perhe. Lumihanki, poliisi ja viimeinen erhe", mis väga täpsete märkidega pani paika kogu soomlaslikkuse, kõike paljastava röntgenpildi soomlase hingest. Eppu Normaali laul seadis oma ületamatu standardi ning film tegi seda sama. Ometigi ei olnud tegemist millegi uudse ega ainuomasega, kõik laulust ning filmist läbi jooksvad teemad on kohal olnud pidevalt nii soome muusikas, kinos kui kirjanduses, viimases siis võiks selle soomlasliku masenduse ja ebõnne needusest sündivate uute õnnetuste ekvivalendiks olla Matti Yrjänä Jounsuu detektiiv Harjunpää sarja raamatud. Jäärapäisus ning trots, murede enesele hoidmine nende jagamise asemel, viinapudeli eelistamine sõpradele ning käsi mis haarab enne poomisnööri kui avab sotsiaalameti ukse, on aga lõpuks kõik see mis nii eesti kui muu läänemaailma vaatajat soome kino puhul võlub. Hiina töölisdraama võib hinge pugeda küll, aga kui meie põhjanaabrid enesehävituslikult käitudes õnnetust külvavad, siis see tundub paratamatult kasvõi tänu alateadlikult tajutavatele hõimusidemetele, tihedale omavahel lävimisele ning geograafilisele lähedusele, hulga mõjuvamana. Võib muidugi ülelahe naabrite ummikusse jooksvaid suhteid ning ummikusse jooksvaid ettevõtmisi parastava itsitusega vaadata, kuid eks neid situatsioonide ning käitumismallide algeid tunneb igaüks ka oma enese eluga klappivat. Soomlased ise aga oma raskemeelsust ja muremõtete küüsis heitlemist nii väga ei pelgagi, võttes tihti depressiooni vastu lausa masohistliku naudinguga. Nende jaoks on see olemas juba ammu enne kui sellest lauldi, raamatuid kirjutati või filme vändati.
Vousaari jookseb lavastaja poolt varem nii kõrgele seatud lati alt muidugi seda puudutamata läbi, aga ma annan enesele ka aru, et seekord ei olnudki eesmärgiks nii palju seda külm-karget põhjamaa hinge hangunud muret näidata, vaid oli võtnud ette hulga kergemad, lihtsamalt lahti harutatavad tunnete sasipuntrad. Film oli hulga helgemates toonides ning kui helipilt ei oleks pidevalt viimsepäeva tulekut ette kuulutanud, siis võiks linalugu pidada paari segmendi põhjal isegi komöödiaks, sellise musta huumoriga vürtsitatud kelmikaks looks. Muusikas siis nagu Gösta Sundqvist´i looming ning kirjanduses Jari Tervo novellid. Jagus koomilisust, kuid jagus loomulikult ka traagikat. Viimane vajutas aga liiga õigetele nuppudele, pakkus ilmselgelt liiga täpseid lahendusi ning jäi läbi selle pealiskaudseks, täites küll perfektselt kõik ootused, aga pigem masinalaadselt kui inimesele omaselt. Filmis oli ilmselgelt liiga palju tegelasi ning elusaatuseid, et kõigile neile piisavalt tooni ning sügavust anda. Näiteks tundub, et alati karismaatilisena mõjuv Sean Pertwee lennutati kohale vaid produktsiooni kokkulepete põhjal ja mitte stsenaariumi vajaduste rahuldamiseks, sest lisaväärtusi tema karakter filmile üldpildis ei toonud. Louhimies on štaasikas telelavastaja ning kindlasti oleks kogu projeks teleseriaalina kus iga episood toob juurde paar tegelast ning lõpetab mõne elu kuvamisega, hulga paremini töötanud, sest sedalaadi väikeseid episoodilisi põikeid perede ellu võiks taset minetamata paar sesooni järjest vändata. Muidugi oli linaloos suurepäraseid stseene, näiteks Lenna oma tööandjatega õhtulauas või ootamatu apteegikauboide välja ilmumine, oli mitu kurb-koomilist karakterit ning humoorikat momenti, kuid filmi tugevamaks küljeks ei jää kahjuks näitlejad ega haarav lugu, vaid ainult ootusi liiga oskuslikult täitev kvaliteet. Lapsevanematele võib pisara silma tuua, keskealisi hetkeks olevikule ja noori tulevikule mõtlema panna, kuid suurt meeldejäävat kino seekord ei tehtud. 3/5

Näidati Lenna tisse.

Kirjutatud kinolehe La Strada jaoks.

Back to 1942

Yi jiu si er - Xiaogang Feng 2012

Sõjavägi taganeb ühes näljahäda eest pagevate tsiviilisikutega. Vaenlase lennukid lendavad maksimaalselt 200 meetri kõrguselt üle pea ja heidavad pomme. Keegi kraavi ei hüppa, keegi teelt pakku ei jookse. Veidra fatalismiga lastakse endid raual puruks rebida. OK! Järsku ei olnud hiinlased kunagi varem lennukeid näinud ega osanud ohtu karta? Järsku arvasid, et ega ometi vaenlased nii pahad ole, et neid tulistama asuvad või suisa maantee pommivaiba alla matavad? Aga lennukid naasesid kümne minuti pärast uue pommilaadungiga ning ikka veel kõik vahtisid taevasse, et huvitav mis nüüd küll juhtuma hakkab? Ja siis mõned päevad hiljem taas sama lugu. Kas järsku on tegu lolli rahvusega, kes tina ja terast karta ei oska, vaid iga kord ajab kaela õieli ning vahib kukkuvaid pomme. Püüab isegi revolvrist ja vintpüssist lennukit maha lasta, rääkimata sellest, et jookseb sõbra pikali, et teda muidu kindlasti pähe potsatava pommi eest kaitsta. Varaka maaomaniku perekonnasaatus Henan´i provintsi miljoneid inimelusid nõudnud näljahäda keskmes oli väga veenev ning südamesse minev, kuid tegijate püüdlus haarata suurt plaani, näidata näljahäda mitme poliitilise kandi ning erineva isiku kogemuse ja vaatenurga läbi, jättis laiali voolava mulje. Liiga palju taheti korraga filmi panna ning tõelised tragöödiad kahvatusid, muutusid pisemateks. 2/5

Nälg ja külm.

Sorts - Product of Decadence

Sorts - Product of Decadence
Roundsound 2013

01. Addicted to Hammering
02. Martyrium
03. Apocalyptic Jukebox
04. Carbon Black
05. Monoton
06. Infernal Vitamin
07. Smell Me!
08. Written in Smoke
09. Unholy Union
10. Seduced by Fire

Black Metal ist Krieg - kui kulunud, aga ometigi alati heatahtlikku naeratust näole toov väljend. Sortsi esimene täispikk album "Product Of Decadence" oli minu jaoks samuti krieg, kuid sõnapaaris kriegsindustrie. Rüstungsindustrie. Saabuva sõja märgid on õhus, jalgrattatehas muudetakse ümber kuulipildujatehaseks ja traktoritehases seatakse üles liinid tankide tootmiseks. Päevane vahetus. Öine vahetus. Hiigelsuur masin äratatakse ellu. Õlipaber. Kalka. Tootmisplaanid on paika pandud, surmastatistika paberil välja arvutatud - 20 grammi lisalõhkeainet mürsus tõstab 0,4% võimalusi rohkem tappa ja 0,6% haavata, lennuk tasub oma tootmiskulud ära kahe pommitusreidiga. Tavott. Diisel. Täna kolm mürsku rohkem, homme viis. Massiivne monsterlik tööstus on hoos, vääramatu jõuga, pidureid peale panemata, konte ja liha teraseks muutes ning vastupidi. 35 mm. 88 mm. Töö monotoonsus, bürokraatlik täpsus, ääretu konservatism. Sabotaaž. Poomisnöör. Materjalinappus, tuleb hakkama saada, käigu pealt ümber mõelda, kasutada kõiki võimalusi. Sütt! Sütt juurde! Stantsid löövad 24 tundi, 7 päeva, 52 nädalat, aastaid aastaid. Vääramatu jõuga, pidureid peale panemata, armu andmata. Teras. Vask. Modifitseeringud - rohkem surma, rohkem hävingut. 200 grammi leiba lisaks. Sõda on lõppenud, aga rahu ei tule, pidureid peale panemata. Treipink ei seisku, giljotiin ei vaiki, haubitsaid atradeks sulatama ei hakata. Masinad toodavad masinaid, toodavad masinaid. Vääramatu jõuga, pidureid peale panemata, hävituslik monotoonsus, surm ja purustused. Uued vaenlased, uued masinad. Uued masinad otsimas uusi vaenlasi. Sellisena nägin ja kuulsin mina "Product Of Decadence´i". Black Metal ist Krieg!

The Profession of Arms

Il mestiere delle armi - Ermanno Olmi 2001

Palgasõdurite ajastu Itaalia. Noore kapteni Giovanni De' Medici sõjatee ülekaalukate saksa landsknechtide vastu, tema unistused ja mõtted. Tema püüd päästa paavstiriiki olukorras kus iga ülik ajab oma poliitikat ning kõigil napib raha, et armeele maksta. Rahvusriigi patriotismist on asi veel väga kaugel ja reetmine ei ole imeasi, vaid tihti kordasaatja nutikuse mõõdupuu. Modernsete tulirelvade tulek sõjatandrile ja sellega kaasnev häving, sest kui veel varem võisid vastu terasturvuist lömmi litsunud tinakuuli maha pühkida, siis uued kerged kahurid viisid raudrüüst tüki koos lihaga kaasa. Ainus etteheide sellele ajaloolisele filmile puudutab ststistide nappust, sest kui ikka 10 000 piigimeest ja ratsanikku kokku lähevad, loodan ma ekraanil näha neid paarisajast rohkem. Subbikad ei pakkunud samnuti piisavalt informatsiooni, tõlkides tihti vaid tegelaste nimed, kuid jättes tiitlid ning positsiooni õukonnas märkimata, kuid tegu ei olnud ka ametliku tekstireaga, vaid isetõlgituga ning seetõttu hea, et üldse keegi sellele imekaunile sõjafilmile oli valmis ingliskeelset tõlget tegema. Film olikena unenäolise kaameratööga, väga tundliku loo jutustamisest johtuva montaažiga ning vaimustava ajalootäpsusega nii, et kohati jättis lausa dramatiseeritud dokumentaali mulje. Selline ajaloofilm mis mind puudutab, andes aimu renessanssiajastu sõjapidamisest ning inimeste mõttekäikudest. Meeldis väga. 4/5

Modernse suurtüki eelkäia töös.

DND - Tulede säras

DND - Tulede säras
Gramophone Tree 2013

01. Viimaks nad kustuvad
02. Punane on päike
03. Rubiin
04. Sein oli vahel
05. Pealinna tüdruk
06. Lennutee
07. Kunagi järgmises elus
08. Rong
09. Tulede säras
10. Minule mälestus
11. Vaikne on tuba
12. Kui jõuan kord koju
13. Kas ma küsida tohin?

Kuula:

Punane On Päike
Viimaks Nad Kustuvad
Rong

Sul on lemmikbändid aastate tagant. Lemmikbändide lemmikalbumid. Võib-olla mõnikord tuleb sul meelde neid kuulata, aga vahest mõtled, et oled neist juba väsinud, neid elus piisavalt kuulanud. Mõnikord paned napsuse peage plaadi mängima, et võimendada hinges pesitsevat nukrust või siis vastupidi - saada muusikast energiat ning peorõõmu. Kirud artisti, et see on liiga kommertslikuks ja läilaks lainud, kunstiliseks ja ambitsioonikaks muutunud, minetanud geniaalsuse ja kaotanud reaalsustaju ning pead ikka ja alati tema esimesi albumeid kõige väärtuslikemaks. Leiad, et enam ei räägita su kunagise lemmiku laulutekstides sinu elust ja sinu mõtetest. Aga vahest on ka nii, et bänd on hoopistükkis siseste erimeelsuste tõttu laiali läinud, liider võtnud heroiiniüledoosi, kukkunud laval südamepuudulikkusega kokku või hukkunud autoõnnetuses. Mõnikord enesetapp. On nii, et rohkem muusikat enam ei tulnud ja sa oled kunagi käianud lõputult neid kahte-kolme tegevusaja jooksul ilmunud helikandjat. Aeg-ajalt näed öösiti unes, et sinu lemmikud on taas teinud uue albumi, naudid selle kuulamist õndsuses ning virge ja heatujulisena ärgates püüad vägisi meelde tuletada laulutekste ja kõlasid, kuid need hajuvad mälust, jättes järele vaid kibesooja tunde. Ja tõdemuse, et tegelikult ei saa sa kunagi enam tagasi aegu mil rohi oli rohelisem, tavas sinisem ja lemmikansamblid tegid paremat muusikat, olid tugevamini su südame külge köidetud.

Aga taas ja taas kerkib hingesügavusest igatsus tume ning just nende minevikuhäälte vaigistamiseks sobib DND album "Tulede säras" suurepäraselt. Võib ka nii olla, et enne enne albumi kuulama hakkamist sa isegi ei teadvustanud enesele, et seal hinge tagumises sopis on üks pisike auguke mis lappimist vajab ja alles peale läbi kuulamist tajud, et on tervem täiuslikum tunne. Mõistad, et just selline doos ravimit oli su hingele hea, silus su pettumusi ja pakkus täiesti uute muusikapaladena kõike, mis kunagi ilus tundus või mis üldsegi olemata jäi. Aga igal juhul tunned sa selle koheselt ära, võttes esimesest noodist omaks muusika ning laulad tekste kaasa, justkui oleksid neid juba aastaid ümisenud. Tajud kõigi meeltega, et see ongi see sama album mis kunagi su lemmikutel ilmumata jäi, midasa ootasid ja millele lootused seadsid. "Tulede säras" on olnud su lemmikalbum olnud juba aastakümneid, see lihtsalt ilmus alles nüüd.

I Saw the Devil

Akmareul boatda - Ji-woon Kim 2010

Lõuna-Korea (edaspidi Korea) action-filmide kuldajastu alguseks võiks tinglikult lugeda aastat 1999, mil maailma kinodesse murdis end edukalt Je-kyu Kang´i spioonipõnevik "Shiri" ning peenema filmimaitsega esteete saabus rahuldama Myung-se Lee undergroundkino mekiga krimithriller "Nowhere to Hide". Mõlemad filmid kandsid eneses tugevalt korea kinole omaseid märke, esimene läbi maailmatasemel tehnilise teostuse, konkurentsivõimelise stsenaariumi ja omanäolise tegevuskäikude puntra ning teine maaläheduse, otsese halastuseta vägivalla ja kiiksuga musta huumori, kuid ometigi läks veel mõned aastad kuni Chan-wook Park oma "Oldboy´ga" korea põneviku, kui sellise, vaataja jaoks kinnistas. Järgnes ääretult viljakas ning novaatorlik periood, kus tugevalt andsid tooni noored, äsja filmikooli lõpetanud vihased mehed oma debüütfilmidega. Aastast 2003 kuni 2006 vändati meeletus koguses isikupäraseid kvaliteetseid põnevikke, mis pakkusid pidevalt uusi detaile, stsenaariumipõhiseid vimkasid ning žanrilist avardumist. Tugevalt olid esindatud realistlik tänava tasandil krimipõnevik ning militaarse taustaga lood, aga ka ajaloolise, müstilise ning kioskiromaanidele omast ülepingutatust sisaldavad thrillerid. Paralleelselt kohaliku möllukino võidukäiguga hakkasid eemalduma vaid kassanumbreid silmas pidades tehtud kommertsfilmid, kus tavaliselt popstaari välimusega poisid peaosas, sisu lihtsustatult naiivne ning pilt pead valutama panevalt effektiderikas, kuid korea thriller, kui selline, oli juba vormunud, pakkudes vaatajale pea alati luust ja lihast läbi tungivat traagikat, brutaalset tõepärast vägivalda, naiivset, isegi siirupilist, õnnetut romantikat, jõuetuks tegevat masendavat olmerealismi, suurepäraselt lavastatud stiilseid tulevahetusi või kokkupõrkeid külmrelvadega ning alati kohal olevat musta huumorit. Käes oleval aastakümnel saab korralikku korea põnevikku hinnata juba kui klassikaliselt head, sest kuigi filmi siseselt võin kohata uusi pisidetaile, on kümmekond aastat varem paika pandud identifitseerimismärgid alati kohal. Tihti üllatati kinokülastajat ka maitsekate ootamatute žanrisegudega, kus draama muutus veriseks slasheriks, ebamaine horrr võttis realismi suuna või tõepõhine krimka sai lõpu pulpiliku ülevindi keeratud tulevahetuse näol.

Rääkides "I Saw the Devil´ist", tuleb samuti mängu sildistus klassikaliselt hea. Siit leiab traagikat, paari lausega puistatud kiiksuga huumorit, julmusi ning vägivalda, aga ka žanrihüpet, sest Jee-woon Kim, juba vaikselt kultuslavastaja staatusesse tõusnud veteran, on oma linaloo jaganud justkui kaheks, pakkudes esimese tunni jooksul kõike seda millega korea kinos esmalavastajad välja tulevad, ehk siis vankumatu edasirühiga realistlikku vägivallathrillerit ja jättes filmi viimase poole rohkem kassafilmidele omaste nõksude valda. Viimane õnnetuseks veab kogu linaloo taset tugevasti alla, sest seal kus just jääd ootama originaalset kerkimist kulminatsiooni suunas, visatakse ette hoopis b-filmidele omaseid süžeenõkse ning purustatakse vaikselt karakterite isikupära läbi klišeelike tegevuste. Nihkes mõttemaailmaga sarimõrvar ning pea samaväärsete psüühiliste näitajatega "kütt" asetatakse ilmselgelt rumalasse situatsiooni, kus nende omanäolisus hajub, muutudes stampseks ning fantaasiavaeseks. Tapja käitub nagu ühele filmi tapjale kohane ning kättemaksja saab lisaindu oma kättemaksule, samas kui varasemalt kahe kõva mehe mustvalgelt jaotatud rollid said just ühtlaseks halliks hämarduma hakata. Tumedaks psühholoogiliseks thrilleriks kiskuv linalugu keerati taas ultravägivalla suunas, aga lõpuks ei tee ju peategelaste haavadest pritsiv veri ega purunevate ribikontide ragin ainuüksi head kino, vaid vaja läheb samuti ainuüksi neile sobivat elegantsi ja riukalikkust. Byung-hun Lee ja Min-sik Choi on mõlemad suurepäraed näitlejad ja kahju lausa, et seekord neil avardumisruum ühel hetkel seinad sai ning filmi teadlikult või alateadlikult sisse kirjutatud arengust asja ei saanud.Karakterite tuimus ning ühepalgelisus ei riku aga nende põnevat kassi-hiire mängu ega vahenda kokkupõrgete intensiivsust. Isegi kui "I Saw the Devil" jääb korea põnevike mõistes keskpäraselt heaks ega lisa sinna maailmasse midagi uut ega ainuomast, on tegu siiski vaatamist vääriva ning ohtrat kaasa elamist pakkuva õõvastava linalooga. 2,5/5

Kirjutatud Kinolehe jaoks, avaldatud vist Päevalehes. Minu aastatetagune asub siin - I Saw the Devil.

See No Evil : The Moors Murders

See No Evil: The Moors Murders - Christopher Menaul 2006

Moors murders. Peale selle sõnapaari esmakordselt kuulmist jäi see pähe kummitama. Pahamaiguline, halba ennustav. Moors murders. Teadsin, et mingi mõrvalugu seal Manchesteri kandis toimus, aga enne kaheosalise telefilmi vaatamist õnneks lähemat tutvust ei teinud ja selle võrra oli vähemalt põnevam vaadata. Aga ega erirti põnev ei olnud. Ei oldud püütudki põnevusfilmi teha, vaid luua atmosfääri, ehitada tõetruu rekonstruktsioon toimunust. Korralik briti draama, kuid kogu mõrvade jälkuse valgustamisel üsna tagasihoidlik. Vaatajale antakse vihjamisi teada, mis laadi musti tegusid Ian Brady ja Myra Hindley röövitud laste kallal toime panid, aga otseselt valusalt hinge pugeda ei soovitud. Pigem siis võiks vaadata filmi ning siis kohe netist täpsemat julmemat infot lisaks lugeda, nagu mina tegin. Veretööd olid väga karmid ja jubedad, film reserveeritumat laadi. 3/5

Psühhopaati Ian Brady´t mängis Sean Harris ja väga muljetavaldavalt.

Moriarty - Moriarty

Moriarty - Moriarty
Trash Can Dance 2013
TCD33 CDr

1. Ghosttrain 0:28
2. Roller 6:59
3. Rubber size 5:07
4. Prosto tak (slow) 7:01
5. Rubber Fat 6:48
6. Popguitar 0:17

boonus träkid:

7. Rubber 1 6:01
8. Candido 7:57
9. 27102000 5:53

Kestvus 47 minutit ja 7 sekundit
Tiraaž 50 tk.

Elektrot ja teknot aastast 2000. Omal ajal Tauno Maarpuu poolt sahtlisse kirjutatud lood ilmusid esmalt Artishoki blogis netireliisina, kuid see link võeti kahjuks mõne aja möödudes maha. Minul aga uudishimu säilis, küsisin autorilt ning kuna meeldis, siis tekkis ka idee teha füüsiline reliis. Plaadil on netireliisi pakis olnud lugudele lisaks ühes ka kolm boonuslugu ja minu isiklik lemmik "Candido" on pärit just nende hulgast. Kui tosin aastat tagasi, geihausi kuldajal, heitsid muusikagurud artistile ette vähest vaeva ja tõsidust oma träkkide loomisel, nappi nipikust ja ühekülgsust, siis tänapäeval on sedalaadi tuim, väheke kreenis, tekno väga meelepärane ja artisti reivilik monotoonsus igati teretulnud. Aga tsiteerin siinkohal Gert Semmi: "Mulle ennekõike sümpatiseerib Moriarty spartalik (samas mitte lihtlabane) kõla. Lihtne ses mõttes, et elementidele antakse adekvaatne väljund ja kindel liikumine, mis ühtib veidral kombel kuulaja ootustega. Samuti kõlaline lihtsusstrukturaalsus minimalistliku muusika tähenduses."

Plaat on tasuta jagamiseks, selle saavad kõik Trash Can Dance plaadimärgi sõbrad ja toetajad. Samuti võib plaati küsida Tauno Maarpuult.

Bloodlands: Europe Between Hitler and Stalin

Timothy Snyder - Veremaad
Varrak 2011

Minu üks lemmik ajaloolasi Peter Englund tõi oma esseedekogumikus "Kirjad nullpunktist" (kahjuks veel eesti keeles ilmumata) välja väga intrigeeriva väite, mille järgi tänapäevane HOLOCAUSTi tõlgendus välistab tavapärase lähenemise trägöödiale ning võtab seda kui irratsionaalset ja ebaloogilist sündmust, sealt sammuke edasi juba kui paranormaalset. Kirjanik ei võitnud seda revisionisti vaatenurgast, vaid toonitamaks kui raske on püüda mõnda aspekti toimunust mõista, et siis parem mitte püüdagi, vaid lasta sel kui loogikavälisel olla. HOLOCAUSTiuurija Timothy Snyder´i jaoks sobib selline ebamaisuse aspekt imehästi, sest see vabastab teda kui ajaloolast mõningaid seiku lahti seletamast, neid pedantliku loogikaga võtmast ning nii saab ta vabalt kirjutada, et Babi Jar´is tapeti 32 000 juuti ja üle tuhande ukrainlase, nende surnukehad heideti orgu, kust need hiljem taas välja kaevati, ära põletati ning tuhk läbi sõeluti ja laiali heideti. Kui loogiline lähenemine seab kahtluse alla 33 000 surnukeha täielikule hävitamisele kulunud ressurside kasutamise, siis uuema müstitsistliku HOLOCAUSTitõlgenduse alusel on kõik korras, isegi ämber doktor Mengele poolt ära lõigatud jäsemetega võib toanurgas tantsu lüüa. HOLOCAUST lihtsalt ei mahu ühegi tavamõiste ega arusaama alla, see mis toimus on meie tajust väljapool. See annab Timothy Snyder´ile ka loa kirjutada, et peale kõige ära kasutamist (maad, korterid, isiklikud asjad, ehted ja juuksed) põletati juute veel samuti soojuse saamise eesmärgil. Ma ei tohiks püüda seda mõista, et rohkem kulub energiat surnukeha põletamisele, kui sealt põletamise käigus eraldub, sest HOLOCAUST ongi üks loogikaväline asi ning kõik mis sel ajal toimus tavamõistetega seletamatu. Mitte nagu Stalinil, kelle massimõrvad on kõik väga selgelt mõistatavad, põhjendatavad ning füüsikaseadusi rikkumata korda saadetud. Raamat aga on hea täiendusmaterjal mõnele sama aega kajastavale teisele kirjatööle.

Putin's Kiss

Putin's Kiss - Lise Birk Pedersen 2012

Našistide välimääraja. Dokumentaalfilm lihtsast maatüdrukust, kes kogu oma energia suunas Naši organisatsiooni ürituste läbiviimisele, paistis agarusega silma ning töötas ennast komissaari ametipostini välja. Seejärel astus Moskvas ülikooli ajakirjandust õppima, puutus seal kokku inimestega kes tema kallist organisatsioonist väheke eriarvamusel, hakkas suhtlema riigivõimu kritiseerijatega ninglõpuks lahkus Naši ridadest. Maria Drokova nimi oli mulle varasemast tuttav ja samuti kogu see lugu nii, et filmilindist ühe tütarlapse käändumist vaadata ei olnud just kõige uudsem. Palju põnevamad olid nood teised komisaaarid, keda põgusalt tutvustati, ikka ehedad luuserid, kes oleksid tükikese võimu nimel valmis tapmiskäske jagama. 3/5

Väga ladna koht oli filmis, kui dissidendid arvasid, et Maša saadeti našistide poolt nende juurde spiooniks, kuna tal on suured rinnad ja meestele see meeldib ning kindlasti lobisetakse selle tõttu neiuga heal meelel.