Perfect Strangers - Stephen Poliakoff 2001Aastakümneid tagasi hakkas üks varaka suguvõsa ulakas isepäine lapsuke oma äri ajama, läks pankrotti ning tõmbus sugulastest eemale. Nüüd on toimumas suur suguvõsakokkutulek ning kutsed on saadetud ka kunagise musta lamba pojale ning pojapojale, kusjuures viimane kohe väga kibeleb Londonisse, et oma rikaste tädide ja onudega tutvust teha. Sõidetakse isa jonnimisele vaatamata kohale ning viks ja nägus noormees asub kohe oma nina sugulaste ellu toppima, flirdib ühega ja püüab teist aidata. Paaripäevane külaskäik venib ja venib ning selle aja jooksul õpib poiss nii mõndagi oma siiani tema eest varjul olnud sugulastest.
Stephen Poliakoff´i ei peeta põhjuseta briti telereisööride absoluutsekt tipuks. Midagi nii peenetundelist ja maitsekat ei olnud ma ammu näinud ja hetkel peale Ivory ei meenugi kedagi teist, kes oskaks nii kenasti suurema seltskonnaga mängida. Miniseriaal oli vaimustavalt vaimukas, sügavalt tundeline ja õhkõrna romantikaga, peegeldadesajastutundeid võrdväärselt sümpaatsete karakterite nostalgiliste minevikuhüüetega. Väheke nagu "Neli pulma ja matus" huumori-tunnetusega alanuna, näitas seriaal aga peatselt ka traagilisemaid tahke, mängis inimsaatuste draamat ning lasi lappida aukke, mille aeg oli mälust kustutanud. 
Siin ei olnud mingeid suuri tundeid, ega ahhetama panevaid süžeekäike, vaid üks imeline kulgemine läbi ühe suguvõsa erinevate liikmete elusaatuste, taustaks hääbuv, sära kaotav rikkus. Ääretu lavastajapoolne tasakaalu tunnetus, oskus piiri pidada ning loobumine kõigest mis võiks tema poolt vaatajale pakutud lugu ja selle sees olevaid väiksemaid eluloopõikeid, segada, neid naeruvääristada või ületähtsustada. Kui sa pead lugu briti vaoshoitud ilusast teletööst, siis on Perfect Strangers õige valik. Lausa fantastiliselt oskuslik ühe loo jutustamine.4,5/5
Sugupuud uurimas, et kas võib ikka kauni sugulasega voodi minna või on veri veel liiga sama.
No comments:
Post a Comment