Austades filmiga hullumajast, on mul alati sees hirmuvärin, et järsku keegi "geenius" püüab taas ekraniseerida Poe loomingut. Kahtlus, et kohe-kohe selgub tõsiasi, mille järgi hullud on tegelikult doktorid ning nende järelvaatajad diagnoosidega inimesed. Eks nüüd tibatilluke mängiti siinses kinoloos ka selle vaatenurgaga, kuid õnneks suurem rõhk oliomapärasel krimilool. Igat sorti baasiks olevad psühhoanalüüsid jätsin mina kõrvale ning keskendusin filmi veidrale detektiiviloole. Raamatu autor Yumeno Kyūsaku oli neti andmetel enne oma sürreaalse tippteose Dogra Magra kirjutamist just krimkasid vorpinud ning selle žanri sidumine abstraktsionistlike kahespidiste dramaatikatega oli filmi tipp, kus põnevus seljatas paljukiidetud visuaalse mängulisuse. Minu jaoks kahjuks aga lõpus võttis võimust just viimane ning mõrvari leidmine muutus liiga mitmeti mõistetavaks ulmaks. Üks hulludoktor leiab siit kindlasti vaimustavaid meetodeid ja patsiendi sonimiste huvitavaid visuaalseid külgi, kuid jalad-kinni filmisõbrale jäi lõpuks asi liiga sumuseks. 2,5/5
Justkui tuttava joonega poster, kas järsku Suehiro Maruo?
No comments:
Post a Comment