Death and the Civil War - Ric Burns 2012Dokumentaalfilm Ameerika Kodusõjas hukkunutest. Sõjapidamisviisid olid ajast maha jäänud, kuid tapamasinad, ehk uued relvamudelid, niivõrd tõhusad, et iga kord jäi lahinguväljadele sadu ning tuhandeid laipu. Võttis aega kuni mõlemad sõdivad osapooled inimkaotuste hulgalisest šokist üle said ning vaikselt hakati organiseerima nii surnukehade matmist, identifitseerimist, kui ka arstiabi haavatutele. Nii veider kui see ka ei tundu, siis sõja esimesel aastal loobiti haavatud surnutega segamini, jäeti laibad lahinguväljadele vedelema või siis aeti kõik massihaudadesse, vaevumata selgeks tegema mulla alla minevaid isikuid. Dokk siis räägibki sellest, et kuidas vaikselt hakati tegelema tänapäeval nii loomulikuna tunduva lahingus langenute väärika teelesaatmise ning haavatute hooldamisega. No mitte just kõige põnevam tahk Kodusõjast, aga selline korralik PBS kvaliteet. Ken Burns´i venna tehtud BTW. 3/5
2 comments:
Ühes esimese maailmasõja dokumentaalis räägiti samast asjast, et tehniline tase (kuulipildurid, pika laskeulatusega vintpüssid, täpne kahuri- ja miinipildurituli etc.) oli pikalt eest ära läinud väejuhtide taktikalisest kogemusest mis kokkuvõtteks põhjustas sõja algusaastatel tohutu asjatu inimkao. Hiljem loomulikult optimeeriti enda tegevust, keegi enam läikiva kiivri ja värvilise kuuega lahingusse ei läinud, aga paari eesti jagu rahvast oli selleks ajaks juba mättasse löödud ilma neile mingit võimalust andmata.
Loe sellist raamatut nagu "Kauge peegel" mis räägib 100 aastase sõja ajal olnud rüütlite mõtteviisist ning siis vaid imesta, et kui peale Agincourt´i lahingut sadu aastaid miski ei muutunud.
Post a Comment