HÕFF-i avafilmiks valitud Maniac´i remake on saanud paaris kohas kiituse osaliseks, kuid mitte minu blogis. Mulle üldse ei lähe korda teiste vaimustus, et näe kus nüüd võeti sõbralik kääbik ja muudeti naisi rapsivaks meelehaigeks, ega vaimustunud ma nii palju ka kiidetud first-person kaameranurgast, kuigi filmi kõige parem moment toodi just läbi selle esile. Räägin stseenist kus tütarlaps hakkab aimama, et ta viibib samas ruumis mõrvariga ning kuidas hirm tasahilju ta kehasse voolab. Näitlejatar sai selle edasi andmisega hästi hakkama ning läbi mõrvari silmade filmituna sai vaataja täpselt näha seda hetke, et millal sa vastas oleva inimese näost välja loed, et ta sinu halbu kavatsusi aimab, millal tead, et nüüd nuga rindu, sest enam sa oma isikut ta eest varjata ei suuda. See nagu öeldakse, et koer haistab inimesese hirmu ja siis võib hammustada ning sama siin, vaataja läbi tapahullu silmade näeb mil vestluspartner kartma hakkab ning siis tuleb muidugi kohe hambad sisse lüüa. See hetk oli super, kuid muidu minu jaks liiga ulmane, see tähendab liiga rumalalt tapja ettekujutuspilte ning vaimupsühhedeeliat täis topitud. Originaal on ikka parem, seal oli kogu tegevus sirgjoonelisem ning läbi selle ka põnevam...ööö...õudsam. 2,5/5
Elijah Wood võib tappa või tuhandeid, aga ikka jääb nutuseks kääbikuks.
3 comments:
Aaah?? Kuidas sa nägid seda juba?
Promoplaat HÕFF-i tiimilt.
Arvasingi, et midagi sellist. :)
Post a Comment