Time

Shi gan - Ki-duk Kim 2006

Arvatavasti on Time paljude jaoks oodatuim PÖFF´i film. Kim Ki-duk on ju eestlaste lemmik aasia lavastaja ja "Tühi maja" parim jaapani film. ( Ausõna ! Olen näinud sellist sildistamist. ) Minu tutvus temaga sai alguse läbi filmi The Birdcage Inn mida YLE näitas umbes 8 aastat tagasi. Siis tuli sõbralt laenatud VHS kassetidel hunnik aasia horrorit ja kuidagi kogemata oli ka The Isle sinna seltskonda sattunud. Ega ta seal täitsa valge vares olnudki, sobis küll Miike , Nakata ja Pangi vendade kampa. Praeguseks on pea kõik Kim´i filmid nähtud, ainult Wild Animals pooleli ja Crocodile DVD-l reliisimata. Time on kahjuks üks nõrgemaid. Juba peale eelmise aasta Bow´d jäin äraootavale seisukohale, halvasti just öelda ei tahtnud, kuid ka kiidusõnu ei jaganud. Time aga on lausa vilets. Cronenberg tõi Crash´iga meieni autofetishi, Kim proovib plastilise kirurgiaga sama. Cronenberg tegi nõrga filmi ( "Vägivalla lõpp" ) ja Kim järgib eeskuju. Shi gan on film ilusatest inimestest kes elavad ilusates korterites ja kannavad ilusaid rõivaid. Aga ka rikkad nutavad ja ilusad inimesed teevad tempe, mis minusugusele inetule täiesti arusaamatuks jäävad. Ebaloogiliseks, ebareaalseks ja ebanaiselikuks- mehelikuks. Ebahuvitav ei olnud, kuid sellegi pakutava peene põnevuse oskas režissöör lõpus kõige labasema klišheega ära lõrtsida. Varasem sotsiaalkriitiline Kim Ki-duk on nüüdseks muutunud sisutühjaks nagu hilisem prantsuse uuslaine. Festivalifilm, ilus aga mõtetu, nagu juba Bow´i kohta öeldi. Ei tea kas Kim suudab kunagi Address Unknown´i, The Coast Guard´i ja Bin-jip´i tasemest üle minna või kasvõi sinnani taas tõusta. Plastic surgery disaster. 1/5

"Come see my movie film !"