Mul on kohe krooniline ja ravimatu vastumeelsus islandi mega-staar Björk´i vastu. Põhja selleks panid Sugarcubes´i aegsed jutud ta lapse isaduse ümber ja hilisem püüd olla pidevalt "eriline" ainult süvendas põlgust. Björk´iga filmi vaatama suutis sundida mind ainult huvi maagilise sisu vastu. Seda polnud just palju ja ega see põhjamaa loits ikka aasia manamise vastu saa, vähemalt "Kadaka" tuim isikupäratu võlukunst. Isikupäratu oli terve luitunud must-valge film. Lavastaja võinud vähemalt terve asja värvilisena linti võtta. Island ju ilus roheline maa, lausa patt seda tuhmides hallikates toonides kujutada. Must-valgena jättis filmikooli lõputöö mulje, toore katsetuse fiili. Puised näitlejad üksildases kohas asuvas talus. Vahepeal kõnnitakse ka mereranda või niidule, kuid suuremosa ajast kükitavad tegelased tahmunud kambris ja arutavad usu ja armuasju. Kõigi hääled on ärritavalt inglise keelde dubleeritud, ainult Björk iniseb oma äratuntava vinguva aksendiga. Igav ja nõrk ! 1/5
Hobune ja lehm.
2 comments:
Uuh, ma vist põlgan seda Björki sama palju kui sina.
Ei, mina ikka rohkem. :)
Post a Comment