X3

X-Men: The Last Stand - Brett Ratner 2006

Mu sõber Ops oli noorena selline koomiksihaige laps, et käis päevas kolm korda Mündi tänava antikvariaadis tsekkamas, ega uusi sarjikseid toodud pole. Selline järjepidevus kandis vilja, tänu millele minagi X-meeste seiklustega tosin aastat tagasi tutvusin. Sai neid koomiksipakke mitu kordagi Opsilt taaslugemiseks laenata ja üldiselt teadsin tegelasi, nende armu- ja vaenuasju. Olen ka kahte varasemat mutantide stoorit kinos vaatamas käinud (olen ju selline nadi kinokülastaja muidu), et kolmanda osa vaatamine suisa kohustuslikkuna tundus.

Mutandid lähitulevikus.

Mida ootasin, seda ka sain. Film oli mõnus, meelelahutuslik ja isegi üllatusterohke. No Bryan Singerist paremini Brett Ratner ei lavasta, ega saagi tegema (mark my words!!!), kuid filmi veab auga lõpuni välja. Tegelikult ei saagi palju ilma spoileriteta filmi sisust rääkida ja väline külg on kindlasti kõigile teada: action, digitaalselt ja suurejooneliselt tehtud action. Draama jäin minu jaoks seekord kasinaks, nagu ka tegelaste arenemine ja demonstreerimine. Vana puuviljakoogi, Magneto, kamp tundus eriti magedate gooti meestena ja ta jutlus metsas nägi välja justkui vabamüürlaste pööripäevakogunemine Bohemian Grove´s.

Mutandid 1906. aastal.

Kõikide uute X geenifaktoriga tegelaste spetsiaalvõimetele esitlemisele oleks võinud küll natuke rohkem rõhku panna. Mõnigi koomiksist tuttav sümpaatne tegelane ei saanudki triloogias kaamera eest läbi käia ( Gambit ), või jääti ta näitamine liiga napiks ja mitte äratuntavaks ( Jubilee, Syren ). Loodan täiega, et asi ei jää ainult triloogiaks ja X-Men´i seiklusi vändatakse juurde. Koomiksikangelased, nagu teate, tegelikult ju kunagi surma ei saa. 6/10

XXX - Man and Woman.

Odd Couple - Eternal Conflict

Bo ming chan dao duo ming chuang - Chia Yung Liu 1979

I am monkey funky kung-fu junkie. And this is my dope, 100% pure stuff. Kindlasti üks parimaid martial arts demonstratsioone filmis üldse. Selline mõnus vanakooli metsalagendiku kaklus erinevate relvade ja ohtra koreograafilise võitluskunsti etendamine. Iga võitlus oli helindatud erineva muusikaga, Hiina rahvapilli plärinast ja vilinast kuni funkini, mis andis kaklusele isikupärase rütmi. Juba Sammo Hungi ja Chia Yung Liu nägemine võrratutes topeltrollides ajas naerma ja huumorit jagus kuni lõpuni küllaga. Mõõga- ja piigikuninga igavesti, läbi aastakümnete, kestva duelli vaatamine oli täielik bless.

Turumüüjatele katust pakkuv hiina kantpea.

Tegelikult kestis mul selle filmi läbi vaatamine neli päeva. Iga kord tuli peale paarikümne minutilist diivanil lesides tsekkimast selline tukk peale, et kobisin magamistuppa voodisse. Ja igakord jätsin selle meelega viimaseks, kuna arvasin, et nii mõnusat kung-fu komöödiat vaadates nüüd keegi eales ei uinu. Nii kolm päeva järjest igal õhtul ja ma ei valeta, täna päevalgi, lõpuni vaadates, hakkas silm kinni vajuma. Naljakas mõelda,tegemist on nii hea filmiga, et uinutab magama. 9/10

Teised väikesekaliibrilised pätid ja sulid.

Modstrilogy 3 - Misfits to Yuppies

0Det sociala arvet - Stefan Jarl 1993

Kolmas ja viimane osa oli triloogia nõrgeim. Keskendutakse "misfitsite" täisikka jõudnud laste portreteerimisele, nende suhetele vanematega ja mõttemaailma lahtimuukimisele. Ma ei mõistnudki mida režissöör juttu raha peale veeretades teada ja kuulda tahtis. Loomulikult on uus generatsioon rohkem huvitatud materiaalsetest hüvedest, kui nende tänavahulkuritest vanemad. Meelega prooviti mõttemaailmu vastandada ja vana hipi Stefan Jarl nautis noorte "pinnapealsust" välja tuues. Minu arust olid joodikutest vanemate lapsed palju mõistlikuma jutuga, kui nende vanemad 1967 aastal kaamera ees. Positiivne suund oli filmil sees. Kui sõpruskond esimeses filmis oma alkohoolikutest vanemaid taga kirus, teises osas hero otsas istus ja nüüd ise viinaninad on, siis vähemalt nende lapsed on suutnud nõiaringist välja tungida. Misfitsitest yuppideks ei tundu üldse halb olevat. Kolmanda filmi DVD lisades tunnistab režissöör isegi oma töö lavastuslikkust, mis mind kogu aeg vaatamise ajal häiris. No tore, et vähemalt asja selgeks räägib, öeldes, et tema jaoks on tähtis audentsus loos, mitte selle filmimises. Neljanda osa soovitab teha Rootsi immigrantidest, kuid ise lavastaja tooli enam istuda ei kavatse. 6/10

Day Watch

1
Dnevnoy dozor - Timur Bekmambetov 2006

Umbes viiskümmend mitutid oli film kestnud, kui näppisin display nuppu ja avastasin oma suureks rõõmuks, et lõpuni on jäänud veel peaaegu poolteist tundi lahedat ajaviidet. Muidugi pole tegu mingi cinemaatilise meistriteosega, aga entertainment filmina tubli kümme punkti kümnest. Esimesest osast minu arust isegi parem või pigem täiendavam. Eraldi filmina on raske ilma Nochnoy Dozori nägemata igast tegevus liinist aru saada, eriti viiest lõpuminutist.

Tegelaste galerii.

Ütlen siis kõigepealt ära, et mulle üldiselt film väga MEELDIS. Mõnusad olid põhikuri, hyper-cool Zavulon ja traditsioonilise vene muinasjutu kaunitari välimusega armastusväärne blondiin Svetlana. Ja nüüd hakkan siis virisema möödalaskmiste kallal. Tegevus oli liiga hüplik, kohati liiga kiire ja siis taas venitamine mingi mõtetu teemaga. Sisaldas russide ülepingutatud nõukogudelikkuse ja venepärasuse nahaalselt pugejalik demonstreerimine lääne publiku jaoks. Vaja pakkuda just sellist pilti Venemaast, nagu välismaa on harjunud nägema. Selline läki-läki karvamüts, matroškad ja vodkapudel, mis russidel endilgi vist on "hea vene aja" sümboliteks. Kes karvamütsi ei kandnud, käisid liiga üle stiliseeritud ebamugavates kirevates hilpudes, sõitsid vägevate masinatega ja jõid, odava kino stiilis reklaamitud, "Starõi Melnik" õlut. Eriti see ristiga ranits jäi silma kriipima muidu stiilse pliksi seljas. Stsenaariumi loogikavigu oli mitmeid, kuid ega siis fantasy filmis,vastupidiselt ajaloo või draamale, saa sellel teemal eriti pahandada. Nõrgaks pidasin ka autode tagaajamise ja nn. maanteevõitluse kohta. Mad Max 2 tehti see ilma digita ja Matrix 2 ainult digiga, nii hästi ära, et mõlema segamine ning üldse teha prooviminegi tundub omapärasuseta nõrk. Oli veel mingi mõtetu Papagoi nimeline tegelane, kelle kogu eksistents filmis tundus arusaamatu. Jään põnevusega järge ootama, juttude järgi saaks neid tegelikult vorpida enamgi kui üks. 6/10

Zavuloni girlfriendi Alisa nägemine tekitas püksis naljaka tunde.

Modstrilogy 2 - A Respectable Life

Ett anständigt liv - Stefan Jarl 1979

Kaks endist lahutamatut sõpra omavahel enam eriti ei suhtle. Stoffest on saanud parandamatu narkomaan aga aegajalt rohelist popsutav Kenta kasvatab koos esimesest osast tuttava Evaga oma poega. Kenta ema on oma elukaaslast pussitanud, poeg peab kuriteo järelt korteris verd pühkima ja hiljem minnakse mammale vanglasse vastu. Üldiselt tundub Kennethi elu enam-vähem rööpas olevat ja ta isegi igati laheda vuntsina. Hoopis huvitavam on aga Stoffe ja ta sõprade uimastitite pruukimine ja Stockholmi kuritegelik öine maailm. Mu lemmiknarkar filmist, Jerka, on näiteks selline kutt kes tuttavatele nalja pärast pikki lõugu virutab,samas aga hiljem üledoosi tõttu haiglasse sattununa, nii nunnult teki all moraaliloengute peale nõusolevalt pead noogutab. Lubab joomise ja dope maha jätta, kuid kaks nädalat hiljem on mees süstla tõttu surnud. Võtete ajal paneb lõpliku overdose ära ka üks peategelastest - Gustav 'Stoffe' Svensson. Paljude ta tuttavate narkarite ja prostituutide jutu järgi saab küllaltki hea pildi Stockholmist seitsmekümnendatel üle kainud heroiini lainest, pikk laipade rodu taga. Õnneks ei olnud mingit erilist sotsiaalset hala. Kurdeti küll, et rikkurite võsukesed herokat ei pane aga moraalitsemiseks filmis ei kiskunud kellegi jutt. Huvitav vaatepilt oli alkohoolikute ja narkomaanide kiirabihaigla, kus suvalised madratsid kivipõrandal, nii palatites kui koridorides. Värisevad ja pulstunud, just elule tagasitoodud inimvared aga vaatavad neilt tänulike pilkudega kaamerasse. Üllatusena tuli nõukogude aja eestlaste ja white-trash rootslaste sarnane riietus, tapeedid ja kodumööbel 1978. aastal. Mis seal oli vaeste tarbaesemed, olid siinpool Läänemerd muidugi hoopis vastupidise elukvaliteedi näitajad. Taas ärritas doki kohatine dramatiseeritus, kuid tegemist oli siiski informatiivsema looga Rootsi elust, kui 1967. aasta esmatutvus hüljatutetega. 8/10

Gustav 'Stoffe' Svensson : 15 veebruar 1950 - 22 märts 1978.

Rubber Johnny

Rubber Johnny - Chris Cunningham 2005

Chris Cunningham on nii kõva kutt,et suudab 7 minutilise lühifilmiga rohkem vastikustunnet ja hirmu tekitada, kui Carpenter kogu oma loominguga. Külmavärinad jooksevad siiamaani mööda selgroogu üles-alla ja peopesad on niisked. Täielik freakshow! Hoitakse pimedas toas kinni vesipäist ratastoolis last ja Elvise nimelist chihuauat. Creepy, nightvision kaameraga filmitud kokaiini,kummi ja kehaosade segu, ehk muusikavideo Aphex Twini nimelisele artistile. Peaks Cunninghami videote kogumiku "Warp Vision: The Videos 1989-2004" ka kelleltki laenama ja läbi vaatama. 10/10

Come to daddy Johnny !

Modstrilogy 1 - They Call Us Misfits

Dom kallar oss mods - modstrilogin 1 - Stefan Jarl, Jan Lindkvist 1968

Kui keegi oleks kümme aastat tagasi selle filmi mulle Rootsi uue-laine draamana ette söötnud, oleksin uskuma jäänud. Nii sarnane on see dok.film fiktionaalse kinoga, et vahet aitab teha vaid kohati kostuv režissööri kaadritagune hääl. Muidu on täpselt selline must-valge prantsuse 60-ndate fiiling, ainult igavam. Omal ajal skandaali tekitanud dokk jääb nüüd vaadates loomulikult lahjaks. Kuulus seks-stseen pole ka midagi muud, kui paar suudlust ja palja poisi pepu.
On siis kaks kutti, kes päevad läbi joovad, suitsetavad, hulguvad mööda linna ja ajavad naistele ligi. Muidu nagu hipid, aga flower power polnud veel San Franciskossegi jõudnud, saati siis Stockholmi kesklinna. Lihtsalt elatakse teiste arusaamadega maailmast, kui eelnevale põlvkonnale omane oli. Kirutakse taga oma alkohoolikutest vanemaid, samas on igal jorsil endalgi õlle või peedipudel pidevalt peos. Natuke seda teenage angsti 67 aasta suvel Rootsimaa pealinnas. 7/10

3. septemberil 1967. a. mindi Rootsis üle paremasuunalisele liiklusele.

Blue Swallow

Cheong yeon - Jong-chan Yun 2005

Alar Sikk pole kunagi minu jaoks kangelane olnud ja ta mäkketõus ei innustanud mind kuidagi paremaks ja edasipüüdvamaks inimeseks muutumisel. Täitsa õige, et sai kõverkaelast jänki ja siioni perselakkujalt vaid raamatu kingiks aga mitte riiklikut preemiat. Sama tunne oli ka Blue Swallowit vaadates. Korea esimene naispiloot, võitis paar lennuvõistlust ja oli samasugune "innustav eeskuju" korea noortele 30-ndate alguses. Tunni ajaga sai selgeks et vaatan ilustatud elulugu vaprast naisest, ta sõpradest ja armastatust. Nii lihvitud ja särav oli tänu digigraafikale pilt, et suisa süda hakkas läikima selle ninnu-nännu peale.
Ja siis ootamatult...atentaat...vanglakoledused...piinamine, veri ja sitt. Täiesti tugeva löögiga ärkas film järsku ellu. Alar Sikk muutus Tiit Madissoniks ja lahti hakkas hargnema Jaapani imperialistide vastane Korea vastupanuliikumise teema. Ilus armastuslugu langes hetkega põrmu, jättes endast maha murtud ja muserdatud südamed. Jaapani armee haaras järjest rohkem võimu erasektorites ja saabuva sõja hõngu oli juba sõõrmeis tunda. Film oli lõpuni välja ilustatud elulugu Park Kyeong-Won lendurikarjäärist ja arvatavasti kohati vägagi kauge tõsiasjadest aga see ei muutnud asja halvemaks. Mulle meeldis. 7/10

Enne LSD-d lennati teistmoodi.

Viva Erotica

Se qing nan nu - Tung-Shing Yee 1996

Kõik, mida sa eales oled teada tahtnud saada Hong Kongi CatIII filmide tegemisest aga pole julgenud küsida. See Woody Alleni muudetud pealkiri sobiks imehästi tag-line´ks. Nooruke experimental-film maker on aasta otsa töötu olnud ja nagu uppuja õlekõrrest, haarab ta võimalusest teenida kopika soft-pornot lavastades. Meenutab kohati Tom DiCillo võrratult koomilist Living in Oblivioni. Kõik need raskused näitlejate, võttegrupi ja eriti triadist pärit rahastajaga. Sisaldab kõvasti vaid HK-cinema fännile äratuntavaid nalju, viiteid filmidele, cameo rolle ja telgitagust sebimist maffia rahadega. Ei tea palju praegu, Hiina võimu all olles, kuritegelikku raha filmitööstuses liikleb. Muutuseid ja tihti halvema poole on HK filmimaailmas tulnud aga õnneks on vähemalt näitlejal ikka veel võimalus lavastajatooli hüpata või käsikiri läbi suruda. Stsenaariumi on kokku klopsinud HK kino tähed ja auhinnasadu ei jäänud tulemata. Tegemist on ikka ääretult taipliku pildiga Aasa filmimeka elu-olu kujutamisel läbi huumoriprisma. Mulle on alati meeldinud filmid, kus tegelased arenevad meeldivateks inimesteks. Tihti on see muidugi liiga läägelt kujutatud. Viva Erotica mõtetust bimbost peaosatäitja ( bossi armuke, kuis muidu! ) on filmilõpuks nunnuks ja nii armsaks muutunud. Kawaii! Nooruke näitlejanna Qi Shu korjas selle rolliga tublisti tuntust ja auhindu. Meespeaosas andekas kuid kurva lõpu leidnud superstaar Leslie Cheung. Vaimukas, kriitiline ja informatiivne film. Hong Kong, oled taas mu päeva päästnud. 9/10

Ching Wan Lau on minu aasia lemmiknäitleja hetkel.

DM

Vaatasin ära esimesed kolm Depeche Mode albumite uus reliisiga kaasaskäivat bonus DVD-d. Igal neist albumi mix, singlite B-poole lood valikuliselt ja dok.film albumi valmimise meenutustega. Muusikapalad on erilihvitud kvaliteediga, isegi DTS käib kohati läbi, muidu aga tavaline tuttav Depeche. Heli kvaliteedist annab märku dvd maht: 30 minutiline dokumentaal paari subbi reaga + music on kokku üle 7 Gb Music For The Masses´e ja Speak And Spell´i koha peal. Violator on ainukesena DVD-5. Dokumentaalid olid minu jaoks selline nostalgia laks. Peale Alan Wilderi lahkumist bändist pole ma üldse DM-i vastu huvi enam tundnud.( Tänu tasuta piletile sai Saku Suurhalli livel siiski käidud - jama oli ) Sellepärast tegigi seest soojaks, kui Dave arvas, et nad ei osanud omal ajal ikka Alani stuudiomaagiat vääriliselt hinnata. Ja Rose Bowl Pasadena meenutamine tõi pohmelliga ülekeeva emotsionaalsuse harjal mulle isegi pisara silma. Kui ilus kõik kunagi oli, aga nüüd mingi ... ilma Alanita.Iga fänni riiulis on need bonus dvd editionid olemas nagunii, aga tasub ka vaiksemal huvilisel läbi vaadata. Kasvõi, et näha kui vene platnoi nägu Vince Clark tänapäeval välja näeb. He He !!!

Alkohoolik, narkomaan ja hoor !

All Through The Night Buttobase !

Ookami Hero / Hero the Wolves - John Michael McCarthy, Tetsurou Takeuchi 2004

Paar päeva tagasi vaevas mind hilisõhtul küsimus, kas minna kohe magama või vaadata veel natuke telekat. Aeg oli üsna hilina ja otsustasin Guitar Wolfi DVD kogumiku kasuks, mis see 30 minutit ikka vaadata ei ole. Nagu Battery energiajoogi reklaamis, hakkas ka minu telekas ragisema, sädemeid pilduma ja välku lööma. Ekraani vahendusel voolas mu soontesse puhas power, mida Lääne teaduslikus maailmas tuntakse Rock´n´roll Energia nime all. Milline üüratu jõud peitub neis kolmes kõhnas Jaapani poisis. Olin kuulanud kahte nende albumit varem ja oman ka Guitar Wolfi Red Idol DVD-d, kuid kunagi pole neis nii palju toorest energiat olnud kui Ookami Heros. Arvatavasti tuleb tänusõnad öelda tugevatele video lavastajatele, rock´n´rolli vaim oli tabatud minu ettekujutuse jaoks ülitäpselt. Mõlemad mehed on Guitar Wolfiga koos ka filmi teinud. John Michael McCarthy The Sore Losersi ja Tetsurou Takeuchi kultus zombiefilmi Wild Zero. Ka bonusena dvd- olev USA kontsert oli raju nii esinejate, kohalolijate, kui ka minu jaoks teispool ekraani. Magama minekust ei tulnud peale videote vaatamist enam midagi välja, pelasin Suikodeni kella viieni hommikul.Õnneks oli järgmine päev töölt vaba.

Kawasaki Z11 750 Rock ‘N’ Roll

The Secret Life of Geisha

The Secret Life of Geisha - Clive Maltby - Screenwriter, Producer 1999

Kunagi Eesti televisioonist näidatud 50 minutiline dokumentaalfilm geishadest oli selle DVD versiooni lõigutud variant. Samas ei teinud mina erilist vahet, ega tundnud pikemas versioonis midagi vapustavalt uut olevat. Põhilised seigad geishade ajaloost ja kommetest kantakse sulle korralikult kandikul ette. Kummardatakse viisakalt ja väljutakse selg ees. Ilmetu nagu meigitud maiko nägu ja vaoshoitud nagu Jaapani naine on ka see dokumentaalfilm. Paar sushi lõiku, mitte kuum, aurav kausitäis vürtsikaid nuudleid loomalihakilluga. Kandik on sul ees, vaikselt pulkadega näkitsedes saad kõhu külma kala täis aga wasabi kaste unustati tuua ja midagi jääks nagu puudu. See midagi millele arvatavasti nime panna ei oska võibki olla emotsionaalsus, seda aga Jaapanis geishade suletud maailmas videolindile jäädvustada on keeruline. Hea ja informatiivne dok.film, kuid nii külm ja kõle. 7/10

Kolm maikot peos on parem kui geisha katusel ! - Jaapani vanasõna

We're Going to Eat You - Kung Fu Cannibals

Diyu wu men - Hark Tsui 1980

Tsui Harki kung-fu´ga vürtsitatud kannibal- horror- comedy paistab igast otsast huvitavam välja kui tegelikult on. Paljutõotav algus muutub filmi keskohast alates vanade naljade ja tegevuse kordumiseks. Toimub kaklus, mille käigus peategelane vangistatakse ja toimub teine kaklus, kus ta inimsööjate eest pakku pääseb. Seda kõike on võimalik näha kolm korda, ilma märkimisväärsete muutusteta. Filmi alguses näidatud laipade tükeldamise splätter, jääb vastupidisest ootustele lõpupoole täiesti soiku. Filmi huumor on mõnus ja koosneb sellest kuidas keegi kogemata surma saab või hiiglasliku ja inetu kiimas naise ( meesnäitleja Siu Gam ) haardesse satub. Nalja oleks suudetud ikka palju rohkem sisse toppida, häid sobivaid hetki oli mitmeid. Sama kehtib ka kung-fu kohta. Alul paariski kohas ahhetama pannud koreograafia muutus pikapeale tavaliseks lahmimiseks. Film mis oleks võinud tõusta palju kõrgemale jääb kahjuks keskpäraseks HK rahmeldamiseks. 5/10

Jalla! Jalla!

Jalla! Jalla! - Josef Fares 2000

Ei suutnud 39.- kroonisest DVD hinnast kuidagi mööda kõndida. Eriti veel kui olin seda filmi Soomes 8.- eurose väljaandena käes keerutanud. Film on igal juhul väärt mõlemat hinda, ning mõnus õhtupoolik oli kindlustatud. Üldiselt on need põhjamaade komöödiad kõik selline lahe ja lihtne vaatamine. Olles näinud varem Josef Fares i Koppse, nii, et teadsin umbes mida oodata. Pettuma ei pidanud, kõik oli easy fun. Kuna Fares on viinud tegevuse talle tuttavasse Liibanoni pagulaste maailma, on koomilised araablased filmi tugevaim külg. Peategelase kaupmehest isa oma kõhulöögiga ja seniilne vanaema on äärmiselt värsked, kuid samas niimõnestki samalaadsest komöödiast tuttavad. Tegevuski on üpris sarnane teiste romantiliste komöödiatega, aga igav küll mingil juhul ei hakka. Josef Farese uus film Zozo on palju tõsisem. Loodan sellegi koos Lukas Moodyssoni uue filmiga peatselt ära vaadata. 6/10

Impotentsuse ravi Rootsi moodi.

30 Days - piloot osa

30 Days - executive producer Morgan Spurlock 2005

Mäletate veel seda tüüpi kes sõi kuu aega ainult McDonaldsis, läks paksuks ja sai hiljem tänu oma low budget dok.filmile miljonäriks ? Nüüd maksavad ta kihlatu Alexi kõrvarõngad ka enam, kui kogu tütarlapse kolledzi haridus kokku. Raha on mehel nagu muda ja ka uutest ideedest puudust pole. Mõtles välja, oma burgeri söömise eeskujul, panna kuuks ajaks inimesed vastakatesse situatsioonidesse: evangelist moslemiperesse, homofoobist sõjaväelane pedebaari tööle jne... Ise kui miljonär läks Ohio´sse, Columbus nimelisse linnakesse koos oma pruudiga miinimumpalga eest elama. Nojah ! Tundus ikka selline virisemine olevat, et töötamine on raske ja raha ei ole. Girlfriend oli shokeeritud, et odavas üüritud toapugerikus jooksevad vaaraosipelgad ringi. Süüa on keeruline, pole toole ja lauda, toit on ülessoojendatud eilne ja tööle peab bussiga sõitma. Ma saan aru, on vaja näidata, et miinimumpalgaga USA-s ära ei ela (viimati tõsteti miinimumpalga määra 1997) aga selline pisiasjadest numbri tegemine küll minule küll ei mõjunud. Ainuke mõtlemapanev asi olid arsti visiidid. Kuna tasuta ravile järjekordade pikkuse tõttu kohta ei saanud, mindi tavalise doktori juurde. Morgan Spurlocki nikastatud ranne ja Alexi naistevaevad läksid kokku 1200 $ maksma ja jätsidki kuu ajaga teenitud summasse miinus 800 dollarilise puudujäägi. Vaesel pole Ühendriikides arsti juurde ilma ravikindlustuseta asja - see oli karm. Kuigi avajakso just kõige parem polnud vaatan siiski ära ka teised osad.

My wanking hand hurts !

The New World

8/1The New World - Terrence Malick 2005

Kerge liialdusega võib öelda, et tegemist on filmiga kus pool ajast mängitakse ja kõnnitakse heinamaal. Kohe kui jalutuskäigud niidul Colin Farrelli seltsis lõppevad, ilmub lagedale ameerika psycho Christian Bale ja kõik kordub taas. Vahepeal ei toimu midagi ja lõpus jalutatakse parimate Jane Austeni ajastufilmide stiilis mööda Inglismaa mõisapargi hoolitsetud muru.
Mõtlesin enne vaatama hakkamist, et vanameister Terrence Malick on valmis saanud vabandava filmiga, kus põliselanike massimõrvamistele andestust anutakse. Malick oleks olnud igati sobilik mees just sellist jänkide südametunnistusesele suruvat suurteost tegema. Tegelikkuses ta isegi varjab kaamerasilma eest seda fakti. Näidatakse indiaanlaste surma ainult mees-mehe vastu kokkupõrkes. Kui piisavalt kosunud britid indiaanlasi välja tõrjuma hakkavad, näeme vaid paari põlevat onni ja täies elujõus punanahku lahkumas. Algus meenutas kangesti ta varasemat Thin Red Line´i oma poeetilisuses ja kaameratöös. Sarnaselt patsifistlikud ja sügavmõttelised olid ka kaadritagused lausekatked, mis kumisesid herr Colini peas. Mingist hetkest muutus kõik nii sisutühjaks rabelemiseks ( loe: naistele mõeldud armastusdraamaks ), isegi hääled peas kõlasid justkui õõvastavad Madonna tekstid 80-ndatest. Pocahontase elu ja armastus tundub Uues Maailmas tähtsam olevat, kui tervete idaranniku hõimude häving.
Suures plaanis mulle film ei meeldinud, aga leidsin kolm nauditavat hetke. Esiteks suurepärane Christopher Plummer, kes näeb vanana välja nagu Max Von Sydow. Teiseks oli hästi kujutatud indiaanlaste elu-olu ja nende esmakontakt valge inimesega. Lõpetuseks olid ka uusasunike esimese ameerika talve vastuolud, nälgimine ja minnalaskmis meeleolu realistlikult kujutatud. Just need noored poisid kes rääkisid kannibalismist ja nurusid kapten Smithilt, et see neid Inglismaale tagasi viiks. Ma väga oleksin tahtnud rohkem ajalugu ja vähem love stoorit. 5/10

"Ärge segage kapten Smithi! Ta on niidul jalutamisest väsinud."

Bamboo House of Dolls

Nu ji zhong ying - Chin Hung Kuei 1974

Film oli mitmes riigis keelatud ja lõigutud. Nii lõidki mu silmad kohe särama kui oli võimalus saada Totally Uncut Version. See jäi aga kahe silma vahele, et filmi lõiguti ja banniti aastal 74. Tänapäeval ei oleks küll ühtegi kaadrit, mis filmi ärakeelamist suisa nõuaks. Tüüpiline exploatation, segu Ilsa, She Wolf of the SS´ist, Men Behind the Suni seeriatest ja SS Hell Campist. On olemas isegi selline exploatationi alaliik, nagu naistevangla ( women in prison - WIP - chicks'n'chains ) filmid. Isegi üks neist kümneist Emmanueli filmidest on selles zhanris. Sisust siin rääkida midagi pole. Kisti end igal võimalikul juhul paljaks, käidi saunas lesbiarmastust jagamas, maadeldi ja kakeldi omavahel ja tasapisi võideldi veel Jaapani okupatsiooniga. Kõik kleidid rebiti kohe puruks, et ikka tissid ja püksikud igas kaadris filmilindile jääksid. Poole filmi jooksul näidati ära kõik mis vaja, edasine seiklus oli liigne. Oleks pidanud rohkem piinamist ja vägistamist olema, aga arvati paremaks mingi kullalaadungi ja rahvaülestõusu liin sisse tuua. Soundtrack oli hea chill out jazz. Seda sorti filmide fänn ei ole ega vast saagi olema. Vaadata OK aga ainult suure igavuse korral. Friigid muidugi teeksid lausa terve filmi-õhtu vaid naistevangla filme vaadates. 4/10

Juba 56. nipple slip !

Pulgasari

Pulgasari - Chong Gon Jo,
Sang-ok Shin 1985

Põhja-Korea film mis on kõige enam tuntud väljaspool oma piire. Jong-il Kim lootis filmile suurt edu Jaapani ja teiste Aasia riikide filmiturul, kuid tulemus jäi napiks. Nüüd 20 aastat hiljem on muidugi jõutud kultusfilmi staatusesse, kuid ametlik DVD väljalase puudub siiamaani. Huvitav trivia fakt on, et Kim Jong-ili käsul rööviti koos naisega üks režissööridest - Sang-ok Shin. Meest sunniti tegema propagandafilme ja aitama kaasa käesoleva kaiju-teose valmimisele. Mõnede arvates tegi mees meelega kättemaksuks käki valmis.
Minu arust käkiga tegemist ei olnud. Täiesti tavaline keskmine Godzilla-monster stiilis meelelahutus. Eri-efektid on isegi oma aja kohta liiga amatöörlikud, tänu millele on film täiesti fun vaadata. Massistseenidesse oli kokku aetud tuhandeid näitlejaid ja ka butafooria pealt ei oldud kokku hoitud. Naljakas oli näha kangelaslike noormeste rollis umbes 45 aastaseid, arvatavasti teenekaid rahvakunstnikke. Meenutas koomilisuses neid Ida-Saksa nais kettaheitjaid filmist Top Secret!. Sisu oli muinasjutt, kuid ka allegooria kapitalismi kukutamisest millegi kui vaid töörahva endi abil. Abi võib hiljem kalliks maksma minna. Nagu Eesti muinasjutus ja animatsioonfilmis "Härg" ei jõua ka korealased omaloodud olendit enam hiljem ära toita. Mõnus vaadata, kuid siiski 100% friigifilm, mis paljudele igavana tunduks. Lastele meeldib kindlasti. 6/10

Tüüpiline Põhja-Korea teismeline. He He !!!

The Warrior

The Warrior - Asif Kapadia 2001

Tuli kohe meelde Journey to Western Xia Empire, samasugune seikluslik ajaloofilm. Rõhku pannakse pigem ajalootruule olustiku kujutamisele, kui actionile ja sisu keerdkäikudele. Film ise võib kasvõi igav olla, peaasi, et on ajastu vaimust kantud ja reaalne. Sõdalane igav film ei olnud, huvitav vaadata algusest lõpuni. Üllatusin isegi lõpus, mu Hollywoodi poolt harjutatud meel ootas hoopis teistlaadi lahendit. Neil Indias on aga hoopis zen-budism ning hinduism, kõik on rahulik,voolav ja chill. Kättemaksusaaga muutub vaimseks puhastuseks ja pühaks palverännakuks Himaalajas asuva järveni. Mõrvar, varas ja pime selgeltnägija saavad kõik võimaluse uueks alguseks. Eriti lahedalt ja maagilise momendiga on kujutatud seda hetke, kui külmavereline tapja ärkab kahetsusele.
Film on rahastatud brittide poolt ja ka režissöör on saareriigis oma hariduse omanud. See muudab muidugi kõik meile, eurooplastele, kergemini jälgitavaks, kuid jäädes siiski India filmiks. DVD lisadena on 85 minutilise filmi kohta tund (!) aega väljalõigatud ja pikendatud kaadreid. Soovitan ajalooliste filmide austajatele ! 8/10