GUNHED : Gun Unit Heavy Elimination Device

Ganheddo - Masato Harada, Alan Smithee 1989

Gunhead´i õnnestus mul esmakordselt näha õigel hetkel - teismeliseea lõpus kui minust oli saanud suur ulmekirjanduse fanaatik ja seetõttu prantsatas eos kohe õigesse aukku. Kindlasti andis tooni ka tõsiasi, et filmi vaatasin esmakordselt täies kestvuses, ehk poolteist tundi, ühe kunstiprojekti raames ja koge see aeg jalul seistes. Hiljem sain näituse orgunnijalt laenuks VHS-i, kopisin üle ja vaatasin mitmeid kordi. Kahjuks aga ilma subbideta, ehk niinimetatud jaapani versiooni kus ingliskeelne tekst on ingliskeelne jaapani subbidega ja jaapanikeelne ilma ühegi tekstireata. Võttis aastaid aega kui leidsin korraliku inglise subbi ja ilma lindile "põletatud" kanjideta versiooni. Kui mulle esmavaatamisel väga meeldis, siis nüüd olen täiesti vaimustuses. Kuna vähemalt kümme aastat ei olnud Gunhead´ile pilku peale visanud, siis sellest lähtuvalt oli jäänud hämar mulje justkui oleks tegemist üle keskmise b-ulmekaga. Ei sõbrad, ma kinnitan teile, Gunhead on oma odavat produktsiooni ignoreerides igas mõttes samal tasemel kui Terminaatorid, Alienid või Predaatorid. Muidugi on Gunhead tehniliste lahenduste, näiteks puiste mechavõitluste ja hiigelrobotite animatsioonina palju käpardlikum, kuid selle teeb kuhjaga tasa sci-fi lugu ise. Väga jaapanipärane ja animelik ning alul oligi kavas see seiklus animeerida. Suured tänud, et plaan muutus, sest mecha-animena oleks jäänud teos eeldatavalt keskpäraseks, hard-scifi cyberpunk filmina aga pandi märk maha.Kindlasti üks parimaid "keskklassi" ulmekaid mis iial tehtud, väga stiilipuhas mechadega teknomöll. Ja eriti mulle meeldis filmi kakskeelsus, nii futu värk. 5/5

Gunhead madala tanki liikumisrežiimil ja stuudioseinte vahel täispikkuses.

Gallhammer - The Dawn Of...

Gallhammer - The Dawn Of... 2007

1. Endless Nauseous Days (Okayama Pepper Land 29/07/05)
2. Blind My Eyes
3. May Our Father Die
4. Song Of Fall
5. Hallucination
6. Crucifixion
7. Song Of Fall (Tokyo Shinjuku Wall 14/04/06)
8. Hallucination
9. Blind My Eyes
10. Crucifixion
11. At The Onset Of The Age Of Despair (Kawasaki Bottoms Up 02/05/06)
12. Speed Of Blood
13. Lust Satan Death
14. Beyond The Hate Red
15. Crucifixion (Osaka Namba Rockets 05/02/05)
16. Blossom In The Raven River
17. Beyond The Hate Red
18. May Our Father Die
19. Lust Satan Death
20. Endless Nauseous Days (Tokyo Koiwa M7 07/07/06)
21. Beyond The Hate Red
22. Crucifixion (Tokyo Watts 14/05/05)
23. Speed Of Blood
24. Hallucination

Seekord tsiteerin Mihkel Kleisi : "Sellise asja kohta pole muud öelda kui, et "only in Japan!". Kolm kleenukest Jaapani tüdrukut teevad kõige autentsemat vanakooli garaazhibläkki.On mid-tempot ja päris doomilikult aeglaseid lugusid, keskmine pikkus on 3 ja pool minutit, tremolokitarri ega blastbeate pole. Ja ega vokaal ei reeda kuidagi, et lauljad on õrnemast soost, nii et see nali võib isegi meelest minna, kui bändipilti silme ees ei ole. Ja isegi seda pilti vaadates on raske uskuda, ikka väga macho muusika on." aga järmist nende DVD-d arvustades kirjutan ise. Ja tänud teksti autorile soovituse eest!

The Beautiful South - Munch: Our Hits

The Beautiful South - Munch: Our Hits 2002

01. Song For Whoever
02. You Keep It All In
03. I'll Sail This Ship Alone
04. A Little Time
05. My Book
06. Let Love Speak Up Itself
07. Old Red Eyes Is Back
08. We Are Each Other
09. Bell Bottomed Tear
10. 36D
11. Good As Gold (Stupid As Mud)
12. Everybody's Talking'
13. Prettiest Eyes
14. One Last Love Song
15. Pretenders To The Throne
16. Dream A Little Dream
17. Rotterdam (Or Anywhere)
18. Don't Marry Her
19. Blackbird On The Wire
20. Liars Bar
21. Perfect 10
22. How Long's A Tear Take To Dry?
23. Dumb
24. The Table
25. Closer Than Most
26. The River
27. The Root Of All Evil

The Beautiful South hakkas mulle meeldima hetkest kui sain alkoholismipahesid lahkava dokfilmi kaudu teada milline sopajoodik oli nende frontman Paul Heaton. Pealtpoolt sile ja viks poiss kadus päevadeks Londoni tänavatele kus raha lõppedes jõi bomžidega lõhnaaineid segamini odava kanistris müüdava siidriga. Praeguseks arvatavasti viinakuradi küüsist pääsenud, kuis muidu saab bändil nii palju videoid olla, et suudavad 100 minutit nendega täita. Alkoholistil oleks jaks juba 45-ndal minutil otsa saanud.

Paul Heaton

New Battles Without Honor and Humanity 1

Shin jingi naki tatakai - Kinji Fukasaku 1974

Kinji Fukasaku meisterlik The Yakuza Papers- Battles Without Honor and Humanity yakuzapentaloogia oli nii hea, et lisa ei oleks küll vaja olnud, kuid kui lavastajahärra nii arvas, siis miks ka mitte. Tegevus sama mis põhisarjas, ehk Hiroshima sõjajärgne kuritegelike perekondade omavahelised hõõrumised ja koostöö, intriigid võimu haaramiseks ja atentaadid rivaalitsevate gängide vastu. Yakuza Papers oli väga hea nn. maffiasari ja uued seiklused ei jää maha, kuid puudub üllatusmoment, kõik on juba liiga teada. Kvaliteet on samakõrge, film sama põnev ja lavastus tasemel, kuid kogu seda tuumapommituse üle elanud linna allilmalugu uuesti kuulata ei ole enam nii haarav aga sellest hoolimata vaatan lõpuni ka kõik uue sarja osad. Fukasaku ( tõsised ) yakuzafilmid on kõik tutvumist väärt. 3,5/5

Boss oma abikaasa ja allbossidega.

Second Skin

Second Skin - Juan Carlos Pineiro-Escoriaza 2008

Armastusväärne ja hellusega tehtud dokumentaalfilm MMORPG fännidest kes kulutavad suurema osa oma vabast ajast arvuti taga leveleid kasvatades, oma virtuaalmina järk-järgult üles putitades. Oli esindatud ka kõik sedalaadi arvutisõltuvuse negatiivsed küljed alates reaalsustunde kadumisest, liigsest mängimisest ja ohtlike suhete sõlmimisest mis on tänu mängus toimuvale chattimisele võimalik, kuid enamus luubi alla võetuid olid ikka täiesti normaalsed kutid. Ja paljudele oli mängimise läbi kasvanud sotsiaalse suhtluse tõttu ka abi olnud, täiesti usutavad olid inimeste rõõmud seoses kogu netipelamisega. Mis sellest, et nördid keskööl pelipoes uut World of Warcrafti ekspansiooni ostes arutasid, et mis kell homme peale tööd seda mängida võiks ja siis koju minnes kõik mängu koheselt arvutisse toppisid, hommikuni mängisid ja töölt haiguspäeva võtsid. No see on pigem naljakas kui traagiline. Sellist muhedat tooni olid tegijad osanud hoida kogu filmi vältel, hea tunne oli vaadata ja mängijatele kaasa elada, filmiti ju neid mitme aasta jooksul ja selle ajaga jõudsid üsna palju end avada ja selleläbi ka tuttavlikuks muutuda. Lisaks mängimise ja mängijate jälgimisele oli dokis veel ka suurtes kogustes informatsiooni mida lahkelt jagasid mängutootjad ja ala uurinud psühholoogid, tabelitega tehti turakatelegi selgeks kuidas toimub nakatumine mängu mis kunagi otsa ei saa. Sõbralikus toonis informatiivne dokk mängimisest. Soovitav kõigile arvutipelajatele, eriti MMORPG või lihtsalt RPG fännidele. 5/5

Tõeline mängumees kulutab niimoodi oma aega.

Pretty Voices nr. 6 - Transvision Vamp

Pretty Voices nr. 6 ( 2008) - Transvision Vamp
Clips:

Revolution Baby
Tell That Girl To Shut Up
I Want Your Love
Sister Moon
Baby I Don't Care
The Only One
Landslide Of Love
Born To Be Sold

Live Performances:

The Only One
I Want Your Love
Baby I Don't Care
Landslide Of Love

Bonus:

If Looks Could Kill (video)
Group Presentation

Wendy James Solo Clips:

The Nameless One
London`s Brilliant
Do You Know What I`m Saying

Noore kutina tundus Transvision Vamp väga laheda maheda pungimekise pop-rock grupina ja nende blond kaunitarist laulja Wendy James oma paha tüdruk/hea tüdruk look´iga überseksikas. Sai mitmeid kordi Velveteen albumit kuulata ja lauljannast unistatud, tõsi, rohkem siiski muusikat nauditud. Nüüd aastaid hiljem panin venelaste reliisitud bootleg plaadi mängima ja surfasin ise samal ajal netis ning avastasin, et kunagine teini-ihastus ei olegi enam nii kauge, saatsin Wendile Facebook´i kaudu kirja ja järgmine päev ta vastas. Öelge nüüd veel, et internet on saatanast ja võõrandab inimesi. Vastupidi!DVD enda ( naislauljate loomingut promov Pretty Voices bootlegsari ) puhul oli tegemist VÄGA korraliku tööga. Kokku oli kogutud nii videoklipid kui kontsertsalvestused, boonusena veel fänvideod, Wendy James´i soolovideod ja põhjalikud bändi ning lauljanna biograafiad. Ei puudunud ka trivianurk millest selgus, et minu lemmik album "Velveteen" on inspireeritud David Lynch´i filmist Blue Velvet. Plaadi lemmikuks kujunes lauljanna soolokarjääri ajal tehtud lugu "The Nameless One", videona tavapärane, kuid muusikaliselt palju kriipivam kui Transvision Vamp´i pop.

Hooligan

Hooligan - Ian Stuttard 1985

Sotsiaalkriitiku Alan Clarke´i poolt lavastatud The Firm oli täitsa hea film jalgpallihuligaanidest ja tänu sellele tegin otsuse tutvuda dokfilmiga mis režissöörile omal ajal inspiratsiooniallikaks oli, tänu millele Inner City Firm´i argipäeva kuvav linalugu üldse tehti. Aga oleks võinud ka mitte, sest aastal 85 britte väheke šokeerinud dokfilm oli kakskümmend aastat tagasi ikka väga iganenud sõnumiga ja ei pakkunud midagi muud huvitavat kui sõna "hooligan" algupära valgustamist, mõningaid dokkaadreid klubifännide kokkupõrgetest ning mitmeid inetult riietuvaid mulletikandjaid. West Ham´i Inner-City Firm aastal 1985. 2/5

Tänavakaklejad pindi taga intervjuud andmas.

The Dream-Quest of Unknown Kadath

The Dream-Quest of Unknown Kadath - Edward Martin III 2003

Animatsioonifilmile juhtis mu tähelepanu Metsavana ja kuna kaanepilt ja paar screeni tundusid paljutõotavatena, tegin peale aasta kestnud teose otsingut ja leidmist sellega suuri lootusi üles küttes kohe algust. Animatsioonifilm on küll teoreetiliselt õige termin, kuid praktiliselt nägi multikas välja justkui lehthaaval lindile fotografeeritud koomiks kus aeg-ajalt mõni pisidetail õrnalt liikus. Lovecraft´i selts ja selle fännid ei olnud just liiga palju vaeva näinud kui otsustasid Jason Thompson´i koomiksist ja visandite järgi omal jõul teose animatsiooniversiooni teha, laisa asi, kus saab odavamalt ja vähesema vaevaga, seal nii ka mindi. Eepiline lugu ja sisu poolest ju põnev isegi mitte paadunud Lovecraft´i austajale, kuid 100 minutit peaaegu liikumatuid pilte vaadata ja kuulata sinna peale eriti halbu audionäitlejaid, oli ikka paras piin. Sarnasust võib tänu joonistusstiilile väheke vedada Jeff Smith´i kultusliku koomiksiga Bone, kuid kes seda pilt-pildi haavalt telekast vaadata viitsiks, ikka tahaks paksu paberkandjat ise käes hoida ja voodil pikutades öötule valgel lehti keerata. Amatööride poolt halvasti tehtud fantaasiaanimatsioon millele eeskujuks olnud koomiks ise on arvatavasti hulga enam väärt. 1,5/5

Gods´n´creatures.

Land of the Lost

Land of the Lost - Brad Silberling 2009

Pohmelliga tahab loomulikult igaüks vaadata filmi dinosaurustest aga kui sinna juurde liita veel Will Ferrell, konninimesed, ahvinimesed ja LSD laksu meenutav paralleelmaailm kus pidevalt juhtub midagi ülitobedat, siis ei leidu maailmas ühtegi teist linalugu mis oskaks paremini pühapäevahommikust ( hilisõhtust kui nüüd juuksekarva lõhki ajada ) kassiahastust ja kondinõrkust peletaks. Land of the Lost oli perfektne pohmellitapjast ajuvabadus, nii halb, et suisa hea aga...üllatus, üllatus, see halb ei olnud üldsegi koba peale tehtud, vaid meelega filmi sisse kirjutatud. Ei mingit juhuse tahtel juhtunud tobedusi, vaid meelega ülirumalaks keeratud, seda isegi suurusjärgus mis paneb filmi kommertsedus kahtlema, ega siis paljud aru saa, et lolluse ületrumpamine veelgi suurema lollusega on geniaalsuse ja mitte idiootsuse tunnus. Midagi mõnusalt arutut toimus pidevalt ja üks nõmedus püüdis teist, kuid kogu see b-ulmeka, fantaasiafilmi ja komöödia segu jäi viimast lihvist ilma tänu näitlejatele. Ümber liikus, kuid tegelased ise oli päris tavalised, nende kiiksud ja veidrused ei pääsenud esile, nende olemus jäi liiga üheplaaniliseks. Muidu aga hullumeelne meelepiltlik üllatusterohke sõit hea halva huumori ja dinosaurustega. Eri tänud lähevad Chakat mänginud Jorma Taccone´ile, no see oli ikka piinlik roll mis mehe õlule asetati. 4,5/5

101st Kilometer - 101-й километр

101-y kilometr - Leonid Maryagin 2001

Seoses Stalini surmaga said paljud kriminaalidest retsidivistid amnestiat, kuid suurlinnadesse neid elama ei lastud. Kehtis nn. 100 kilomeetri seadus mis lõi linnade ümber justkui ringi asulatest kuhu vargad platseerusid ja omi musti tegusid korda saatsid. Riisusid kohalikke ning linnadesse suundujaid. Käesolevas filmis ongi vaatluse alla võetud ühe sellise, saja esimesel kilomeetril asuva linnakese elu, kohalike ning platnoide suhted ja Beria aegse Nõukogude Liidu argipäev, näiteks kibedasse absurdi kanduv lugu riigijuhi pildiga. Peategelasest taibukas õpilane tutvub linna mitteametliku juhiga, just hiljuti vabanenud autoriteedi Kostjaga ning sellest omamoodi sõprusest võib muutuda kogu noormehe tulevane elukäik. Film demonstreeris kenasti indiviidide väikelinna õhkkonda sulandumist, oma näo kaotamist ja kui tooni andsid tsoonist saabunud, siis liikus ka kogu linn nende rütmis. Vargused olid igapäevased ja inimesed oma varguste alal elamisega leppinud, kõik noored unistasid platnoikarjäärist ja ige pisemgi jõmpsikas teadis oma tulevikku vargana. Näitas elu kus vanglaseadused muutuvad riigiseadustest tähtsamaks ning üldine mentaliteet kaldub tugevasti kuritegeliku maailma kasuks. Põhines lavastaja Leonid Maryagin´i enese noorpõlvemälestustel ja võib-olla just tänu sellele tundus ehedam kui ootasin. Ja nii mõneski mõttes vaiksem, sest lavastaja ei lasknud eelarvamustel omi noorpõlvemälestusi varjutada, pätid ei olnud muudetud jätisteks ning komnooredki mõistliku käitumisega, vaid NKVD, miilitsa ja padukommarite jaoks ei olnud sümpaatiat jagunud. Üheks filmi tugevamaks küljeks oli aga vargažargoon, kõik need vanasõnad ja väljendid. Kahjuks aga ei ole minu venekeele oskus nii hea kui vaja ja mõned sõnapärlid jäid arusaamatuteks, ingliskeelsete subbidega ei ole aga selle filmi DVD-d kunagi reliisitud. 4/5

Seaduslik varas Kostja.

Filmiõhtu WTF?

Juba sajandat korda märkan, et mu blogi on lingitud saladuslikult lehelt Filmi6htu aga ise saiti tsekkama minna ei saa - permission denied öeldakse. Kas keegi võiks valgustada millega on tegu, uudishimu tahab juba ära tappa, no kuidagi ei saa hing rahu, ikka on sees tunne, et mind on mõnest überinimeste salajasest ringist välja jäetud, et mõned teavad aga mina nende seas ei ole? Filmiõhtu blogi, no what da fakk? Ande kasvõi killuke datat!?

Vastutasuks annan lingi animateemalise arutelu videosalvestisele, kes Tartus Animatsuril kohal ei käinud, saab sellega nüüd huvi korral tutvuda.

Animatsuri 2009 anime teemaline vestluspaneel

Filmi6htu Udoga.

Kvartaliaruanne, ehk filmisoovitused 3/4 2009

Taas aeg käes soovitusi jagada parimatest paladest mis viimase 3 kuu jooksul minu DVD mängijast läbi käinud. Klikkides lingile avaneb täispikk arvustus.

The Europeans - Koomilise puudutusega kostüümidraama, väga värskelt mõjuv ning vallatult lihtne. Suurepärane ajastufilm.
Twenty Days Without War - Vaikne ja rahulik sõjadraama mis ausalt näitas tagala argipäeva läbi rindesõduri silmade. Tagasihoidlik õhkõrn romantika ja mitu valusat draamatorget.
Fateless - Suurepärane HOLOCAUSTi näitav draama. Film oli kohati lausa revisionistlik ( film otseselt ei viita gaasikambritele, jättes nende olemasolu kuulujutu tasemele ) ja ketserlik ( raskelt haigeid vange pesti ja põetati ) ja kohe kindlasti realistlik juutide endi vahel toimuvat, religiooni ja meelsust kuvades . Näidati inimesi ekstreemses olukorras ja nende saatust ilma liigset vahtu üles löömata.
The Naked Civil Servant - The Naked Civil Servant oli briti gayikooni, Oscar Wilde´i ja Boy Georg´i ühendava lüli Quentin Crisp´i biograafia, tõsi, seda küll vaid aastani 1974, sest filmi valmimise järel elas nurjatu vanahärra veel veerandsada lõbusat aastaringi. Juba filmi esimene lõik, portreteeritava enda sissejuhatus annab kätte tooni milles seda elulugu vaadata ning see on vaimukas sarkasm, eneseiroonia ja julgus.
House - Hausu nägi välja justkui Odessa Lastefilmistuudio poolt vändatud hiina kummituskomöödia, selline kahe stiili segu kus ühelt poolt väheke naivistlik taust ja teisalt absurdis liikuvad ajastu videoefektid.
The Telephone Book - "Alice Imedemaal" motiividel lavastatud undergroundkuld. Hipifilm ilma Kalifornia lillelasteta, vaid hoopis New York´i stoilist külma rütmi tajuv ning seda satiiriliselt sekskomöödia, animatsiooni ja prantsuse uue laine paroodiaga lõimiv. Värske ja vallatu.
Dear Zachary : A Letter to a Son About His Father - Väga tugevat emotsionaalset laengut andev kurb dokumentaalfilm.
Pereval - Sci-fi uuem tasand mida ühest aastal 1988 valminud filmist ei oleks oodanud, avar mõtlemine, piirideta fantaasia ning võib ka öelda sisekujundus ning arhitektuur, sest kosmoselaeva mugava massiivsuse kõrval kahvatusid nii mõnedki avarad õhulised futuristlikud ehitised. Hea ulmekas kenas animavormis.
Sin Nombre - Without Name - Film annab tegelikult üsna hea pildi Mehhikos toimuvast ja kuigi ühe peategelase rännak algab Hondurasest, on just see viimane piirile viiv etapp lähema vaatluse alla võetud. Filmi teine peategelane on kohalik mehhiko Mara Salvatrucha liige ja tänu temale tutvustatakse selle ladina-ameerika ühe mõjuvõimsama gängi argipäeva - jõudeelust kuni kuritegudeni.
Chie the Brat - Anime pakkus moraalitsemisest täielikult vaba lähenemist ning tegu-tagajärg tüüpi huumori asemel väga hingestatud sisu. Naerda sai palju ja südamest ning seda vaatamata pidevalt taga jooksvale dramaatikaliinile, tihti rajati nali silmanurgast märgatavate pisidetailide peale millega see suurepärane meisterlik animatsioon üle külvatud oli. Täiskasvanulik, armas, koomiline ja heade karakteritega.Parim kuulatud kodumaine plaat - Pedigree - Skeletal
Parim kuulatud välismaine plaat - The Big Pink - A Brief History Of Love
Parim loetud koomiks - Kogu The Invisibles´i sari.
Parim muusika DVD - Midnight Oil - Blackfella Whitefella Tour

Lisa soovitusi leiad browsides kõrgeid hindeid saanud label´eid nagu 10/10, 9/10 ja 8/10.

Beijing Bubbles

Beijing Bubbles : Punk and Rock in China's Capital - Susanne Messmer, George Lindt 2005

Kahe sakslase amatöörlik dokfilm Pekingi indie ja punk-rock´i scenest nägi välja kehvake, sest puudus otsene sõnum ning see jutt kuidas Hiina kultuuriline taust ei paku kuulajatele võimalust alternatiivse muusikaga tutvuda ja seda mõista, oli üsna tüüpilist laadi. Sama teksti ajasid ka briti pungid aastal 1977 ning Eesti ja Venemaa kärerocki kunnid kümme aastat hiljem. Tundus üldse nagu oleksid kaks turisti paaris rockiklubis käinud, poole tosina bändiga tutvust teinud ja neil siis nädala jagu kaameraga järel vantsinud. Saad kuva kätte küll, kuid jutu tasemel, sest näidata justkui ei olekski midagi, ei kultuuride kokkupõrget ega konflikte miilitsa või kohalikega. Mul oli vaadates pigem tunne, et need hiina pungid ise püüdsid ilgelt kõvad mehed olla ja massist eristuda, kuid tegelikkuses ei huvitanud nad kedagi, seda kitarribändide äratushüüdu lihtsalt ei viitsita kuulda, mitte ei ignoreerita teadlikult, et alternativnikuid represseerida. Ja rokkarid ise olid vagurad vennad, ei poetanud sõnagi partei kriitikat ega näidanud peale riietumise üles nihilismi, elasid kõik vanemate kulul nagu miškad ja tegelesid neile majanduslikult võimaldatud hobidega. Priileivasööjad ja parasiidid kahe sõnaga. Meeste muss jäi kasinale tasemele. Kui üks oolrait saundiga indiebänd ( hiina Stereolab ) ja mongoolia viise käredama rokiga sünkiv grupp välja arvata, siis muusikaliselt ei pakkunud need ansamblid midagi. No hiina Ramones, Green Day, Peaches ja Sex Pistols - kes see ikka kuulata jaksab. Võibolla vaid Vaikko Eplik aga vaevalt temagi, sest kogu china-punk on reliisitud CD ja mitte vinüüli kujul. Tutvustava dokina nõrk, ei mullitanud seal Pekingis midagi nii palju kui lavastajad avastada lootsid. 2/5

Päris sümpaatse olekuga tüüp, hiina Holger Loodus.

Beslan

Julia Juzik - Beslan
Olion 2007

Peale oma laste sündi on empaatia lakke löönud ning sellest lähtuvalt on kohe füüsiliselt valus lugeda raamatut või vaadata mõnd filmi kus toimub laste tapmine ja piinamine. Julia Jusiku kogutud mälestustel baseeruvat teost lugesin bussis sõites Tartu ja kohale jõudes oli närv nii must, et vajasin koheselt üht sigaretti, seda isegi hoolimata tõsiasjast, et suitsetan haruharva. Suitsu sain suhu ja vast oleks joonud pudeli viina ka peale, kui keegi pihku oleks surunud, igaljuhul jäi must masendusa terveks päevaks sisse. Kuradi tšetšeenia kriminaalid ja FSB, kuradi nafta ja Putin! Soovitan raamatuga tutvuda, valus aga vajalik.

Twenty Days Without War - Двадцать дней без войны

Dvadtsat dney bez voyny - Aleksei German 1976

Siiani ma Konstantin Simonov´i ei usaldanud. Teate küll, kõik need tema partei poolt heaks kiidetud ja üleautasustatud sõjaromaanid ning Stalini favoriidi kuulsus, no eks ta üks punase võimu hääletoru oli. Sellena olen teda võtnud ka Stalingradi mälestusi lugedes kus mehe kirjatükke tavaliselt ära mainitakse, tegi ju kirjanik sõjakirjasaatjana kangelaslinna kaitselahingutes kaasa. Käesolev film aga tõestas, et vaatamata kümnele teenelise rahvakunstniku aumärgile, teadis Simonov tegelikult väga hästi mis toimus rindel ja tagalas ning oli suutnud selle nii kenasti paberile panna, et olles aluseks Aleksei German´i filmile, pandi linalugu seitsmeks aastaks riiulile ning sai vaikse esitamisloa alles kaheksakümnendate keskel. Sõjakorrespondent sai kakskümmend päeva puhkust ning sõitis Stalingradi kaitselahingutest kaugele tagalasse, kodusesse Taškenti kuhu oli koondunud Nõukogude kultuurieliit, sealhulgas ka filmitööstus. Rindemehena koges ta tagalas hoopis teistlaadset elu kui kaevikus ja palju sellest jättis nõutuks, tundus liigse ja tarbetuna. Pedantsus pisiasjades, propagandistlik lähenemine sõjaväljal toimuvasse, naiste truudusetus oma rindel viibivatele meeste suhtes, musta turu spekulatsioonid ja takerdumine tühistesse lahendatavatesse olmemuredesse, samal ajal kui inimesi sureb ja kogu riik on ohus. Võib-olla need kakskümmend päeva ilma sõjata peegeldasid sõda veel paremini kui pidev mürsusadu ja tankiroomikumüra. Peategelase mälestuskillud sõjast, rongis kuuldud mehe suurepärane monoloog, räämas kiratsev Taškent ja erinevus sõja ning sõja kujutamise, sellest rääkimise ja kirjutamise vahel. Väga tagasihoidlikult lavastatud aus sõjadraama kena romantilise momendi ning tosina realistliku viitega nõukogude ellu. Kirjutatud ja näideldud rindemeeste poolt ja seeläbi veel lisa veenev. 4,5/5

Nikulin ja üldse mitte naljaka mehena.

Nevesis - Demo 2009

Nevesis - Demo
Nevesis 2009

1. Starfish Porn
2. My Eyes, The Flying Saucers
3. 7 000 000 Years

Eestimaa on nüüd jälle tasakaalus, sest varem raskuskeset lõuna poole kaldu kiskunud raskerock on tänu Nevesise demole keset Eestit asuvas Paides koha sisse võtnud. Horisontaaliga on kõik korras, aga vertikaaliga on lood tsipakene kehvasti, nimelt tundus minu kõrvadele, et vaikselt tahaks justkui pilvedega kaasa lennata ja kuigi jalad hoitakse maas, käib keha liiga kergesti edasi-tagasi, kõigub juustehevi ja riffirocki vahel, kuigi peaks hoopis põlvini maa sees püsima ja vankumatu jõuga ühtlaselt kütet peale loopima. Aga eks ka köetakse ning kolm lugu tegid hinge alt kenasti soojaks ja oleks isegi lisa soovinud, sest Nevesis tõestas, et maailmatasemel raskerokki saab linti samamoodi nii Kalifornias, Birminghamis kui Eestimaa südames. Demo saab SIIT!

Sin Nombre - Without Name

Sin Nombre - Cary Fukunaga 2009

Aasta tagasi vaatasin NG poolt toodetud tõsist dokfilmi Wetback millega soovitaks enne käesoleva filmi kallale asumist tutvuda, kuid ega kohustust ole. Minul lihtsalt tuletas dokk koheselt meelde kõik MS-13 gängist ja tulevaste USA immigrantide teekonnast räägitu ja tänu sellele oli filmi hulga huvitavam vaadata, teadsid peale ekraaniltoimuva väheke ka taustainformatsiooni, oskasid olukordi mõista ja rändurite ning kambaliikmete ohtusid ette aimata. Oli olemas oskus asetada filmis nähtud elukilluke suurde pilti mis koosneb peale väikeste inimeste veel ka riikide poliitikast ja minevikuvigadest ning uue aja orjatöö valemist. Film annab tegelikult üsna hea pildi Mehhikos toimuvast ja kuigi ühe peategelase rännak algab Hondurasest, on just see viimane piirile viiv etapp lähema vaatluse alla võetud. Filmi teine peategelane on kohalik mehhiko Mara Salvatrucha liige ja tänu temale tutvustatakse selle ladina-ameerika ühe mõjuvõimsama gängi argipäeva - jõudeelust kuni kuritegudeni. Immigrandid ja MS-13 käivad aga kokku nagu sukk ja saabas ning loomulikult ristuvad ka kahe peategelase, USA-sse pürgiva neiu ja gängiliikme teed. Mulle väga meeldis Édgar Flores´i mängitud Casper´i tegelaskuju, sest kuigi mees käitus kamba käitumismallide vaatenurgast lapsikul põhjusel "õiglaselt", ei muutunud ta aga imalaks või liiga leebeks, jättes endasse tubli annuse vägivallas üles kasvanud mehe ettevaatlikust. Meespeaosatäitja ehedus oli üks põhjustest filmi nautida ja filmi informatiivne taust teine, kuid korralikult tehtud tööna sobib see ka lihtsalt niisama eksootika mekkimiseks. Võimaluse korral vaadake DVD-lt lisasid mis valgustavad toimuva tagamaid nii hästi, et paari mõnekümnesekundilise lõigu puhul tekkis lausa küsimus, et miks ei oleks võinud neid filmi sisse jätta? Hea seikluslik krimidraama Mehhikost. 4/5

Promofoto jaoks näevad need Mara Salvatrucha liikmeid mänginud näitlejad üsna ohutud välja, filmis olid hulga jõhkrama auraga.