Snuff : A Documentary About Killing on Camera

Snuff: A Documentary About Killing on Camera - Paul von Stoetzel 2008

Snuff - müüt või tegelikkus? Dokumentaalfilm püüab sellele küsimusele vastata, kuid mitte eriti edukalt. Intervjueeritavatel jäävad erinevad arvamused, nad räägivad erinevaid jutte, sealhulgas tunnistab üks mees, et on isiklikult näinud snuff-videot, kuid lõpuks jääb ikkagi kõik vaataja otsustada. Näidati death-videosid sõjaväljalt, filmides esinevat fake-snuff´i ja sarimõrvarite lindistusi mängudest oma ohvritega. Kõige karmim jutt oli aga venelasest ärikast kes inglismaal pakkus müügiks lapspornot kus tänavalapsi pilastati, vägistati, piinati ja ka tapeti juhul kui klient oli nõus sellise video eest hiigelsummat välja käima. Kuigi lapsporno teema oli kogu filmi vastikum koht, jäi selle mõju siiski oodatust väiksemaks ja seda tänu pildimaterjali puudumisele. Nii veider kui see ka ei ole, jääb ka kõige rõvedamate juttude mõju nõrgaks kui taustaks puudub videopilt, samas aga suvaline tapafilmi näitamine suvalisele loole taustaks paneb rohkem sees krussitama. Huvitav jutt ja pildimaterjal aga amatöörlikuse maik oli juures, sest intervjueeritavad tundusid üpris suvaliste "asjatundjatena" ning montaaž jäi kohati Google-video nähtavate sõltumatute paljastusfilmide tasemele. Netist dokki kohta väheke infot otsides sattusin soovitusele vaadata hoopis paremat teemakäsitlust filmis Does Snuff Exist? mis on osa kahesesoonilisest sarjast The Dark Side of Porn. Tundub olevat must have kraam, kahju vaid, et peab avi-formaati vaatama, sest DVD reliis siiani puudub.2,5/5

Mondost death-videoteni - klassika!

The Art Of Noise In Visible Silence

The Art Of Noise - In Visible Silence Live 1986

01 - Intro - Max Headroom Introduction
02 - Close To The Edit
03 - Paranoimia
04 - Legs
05 - Moments In Love
06 - Beat Box
07 - Instruments Of Darkness
08 - Back Beat
09 - Opus 4
10 - Peter Gunn
11 - End Credits

Noorena tundus Art of Noise väga müstilise kollektiivina ning grupi helimaastikud maagilis-lummavatena. Hiljem bänd kuidagi ununes ja nüüd sai peale 14-15 aastast pausi tänu laserdiskist ripitud bootleg kontsert DVD-le taas tutvust tehtud. Oma üllatuseks avastasin, et saladuslikul helivõluritest bändil oli väga kaheksakümnendate süldipop´i look ja seda riietuses, soengutes ning rahvaga suhtlemises. Lisaks veel kaheksakümnendate videograafika ja effektid mille abil kontsertsalvestust oli püütud elavamaks muuta. Lood olid muidugi puhas kuld ja silmad kinni võis tõelise naudingu saada.

KM 31 : Kilometre 31

KM 31: Kilometro 31 - Rigoberto Castañeda 2006

Mehhiko kümne aasta jooksul tehtutest parim öeldi selle horrori kohta. Pole ma mehhiko õudusfilmide spetsialist, et nõustuda või siis maha teha aga igati korralikuks pean filmi küll. Külmavärinad jooksid kenasti mööda selga, näpp käis paar korda pausinupul, sest pinge oli väljakannatamatu ning vägisi tikkus pähe mõte, et kellegi koolnukäsi tahab ka mind ennast diivanitagant haarata. Nii-öelda junn oli jahe. Peale kõhedusttekitava sisu oli aga pakkumisel veel silmailu, pilt meenutas toonilt mõnda Marilyn Mansoni või NIN´i videot ja arvutigraafika oli end kenasti filmilinti sättinud. Kõik oli korralik aga kõike oli õnnetuseks liiga palju. Kuigi puudusid halvale õudusfilmile omased ettearvatavad ja poolkohustuslikud ehmatuskohad ning selle asemel pakuti ehedat õõva, oli seda aga nii palju, et peagi hakkas ära väsitama. Tavaliselt on muidugi vastupidi ja sa lausa ootad millal miskit toimuks, seekord aga ajasid kummitused iga viie minuti tagant pea kapist välja ja tegid boo, intensiivsus mis aga lõpus enam kõhedust esile ei kutsunud. Samuti oli stoori ise liiga keerukas ja lõpp jäi minusugusele harimatule matsile isegi väheke segaseks. Tundus, et oli soovitud palju erinevatest õudsusfilmidest tuttavaid ja töökindlaid momente sisse kuhjata aga kogu massi juures läks otsene edasiviiv tegevus kaotsi, mõistatusi oli rohkem kui lahendajaid. Ja kui nüüd filmi lõpuni jõuda, siis osati kogu põnev ja müstiline ghost-story ühe tobedat digivälimust omava kättemaksuvaimuga rappa vedada. Ühesõnaga väga hästi tehtud ja korraliku välimusega horrorfilm kus aga tegevusliine on liiga palju ( lapsepõlvemälestused, 31. kilomeeter, side teispoolsusega, kummituslaps jne...), hirmuhetki genereeriti liiga sagedasti ning lõpuks finisheeriti ühe inetu, kuid "hirmuäratava" digijunniga, kuigi oleks võinud jääda lihtsa tagasihoidliku meigi tasemele. Hea õudukas aga virisemist jaguks. 3/5

Uppunud ja taas elluärganud ema.

Blue Velvet - OST

Blue Velvet - soundtrack

1. "Main Title" 1:27
2. "Night Streets/Sandy and Jeffrey" 3:42
3. "Frank" 3:34
4. "Jeffrey's Dark Side" 1:48
5. "Mysteries of Love" 2:10
6. "Frank Returns" 4:39
7. "Mysteries of Love" [instrumental] 4:41
8. "Blue Velvet/Blue Star" 3:14
9. "Lumberton U.S.A./Going Down to Lincoln" 2:13
10. "Akron Meets the Blues" 2:40
11. Bill Doggett - "Honky Tonk, Pt. 1" 3:09
12. Roy Orbison - "In Dreams" 2:48
13. Ketty Lester - "Love Letters" 2:36
14. Julee Cruise - "Mysteries of Love" 4:22

Soundtrack´i võib laias laastus jagada kahte lehte. Lood 1-9 on Badalmenti´le omane helipilt mis väga tugevalt kaasa haarab ning ilmekalt oskab silme ette võluda kaadreid filmist nii, et iga audiokatke tuletab koheselt meelde mis moment hetkel filmis valitses, kas leiti lõigatud kõrv, peideti end kapis või näidati Laura Dern´i nägu väänamas. Üheksas lugu "Lumberton U.S.A./Going Down to Lincoln" lükkaks justkui sahana vao vahele ja sellest peale kannab OST teistsugust fiilingut. Dark-müstika on asendunud selgepiiriliste vanade pop-lugudega mis iseloomustavad tegelasi ning tegevust otseselt, saladused lahenevad ja varjata pole enam midagi. Roy Orbison´i "In Dreams" ja Julee Cruise´i "Mysteries of Love" - pimedus ja tunneli lõpus paistev valgus. Suurepärane helitaust, sest kinnitub tugevalt filmi külge ning toimub teineteise täiendamine. Film oleks poolik ilma nende lugudeta ja OST töötab paremini filmi näinud isiku jaoks, manades selgelt esile mälestusi ja painajaid filmist.

Pripyat

Pripyat - Nikolaus Geyrhalter 1999

13 aastat peale Tšernobõli katastroofi linti võetud dokumentaalfilm viib vaataja kinnisesse tsooni mis ümbritseb tuumajaama 30 kilomeetrise raadiusega. Kuigi pea kõik filmi intervjueeritavad väidavad, et tegu on surnud tsooniga ning kaameragi tõestab seda on Propjati linna ümbruses siiski elu ja isegi tuumajaam on siiani töös. Palgatöölised ( umbes 15 000 töölist ) kes jaamas ning radioaktiivsuse uurimislaboris töötavad, käivad kohal vahetuste kaupa aga ometi on eluohtlikus tsoonis ka umbes 700 püsielanikku, suuremalt jaolt majadest lahkuda keeldunud vanataadid ja memmed. Ootasin väheke intrigeerivamat lähenemist tuumakatastroofi teemale. Mitte just, et oleks väärarenguga lapsi näha tahtnud aga kübeke tragöödiat ei oleks tõesti paha teinud ja kiirgustsooni kriminaalse tausta tutvustamine samuti. Sakslased aga olid teinud uneleva ülevaate paikkonnast kus pigem kumas läbi inimeste suust pidevalt kostuv "kõik on korras, kõik on hästi" teadmatusest tingitud optimism kui traagika mida katastroof nende ellu tegelikult toonud oli. Kaamera ees löödi ikka selg sirgu ja mängiti nõukogude liidu kangelast. Muidugi sai kuulda ka kriitikat, kuid seda oli kogu filmi kohta nii vähe, et kogu õnnetusega kursis olev inimene võib vaid imestada kui kerge on üht tuumakatastroofi üle elada. Näe venelasaed ju elavad kiiritatud tsoonis ja pole häda midagi. Lihtsalt pealiskaudne ülevaade 1998 aastal toimuvast aga mitte üldhaarav süüvimine katastroofi tagajärgedesse nagu ma näha lootsin. 2,5/5

Kolmanda reaktori peal.

Glue

Irvine Welsh - Liima
Otava 2002

Kallis Irvine Welsh! Kui sa juhtud seda postitust lugema, siis vasta palun mu küsimusele, et miks Rab Birrell kandis veel järgmiselgi päeval ema kingitud jalgpallisärki mille üle sõbrad nalja heitsid ja mida mees ise ka häbenes, kui ometi oli tal hommikul kodus võimalik midagi muud selga tõmmata?

Happy Tree Friends, Volume 2 : Second Serving

Happy Tree Friends, Volume 2: Second Serving - Rhode Montijo, Kenn Navarro 2003

Happy Tree Friends´i teine kogumik oli võrreldes esimesega vaatajale palju vastutulevam, sest ära oli lõigatud iga animatsiooni algus ning lõputiitrid koos kiirelt tüütuks muutuva tunnusmeloodiaga. Vahele näidati vaid paari sekundi jagu uue episoodi pealkirja ja siis taas lasti verise animatsiooniga edasi. Samuti oli teise kogumiku tase kõrgem animatsiooni fantaasiarikkuse külje pealt ja seda tihti just vaimukates pisidetailides mis oma nutikuses olid nauditavamad kui lõigu kohustuslik nali. 3,5/5

Wu Yen

Chung mo yim - Johnny To, Ka-Fai Wai

Olen viimasel ajal enese jaoks avastanud East End´i pehmemaitselise karripasta. Sisuks nagu ikka köömned, tsilli, kurkum, tamarin ja ingveripulber aga nii neetult hea oma õlise määrdena kus hamba all õrnalt tunda mitte päris peeneks jahvatatud tükid ning keelel kerget praetud mekki, et ma lausa pean seda jumalikku toodet igale poole toppima. Sobib riisiga klassikaliselt, makaronidega imehästi, tatrapudruga põnevalt ja täna hirsiga oli tulemus taas oodatult suurepärane. Kartuliga pole veel proovinud ja vast ei katsetagi, aga hautatud köögiviljadega läheb homme loosi küll. Samoodi nagu igasse mu toitu läheb sisse karripasta, nii läheb ka mu DVD-mängijasse iga Johnny To film, on see siis hea nagu tavaliselt või nõrk nagu mõnikord. Wu Yen oli teatraalne. Kogu tegevus toimus kolme inimese, ehk valitseja, naisröövli ja libarebase vahel kes üksteist romantilistesse mängudesse püüdsid siduda, kusjuures kõiki kolme mängisid naised. Täitsa fun komöödia aga kahjuks muutus see teatraalsus tasapisi häirivaks ja filmina oli kogu asja järjest raskem võtta kui teatrietendusena, eriti veel kui kasutatud oli digikaamerat ja väga tagasihoidlikke dekoratsioone. Lõbus aga tänu tegevuse hoogsuse puudumisele igavapoolne ja sellest ei päästnud isegi säravad naistähed. 2/5

Kaunitare jagus.

Yakuza Demon

Kikoku - Takashi Miike 2003

Peale Miike´st kirjutatud raamatu lugemist pidin otse loomulikult ka mõne ta filmi ära vaatama. Valituks osutus sõber Opsilt laenatud DVD mis juba üle aasta võõraste filmide virnas on mind oodanud, kuigi peremehel endalgi veel vaatamata. Samas aga tean, et ega sõbral sellega just kiiret ole, sest väitis laenates, et võtku ma julgesti, kõiki Miike filme ei jõua elus nagunii vaadata ja seetõttu ta pigem enam ei püüagi. Eks ta nii olegi, mul endal pole ka enam paar aastat olnud hasarti lavastaja kõiki filme näha ( Johnny To´ga on muidugi teine lugu - he he ) kuigi nüüd on isegi mehe kõige käpardlikumad videofilmid korralikult DVD-na reliisitud. Yakuza Demon näitab üpris kenasti miks peaks vaatama Mikke loomingust vaid umbes kümmet filmi ja unustama teiste olemasolu. Tegu polnud küll halva tööga, kuid üpris keskpärasega küll. Lugu klassikaline yakuzadraama ja välimus väheke popipoolsem ning tänu sellele jäi mulje justkui oleks Seijun Suzuki lavastanud ühe krimka Kinji Fukasaku käsikirja alusel. Puudus originaalsus, teravus ja sügavus, oli lihtsalt üks vaadatav miikeliku kangelasega film jaapani allilma võimuvõitlusest. 2,5/5

Peaosas protagonistist mässajana nagu ikka Riki Takeuchi.

Trilogy of Terror - Tales of Terror

Trilogy of Terror - Dan Curtis 1975

Aastaid tagasi ilmusid eesti keeles mõned pehmekaanelised taskuraamatud nn. Alfred Hitchcock´i kogutud lugudega. Olid sellised mõnusad lühilood aga ei midagi erilist. Umbes sarnaselt võtsin ka käesolevat kogumikku mis koosnes kahest thrillerist ja ühest õudusloost. Täitsa mõnus oli küll vaadata aga ei midagi erilist. Lihtsalt veerandsada aastat hiljem ei suutnud need TV jaoks lavastatud põnevikud korralikke õudusvärinaid tekitada, tundusid ettearvatavate ning isegi lapsikutena. Jänkide jaoks aga on asjal tugev nostalgiamärk küljes, paljud said pägalikena seda telekast näha ja juttude järgi kartsid mis kole. 2/5

Filmis Karen Black´i rünnanud nuku kloonitud vend müüdava collectors item´ina.

Siperian tango

Jari Tervo - Siperian tango: valitut novellit 1993-2003
Werner Söderstrom Osakeyhtiö 2003

Jari Tervo parimad lühijutud mis kogutud mitmest varasemast novellikogumikust ja boonusena kaasa veel 6 seniavaldamata lugu. Lugesin vaid raamatu lõpus asuvaid varemilmumata lugusid, sest ülejäänud olid varasemast tuttavad originaalkogumikest ja veel niigi hästi meeles. Parim kuuest uuest loost oli "Jussina". Rääkis kambast linnaärikatest kes lähevad maale jaanipäeva veetma ning mässivad end purjus peaga kriminaalsetesse seiklustesse.

Soul Function - The Northern Soul Story

The Way of the Crowd - John D. Moore 2004
Function at the Junction - Justin McArdle 2002

Jätkasin muusikadokumentaalidega ning liikusin Seattle´i grungemaailmast Inglismaale kakskümmend aastat varasemasse aega kui põhjapoolsete töölislinnade noori hullutasid mesimagus soul-muusika, amphetamiinikultuuri tõus ja vinüülikogumiskired. Veteran DJ-d jutustasid lugusid öid läbi kestnud tantsumaratonidest kus elus aitas püsida paar tabletti spiidi ning kuidas hommikul enne tööle või kooliminekut visati peoga rahusteid peale. Rääkisid lugusid kuidas arenesid tantsustiilid, rõiivamood ning seitsmetolliste soulplaatide kogumine, hobi mis meestele siiani veres on. Peale DJ-de said sõna ka oma aja artistid, rõivadisainerid ja muidu peoloomad, ehk siis inimesed kes Northern Soul liikumises hinge ja kehaga sees olid. Disk on osa Soul Function - The Northern Soul Story nimelisest box´ist kus peale DVD veel CD-kogumik. DVD sisaldab peale dokumentaalfilmi veel ka lühifilmi, viimane aga oli väga igavapoolne ning ei kandnud endas kuidagi seda soul-fiili mis dokumentaali vaadates tekkis. Dokk aga on kohustuslik tutvustus osakesest Inglismaa muusikascenest ning klubikultuuri tekkest. Northern Soul´ist räägib mängufilm The Commitments ja paljusid momente on laenanud ka kultuslik Quadrophenia. 3,5/5

Hype !

Hype! - Doug Pray 1996

Soome punki tutvustavast dokfilmist jäi suhu niivõrd halb maitse, et pidin kohe pealevõtukat panema, sest muidu oleks halvimal juhul veel üles tulnud. Lohutajaks valisin Seattle´i scenest rääkiva dokumentaalfilmi ja pidin oma imestuseks tõdema, et juba kaks dokis esimesena kõlanud laulu ( Momonen ja Hovercraft ) olid rohkem punk kui kogu soomlaste pungifilmis nähtud taidlemine kokku. Ma ei ütle, et lood otseselt punk olid aga rojkkisid küll nii rajult, et minul võttis kohe suu muigele ja masendus kadus hetkega, olin leidnud täpselt sobiva tujutõstva filmi. Filmi algust võisin paljuski pidada sõiduks mööda nostalgiaalleed, sest kolmandik bändidest olid mullegi tuttavad, ning isegi paar lugu tundsin ilmeksimatult ära. Lausa imestama pani kui paljud mu nooruses kuulamisaega leidnud bändid olid pärit Seattle´ist, hilisem grungelaine tõi aga neid loomulikult kamaluga juurde. Hea ülevaatlik film sellest mis siis tegelikult seal põhjapoolses linnas toimus. Kuidas bändid leidsid oma nn. seatlle´i soundi, kuidas mõned kihutasid rakettidena staariks ja mõned samaväärsed või isegi paremad jäid ikka vanamoodi kohalikus klubis õlleraha eest tinistama. Filmi algus oli lõbus, sest kõik intervjueeritavad said katkestamata lobiseda oma lemmikbändidest, klubidest ja kohalikust muusikamaailmast üldisemalt, peale sõna "grunge" mängutulekut aga toonid muutusid. Paljud heitsid küll nalja populaarseks muutunud bändide üle kes müüsid meeletult plaate kuna meenutasid välimuselt ja muusikalt Nirvanat või Pearl Jam´i ning ironiseerisid kaubandusliku grungemoe üle, kuid eks meestel oli kibeduseuss ikka sees. No mida sa tahad kui koolipoistebänd saab miljonilise lepingu kuna väidab end grunge-muusikat viljelevat aga nii mõnigi kohalik garaažroki ja pungi saurus jäi täiesti tähelepanuta, kuna meestel polnud pikki juukseid, tanksaapaid ja lumberjack´i ruudulist särki. Hea informatiivne dokumentaal koos hea muusikaga ja heade kaadritega Seattle´i tänavailt. 4,5/5

Kuulsaks saamist eeldav välimus.

Agitator : The Cinema Of Takashi Miike

Tom Mes - Agitator: The Cinema Of Takashi Miike
Fab Press 2006

Põhjalik analüüs kõigist Takashi Miike filmidest kuni aastani 2004. Detailitäpsed sisukirjeldused koos õpetava kommentaariga sellest kuidas peaks ekraanilnähtut mõistma lääne kultuuriruumis kasvanud inimene, Miike kasutatud ülesehitustehnikate ülevaated ning filmide sügavused mille kompamine ilma kogenud teejuhita võivad jääda mittemidagiütlevaiks. Kuigi ma eelistan isiklikku toorest muljet lahtiseletatule, oli käesolevat teost siiski väga põnev ja hariv lugeda, eriti tänu faktile, et põhifilmid kõik nähtud ning lisaks veel ka muid. DVD keeles rääkides oli aga main feature´ist põnevam vhoopis boonuste hulgas leitav Miike kirjutatud kolumn filmiajakirjale kus mees kirjeldas Ichi the Kille´i võtteperioodiga seotud anekdootlike juhtumisi ning aitas heita pilku loomeprotsessile.

Fantasm Comes Again

Fantasm Comes Again - Colin Eggleston 1977

Esimene Fantasm´i film oli nii edukas, et aasta hiljem vändati järg, samalaadne kerge austraalia sekskomöödia. Seegikord oli tegu kümnest erinevast loost koosneva kogumikuga ja sarnasus esmafilmiga säilis isegi fantaasiate tasemel. Taas lootsid naised, et neid vägistataks, grupiviisiliselt võetaks ja lesbiarmastust jagataks. See viimatimainitud lühifilmike kogumikust oli kõige põnevam, sest kõigi eelduste kohaselt oli Ang Lee oma sensatsioonilise Brokeback Mountain´i jaoks just siit inspiratsiooni saanud, vahetades vaid homoseksuaalsed naiskauboid välja meeskauboidega. He he! 1,5/5

Chop Shop

Chop Shop - Ramin Bahrani 2007

Chop Shop tähendab slängis autoremonditöökoda kus peale tavaliste parandustööde "lüüakse" öövarjus veel ka varastatud autosid varuosadeks. Noor orb Alejandro on ühes analoogses töökojas ametis, kuid poisi unistuseks on saada kokku raha snackbussi ostmiseks, et siis kasuperest lahkunud vanema õe abiga sõita ringi ning müüa kuumi hõrgutisi. Autolavka ostmiseks ei ütle poiss ära ühestki rahateenimise võimalusest - müüb piraat DVD-sid, aitab naabergaraažides varastatud autosid lahti monteerida, kaupleb metroos šokolaadiga ja ei häbene ka õe prostitutsiooniga teenitud dollareid vastu võtmast. Unistus oma müügiautost on tugevam kui moraalsed tõekspidamised.Hea urbandraama New York´i töölismaailmast. Ei mingit säravat kultuurikapitali ega maailmalinna, vaid hoopis sisserändajatega asustatud Queens - linna masendavam pool kus igal dollaril on väärtus ning metallitükk ja tühi pudelgi lähevad kaubaks. 3,5/5

Töö, töö ja veelkord töö. Dollarid on rasked tulema.