Mondo Trasho

Mondo Trasho - John Waters 1969

John Waters´i esimese täispika kohta on mul öelda kolm head sõna. Esiteks nägi noor Divine tõesti pandav "tsikk" välja ja võin kergelt uskuda boonuste hulgas olevat Waters´it kes märkis, et omal ajal sõitsid järgijõllitavad autojuhid kolareid kui nad diivaga koos mööda Baltimore´i tänavaid patseerisid. Teiseks peab mainima filmi lõppu mis oli lausa fantastiliselt hea - seda nii The Wizard of Oz´i paroodianõksu kui kahe mutikese suust tuleva ilmeka sildistamise tõttu. Ning viimasena ei tohiks unustada filmi soundtracki, sest kogu pooleteist tunni jooksul mängis taustaks pidevalt meeliteritav rock´n´roll, just sellise laisa ja laheda rütmiga, et Tarantinogi oleks valiku üle kadedust tundnud. Dialoogi või pigem monoloogi oli filmi kohta vast ainult kümmekond minutit, kõik muu aeg tinisesid kitarrid, sünkkisid bassid ja tõmpsisid pulgad trumminahal. Mida sa aga muud ikka filmi kohta head ütelda saad. Tegu ju lemmiklavastaja tööga siiski aga ega lahe vaatamine just kusagilt otsast olnud. Alguse asi muidugi, oma kamba värk kus filmiga seotud inimesed näevad asju paremas valguses kui lihtsalt vaataja. Küll aga kiidaks custom made DVD-d, sest peale avist konverditud main movie oli veel pooltosinat lisaklippi Divine´i ja Watersi teleesinemistest, neist põnevam lühike ülevaade lavastaja kunstinäitusest kus meister oma taieste taustu lahti seletas. 2/5

The Bombshell

Korea väärtfilmide festival Stockholmis

Internetituttavast korea kino austaja organiseerib Rootsi pealinnas väikest filmifestivali ja kuigi pidin kutse kohaleilmuda ajanappuses tagasi lükkama, olin ometi nõis tema ütritust väheke promoma. Nii, et kel aega ja võimalust, palun minge ja filmielamus saab garanteeritud.

Üritus toimub 17-21 septembril Stockholmis Zita kinos. Pilet 75 rootsi krooni seanss.

Programmi ja ajakava võib leida festivali ametlikult kodulehelt.

Good luck!

A Man's Work - Man's Job

Miehen työ - Aleksi Salmenperä 2007

Seekordne lubadusest ( vaadata ja kirjutada viiest soome filmist nädala jooksul ) kinni pidamine läheb üle kivide ja kändude, sest vahepeal jäin haigeks ning pea paks ei suutnud telekat vaadata ega kirjutada. Siis jäin tänu sõber Opsi suurejoonelisele juubelipeole viinatõppe ja 16 tundi sai linnapeal mõllatud, selle asemel, et kodus finskfilme vaadata.Lõpuks elasin üle veel raskekujulise pohmelli mis siiani pole mu keha veel täielikult hüljanud ning külastab kergete värinate, liigesekanguse ning kassiahastuse vormis. Seega andestage, teen lühidalt ja teen hilinemisega. Aleksi Salmenperä Miehen työ oli nii perussuomalainen elokuva, et taas tulid meelde Eppu Normaali Murheellisten laulujen maa laulu sõnad, need samad mis lõid raami Paha maa filmile. Soomlaste depressiivsus ja kaamos müüvad hästi ning on paari aastraga muutunud lausa põhjanaabrite kino trademarkiks. Tegelikkuses pole elu seal muidugi pooltki nii hull, et vaid töötus, viinapudel ja kirves, kuid meeldib seda masendusse vajumist minulgi vaadata. Koomikat, draamat ja rahanälga soome moodi. 4,5/5

Mehe töö on teha ka oma naine õrnustega õnnelikuks.

Devilman 3 : Devilman Apocalypse

Amon: Devilman mokushiroku - Toyoo Ashida, Kenichi Takeshita 2000

Control

Control - Anton Corbijn 2007

Sai viimati Helsingis käies külastatud ka Anton Corbijn´i fotonäitust Tennispalatsis ja leidsin saalist lahkudes, et minus polnud tekkinud ühtegi tunnet, vaid ainult soov õllekannu ning suitsu järele. Suurem osa fotodest oli mul varem nähtud ja kusagil kataloogis, vinüüli kaanel või ajakirjas neid portreesid kuulustest nähes jäin alati pikemaks peatuma ning põhjalikult silmitsema. Iga pilt oli kindlalt Corbijn´ilik ja samas ka täiesti isikupärane. Näitusesaalis aga nähes neid samu portreefotosid tihedalt seinu kattes kadusid piltidel olevad inimesed ära, sulandusid lihtsalt üheks halliks massiks ilma mingi emotsionaalse väljundita ning üks ei pääsenud teisest enam esile. Lihtsalt korraga liiga palju. No olid mõned Joy Divisioni lood mida sai noorena kuulatud aga ega peale muusika midagi muud ei pakutud. Ian Curtise emo-elu ei suutnud mind hetkekski köita, sest mitte midagi temast otseselt ei näidatud, vaid ainult räägiti. Öeldi, et ta andis laval endast kõik, et ta armastas üht või siis teist naist ja oli selline geniaalne kuju. Filmis sa aga seda tegelikult ei näe. Ei näe draamat, ei näe mehe erilisust ega isegi killukest ajastust, film ei näita midagi ja sa saad vaid annuse muusikat. Aga seda võid ju CD-lt ka kuulata.Anton Corbijn on suurepärane videolavastaja, fotograaf, multimeedia miksija ja ka tema lühifilm Don Van Vliet: Some YoYo Stuff oli hea tänu äratundavatele visuaalsetele vallatustele. Täispikk jäi aga õõnsaks ja üpris väikeste rahadega tehtult tundus juskui film inimestele kes Ian´it tundsid ja on suutelised oma peas puuduva osa juurde panema. Juhul muidugi kui seal igavas töölislinnas midagi üldse on ühe noormehe elukäigule juurde panna. 2/5

Enekamees ise.

Pusher 3 : I'm the Angel of Death

Pusher 3 - Nicolas Winding Refn 2005

Pusheri triloogiale omaselt hakkas peaosatäitjal elu rappa minema ja mida rohkem proovitakse sellest välja rabeleda, seda sügavamale vajuti. Kolmas osa keskendus ööpäevale kohaliku serbia narkoparuni Milo elust, ning kui esimese filmi Frank ja teise Tonny olid juba märgitud kaotajad, siis Milo taoline kogenud gängster oskas viltuvedamistest hoolimata kukkuda käppadele. Vaatajale küll ei näidatud kuidas mees oma muresid tulevikus lahendab aga antakse mõista, et sellise pätikooliga vanapäss nagu Milo juba hätta ei jää ning kui ei aita nõu, siis jõud. Kolmas film oli taas väga hea. Kuna seekord oli Kopenhaageni narkokunnide maailma kujutatud läbi serbia, albaania, türgi ja poola pättida silme, ning etnilisi taanlasi polnud pea üldse, oli kogu film selle kultuurilise eripära tõttu koomilisem kui varasemad. Slaavi pätid on ikka hoopis teine matsakas ja kui pätitaustaga taanlased lihtsalt proovisid coolid tüübid olla, siis moslemitel ning ortodoksidel käed kohe sügelesid tapatöö järgi ja piinamine tõi naeratuse näkku. Häbi nüüd lausa, et ma aastaid pidasin Pusher´i jätkulugusid millekski tühiseks ega vaevunud vaatama, oleks võinud juba varem mõnusa filmielamuse osaliseks saada. Arvatavasti aga vaatan nüüd veel esimesegi osa uuesti, viimasest korrast juba tubli tosin aastat möödas. 4/5

Vananev kriminaal Milo.

Black Ice

Musta jää - Petri Kotwica 2007

Armastusdraamad kus sügavate tunnete asemel hoopis põnevust kruvitakse meeldivad mulle väga. Ega ma muidugi ka julmalt väida, et käesolevas filmis sügavaid tundeid polnud, loomulikult leidus, sest ega torkiva emotsionaalse laeguta sa liikuma hakka ja tegusid korda saada. Küll aga mängiti käesolevas filmis need romantilised õhinad ja hingesidemed välja sekundaarseina ning loo enese käänakud võtsid pearolli. Üle hulga aja kolmiodraama mida oli huvitav jälgida, sest tegelased kõndisid üksteist pettes pidevalt noateral ja kogu ülesehitatud valedevõrk võis iga moment napilt hajuma hakata paljastades maskid mida peategelased kandsid. Taavi Eelmaa mainis paar nädalat tagasi, et tegu pole üldse soomlasliku filmiga. Me pikemalt teemal peatuma ei jäänud ja ma ei tea mida ta täpselt silmas pidas, kuid minu jaoks oli küll tegemist naabritele omase kinoga ja seda nii tonaalsuses, pildi karguses kui ka tunnete tasakaalukuses. Soomlased ise tundsid vähemalt küll sugulust ekraanil toimuvaga, valiti ju teos 2007 parimaks kodumaiseks filmiks ja sai lisaks veel kõiksugu muid väärilisi auhindu. Küll aga mindi filmi viimase kahekümne minuti jooksul süzhee fiilingu koha pealt võttes külmalt põhjamaalt paar tublit laiuskraadi lõuna poole, sest sisse jooksid liiga dramaatilised momendid, just sellised mida üks korralik skandinaavia film vältida oleks püüdnud aga ladinaameerika kahel käel tervitanud. Liigne melodraama lõpus ja liiga sulnis viimane akord oli lisatud filmile mis väärinuks tagasihoidlikumat ja läbi selle tõepärasemat lähenemist. Hea pinev suhtedraama. 3,5/5

Outi Mäenpää oli vapustavalt hea.

The Bank Job

The Bank Job - Brad Jurjens 2006

USA-s elavate Leedu immigrantide lapsele sobiva nime Brad Jurjens taha peidab end tegelikult mulk nimega Priit Jürjens. Priit Pullerits peab teda meie meheks Hollywoodis ning tegi paar nädalat tagasi poisiga intevjuu Postimehe lisalehe Arter jaoks. Laenan siis mõned tsitaadid usina töömesilase Pulleritsu ja eesti Spielbergo sulest ning suust, et filmi paremini lahata. Täispikalt on võimalus lavastaja kohati platnoilikke väljendusi ja uue valmiva filmi infot lugeda siit.Jürjens: "tegin mõni aeg tagasi filmi nimega «The Bank Job», mis eelmise aasta alguses leidis ka ülemaailmse levitaja, York Entertainmenti. See oli mu esimene täispikk film ja need, kes kogemusest teavad, kui räige on Hollywoodi filmitööstus, on kõigepealt hämmingus, et selline asi üldse juhtus." Esiteks pole tegemist filmiga. Kui härra Jürjens avalikult tunnistaks, et tegu on sõpruskonna poolt nädalavahetusel jommis peaga linti võetud koduvideoga, oleks asi paremini paigas, sest samal tasemel "filme" teevad teismelised oma vanemate garaažis. Jürjens: "Ma ei taha öelda, et too film mingi eriline kunstiteos oli, pigem vastupidi, aga lühidalt öeldes on seal 12 000 dollari eest filmi rohkem kui küll." Tegu ei ole enesekriitilise lausega, sest enesekriitiline inimene lihtsalt ei mainiks ühelegi ajakirjanikule sel tasemel tööd kuni ta pole veel kuulus ja võimeline oma noorusäparduste üle pingevabalt nalja heitma. Pullerits: "Neli aastat tagasi sai ta valmis oma esimese näpuharjutuse filmiloojana, 20-minutilise psühholoogilise thrilleri, mida peab nüüd tagantjärele nii algeliseks, et tõmbab selle parema meelega oma eluloost maha." Ka Bank Job´i võib rahuliku südamega oma eluloost maha tõmmata, sest peale laheda stseeni kus üks pättidest ( imeliku aksendiga inglise keelt rääkiv Brad Jurjens ) röövitud auto omanikule rahapaki viskas ning teine cool kriminaal ( Johann Urb - mees kes tohtis Paris Hiltonit kõnetada ) selle taas ära võtab polnud filmis ühtegi omapärast hetke. Pullerits: "Palun tõesta skeptikuile, et oled suutnud Hollywoodis midagi korda saata!" Jürjens: "Kaasmaalaste kohta ütleks niipalju, et «skeptik» on ehk liiga intelligentne sõna netis tati pritsijate iseloomustamiseks. Kujutan juba ette, kuidas su repliik minu piiri taga hästi minekust toob kaasa hunniku kommentaare à la «no nüüd tuli Spielberg välja» või klassikaline «kes see selline on ja miks temast kirjutama peab» Olen mõelnud, mis paneb pealtnäha normaalseid kodanikke solvama inimesi, keda nad isiklikult ei tunne ja elus kordagi kohanud pole. Enamik neist on loodetavasti 10–13-aastased, kes enda arust nalja teevad, mis on täiesti arusaadav, sest oleme ju kõik kunagi lapsed olnud. Aga siis on veel nn elu hammasrataste vahele jäänud tainapead ja troppidest tuhvlialused, kelle arvamus kellelegi kunagi korda ei lähe ja kelle jaoks on elu ainuke boonus see, et nad saavad netis end anonüümselt välja elada. Pärast kommentaariumis mökitamist rahunetakse maha ja otsitakse mõni lahe pornosait, pekstakse pihku ja jälle tore aktiivne õhtu kirjas." Word! Lähen peksan nüüd pihku. Ah, jaa. Oma uuest vastvalmivast filmist Hired Gun räägib Jürjens sedasi: "«Hired Gun» räägib mehest nimega Chad, kes tapab inimesi selleks, et endale elatist teenida. Mitte et ta tegelikult halb inimene oleks, aga kuna ta on endine Navy Seal [eriüksuslane] ja pärast teenistust halba seltskonda sattunud – venelasest gangster Jegor ja tema bande –, siis ei leia ta, et selles midagi valesti on, kui paar leivaisa rivaali suure raha eest maha kõmmutada ja kena elu elada. Kuni ühel ilusal päeval Jegor ja neonatsidest FBI agent (Michael Madsen) ja L.A. politseinik (Johann Urb) Araabia terroristidel Los Angelesse tuumapommi aitavad smugeldada, eesmärgiga linn maamunalt pühkida. Chad ei saa sellega loomulikult leppida, teeb paari vennikesega üks-null ja virutab pommi ära." Tundub tulevat raju film! 1/5

Teos mis täiesti häbematult varastas Priit Jürjensi poolt väljamõeldud filmipealkirja.

Radio Days

Radio Days - Woody Allen 1987

The Home of Dark Butterflies

Tummien perhosten koti - Dome Karukoski 2008

Viimati Helsingis kinos käies nägin enne seanssi selle filmi trailerit ja tundus reklaami järgi kole kurb ja masendav film olevat. Ootasin vägivalda, pedofiiliat, homoseksualismi ja otse loomulikult soomlaslikku süvadepressiivsust. Trailer aga oli paljuski petlik, filmis olid küll omad morjendavad momendid ning inimenegi tapeti ära aga mingist suurest ja kõikehaaravast tumedusest siiski juttu teha ei saa. Coming-of-age draama nimetus sobib väga hästi ja nagu omagi noorusest mäletan oli rõõmu alati murega pooleks või siis isegi murest rohkem. Nii on ka selle filmi puhul. Oma vanemate kuritegu pealtnäinud ja selletõttu hingest haige noormees saadetakse järvel asuvasse poiste pansionaati kus karmikäeline kasvataja lojustest inimloomi vormib. Tegu pole paradiisiga kuigi Jeesusest ja Karl Marx´ist innustust saanud õpetaja seda tahaks, kuid kasvataja otsekohesus, ausus ja õiglane suhtumine on pätipoistele muljet avaldanud ning liitnud saarerahva ühtseks pereks. Kuigi on ka väliseid mõjutajaid, hakkab aga pere murenema seestpoolt ning filmi lõpuks üks saareasukatest surnud. Soomlased on osanud väga hea draama teha, kuid mitte suurepärase. Stoori pole just midagi enneolematut, on ennegi neid lastekodu ja borstali draamasid vaadatud ning paljuski sarnaneb saarel toimuv varemnähtuga. Küll aga tuleks esile tõsta Tommi Korpela´t koolijuhatajana, sest nii nagu internaati saabunud petegelane Jussi, nii ka tema vaevleb oma hingeliste deemonite ning tõekspidamistega. Suurepärane roll ning väga tugev karakter, juba ainuüksi Korpela pärast tasuks filmile pilk peale heita. 3/5

Tommi Korpela - soome Willem Dafoe.

Lost Highway - OST

Lost Highway - soundtrack

1. "I'm Deranged" (Edit) – David Bowie – 2:37
2. "Videodrones; Questions" – Trent Reznor – 0:44
3. "The Perfect Drug" – Nine Inch Nails – 5:15
4. "Red Bats with Teeth" – Angelo Badalamenti – 2:57
5. "Haunting & Heartbreaking" – Angelo Badalamenti – 2:09
6. "Eye" – Smashing Pumpkins – 4:51
7. "Dub Driving" – Angelo Badalamenti – 3:43
8. "Mr. Eddy's Theme 1" – Barry Adamson – 3:31
9. "This Magic Moment" – Lou Reed – 3:23
10. "Mr. Eddy's Theme 2" – Barry Adamson – 2:13
11. "Fred and Renee Make Love" – Angelo Badalamenti – 2:04
12. "Apple of Sodom" – Marilyn Manson – 4:26
13. "Insensatez" – Antonio Carlos Jobim – 2:53
14. "Something Wicked This Way Comes" (Edit) – Barry Adamson – 2:54
15. "I Put a Spell on You" – Marilyn Manson – 3:30
16. "Fats Revisited" – Angelo Badalamenti – 2:31
17. "Fred's World" – Angelo Badalamenti – 3:01
18. "Rammstein" (Edit) – Rammstein – 3:26
19. "Hollywood Sunset" – Barry Adamson – 2:01
20. "Heirate Mich" (Edit) – Rammstein – 3:02
21. "Police" – Angelo Badalamenti – 1:40
22. "Driver Down" – Trent Reznor – 5:18
23. "I'm Deranged" (Reprise) – David Bowie – 3:48
Kümmekond aastat tagasi kinkis Marko Laimre mulle selle kogumiku helikasseti kujul ja siis sai ka viimati kuulatud. Nüüd siis uuesti ja tuleb tõdeda, et aeg on veelgi rohkem oma tööd teinud ning siis igavaina tundunud lood on nüüd lausa haledad. Aastaks 1997 oli industrial juba surnud ja Reznori püüd isiklikku loomingut ning sõprade oma promoda tundus kunstlik, eriti veel soundtrakil kus need mürisemad poplaulud vaheldumise Angelo Badalamenti tüüpilise õhhetamisega ei loo mingit tõsiseltvõetavat kooslust. OST on justkui vana perekonnaalbum mida lehitsedes vaatad ammusurnud sugulasi. Tulid meelde Bowie ja Trent Reznor´i koostööprojektid, Mansoni ja Trent Reznor´i kunagine sõprus, Smashing Pumpkins´i hinguseleminek ja Rammsteini saabumine valgusvihku tänu käesolevale helikandjale. Lihtsalt mälestused mida audiotausta kuulates meenutatud sai.

Black Moon

Black Moon - Louis Malle 1975

Battlestar Galactica - 1. season

Battlestar Galactica - 1. season - Sci-Fi channel 2004

Seriaali kohta on nii mõnedki öelnud seep ja selle definintsiooniga tuleb kahjuks nõustuda. Mitte ainult, et mees ja naistegelased omavahel seebiooperlikult nusberdavad ja "mõõku ristavad", vaid pigem seep sarja venivuse mõttes ning ma ei räägi praegu mitte Dallase või Dünastia tüüpi venimisest, vaid hoopis brasiilia 846 episoodilisest sarjast kus kõike räägitakse ja näidatakse tosinkond korda üle. Põhimõtteliselt võib öelda, et kogu kolmeteistkümnest episoodist koosnev esimene hooaeg ei andnud rohkem informatsiooni kui pilootfilm ja need tegijate poolt armulikult poetatud infokillud millega vaatajat üle episoodi kostitati ei täitnud mingil juhul kõhtu, vaid muutsid hoopis näljast vihaseks. Keskmiselt toimus ühes 45 minutilises episoodis heal juhul 5 minutit stoori edasiminekut, 15 minutit suvalist pläma millel puudus absoluutselt tarve ning ülejäänud 25 minutit oli episoodisisenetegevus ja seegi mitte just põnev. Kas tõesti alles teise ja kolmanda hooajaga pinevus kasvab, sest esimene isegi lõppes oma pinevuseastmelt nagu tavaline episood aga mitte hooaeg. Kui neljanda hooaja pausi puhul tehtui juttu stsenaristide streigist, siis mul on tunne, et nad juba esimest paberile panned tõrkusid täiega töötamast ja klatšisid pigem suitsunurgas bosse kui imesid pastakast midagi enneolematut või siis vähemalt põnevat. Alustasin sesoon kahega. 2/5

Esimese Cylonite-sõja ajal loodi mõned liidud mille tagajärjed paljastuvad alles neljanda hooaja lõpuepisoodides. Jääme ootama.

Pusher 2 : With Blood on My Hands

Pusher II - Nicolas Winding Refn 2004

Pusher´i järjelugudega oli nii, et ma kohe meelega vältisin neid tänu külge jäänud kommertslikule mainele. Esimest filmi vändates ei olnud juttuge, et peaks veel paar lugu otsa keevitama aga kui Nicolas Winding Refn´i produktsioonifirma sattus rahalistesse raskustesse oli mees sõpru päästes kiirelt valmis lavastama oma hitfilmile paar kindlalt tulutoovat järge. Esimese filmi mainel ratsutamine ning selleläbi hõlptulu tegemine tundus rohkem eksploitatsioonikinole omase nobeda rahateenimisviisina ja seetõttu seadsin ma filmi kvaliteedi tugeva kahtluse alla ning loobusin järgedega tutvust tegemast. Kohe filmi alul aga kui kaamera näitas skandinaavia parimat meesnäitlejat, pätivälimuse omandanud Mads Mikkelsen´i, oli selge, et mingit hinnaalandust ei tee lavastaja seegi kord ja Taanimaa allilmas toimuvad mustad teod tuuakse vaatajani samasuguse huumori ja vägivallaseguga kui esimeseski hittfilmis. Õnneks ei püüdnud stoori seoses esimese filmiga järjepidevust ülal hoida, vaid oli hoopis iseseisev lugu mõnede samade tegelastega. Rohkem nagu Sin City laadne liikumine kus kõik patulinna lood on kergelt üksteisega seotud, kuid pakuvad vaatajaile erinevaid tegelasi ja elusaatuseid. Kui esimese filmi Frank oli lihtsalt mees kel viltu vedama hakkas, siis järjeloo heasüdamlikule Tonny´le on luuser otse näkku kirjutatud ja vaataja taipab juba esmakohtumisel temaga, et sellest mehe järel käib vaid rumalusest tekkinud häving ja õnnetus. Taani krimimaalmas pole aga rumalusele ruumi ja nii hakkab vaene mees end järjest sügavamale pahandustesse mässima. Korralik krimifilm musta huumori ja kerge pulp mekiga. 4/5

Mads Mikkelsen on raud!

Raamatud ja muusika DVD-d

Juba mõnda aega on mul peas küpsenud plaan hakata blogis mainima ka loetud raamatuid ja koomikseid ning nüüd Sopranost innustust saades otsustasin tuua idee teieni. Esialgne idee teha teemalisi postitusi oma sub-blogisse ei tundu just ahvtlevana, liiga vähe pööran ma tähelepanu oma kolikambrile võrreldes filmiblogiga ja seal toimuv on rohkem oma nime väärt kui seda alul oodata oskasin. Raamatupostitused ei tuleks pikad, vaid mainimine ja võib-olla paar rida tutvustuseks, hindama veel ei söundaks hakata. Ka postituste tihedus poleks painav, ega ma üle kahe raamatu nädalas ikka lugeda ei jõua. Samuti tekkis huvi elluäratada taas muusikat sisaldavate DVD-de, videokogumike ning live-esinemiste, äramärkimine mis aastaid tagasi soiku jäi kuna ei tundunud filmiteemaga haakuvat. Sellest johtuvalt ongi mul taaskordne küsimus blogilugejatele. Kas raamatute ja muusika DVD-de napp mainimine sobiks mu blogisse, kuna tegu on ju lõpuks ikkagi filmiblogiga ja see pisikenegi ballast võib reisi pidurdama hakata? Mis te arvate, jääda vaid kinokunsti lainele või põigata ka kirjanduse ja popkultuuri radadele? Võimalus valida 2 vastuse varianti. Tänan!