Capote

Capote - Bennett Miller 2005

Sel ajal kui käratseti, kas pede-kauboide film oleks pidanud Oscari võitma või mitte, tuli vaikselt teine homo teemaline armastus film ja viis parima mees peaosatäitja võidu. Kuldmehikese pistis oma taskusse näitleja, keda kõik nägupidi teavad, kuid nimi kunagi meeles pole. "No tead küll, see pervert sealt Happinessist." öeldakse tavaliselt ja igaüks saab hetkega aru kellest jutt. Philip Seymour Hoffman on ta nimi, kuid nägu on siiski tuntum, kuna kõrvalosatäitmistega on mahukas töö üldiselt piirdunud. Homost kirjaniku Truman Capote roll mehele istus nagu valatult. Hoffman näitlejana on kehastanud samalaadseid tüpaaze ja väline sarnasuski klapib. Philip Seymouri suurepärasele rollile sekundeerisid veel Catherine "No tead küll, see ülbe kontorikaunitar sealt Being John Malkovichist" Keener Harper "Nelle" Lee´na ja Chris "No ted küll, see orhideekütt sealt Adaptationist" Cooper šherif Dewey´na. Nemad on aga muidugi alati nii head, et võib kasvõi pimesi panustada ja kogu panga peale. Üllatus esineja oli Clifton Collins Jr., no tead küll, see hull narkokaupmees sealt Rules of Attractionist. Mees kandis kogu maailma valu ja võlu oma mõrvari rolli ja suutis isegi minu südame võita, Capote taolisest pedest rääkimata. Kirjutada non-fictional novel tapatööst, urgitseda mõrvarist välja viimsemgi teabekild saatusliku öö kohta, lubades teda surmast päästa. Samas jälle oodata tapja hukkamist, kuna raamatule saab viimse lihvi anda vaid siis kui lugugi lõpule on jõudnud.

Mõte liikus filmi vaadates hoopis Robert Duvalli suunas. Harper Lee kirjutas kuulsa raamatu "To Kill a Mockingbird", mille järgi fimi vändates palgati tundmatu telenäitleja Duvall. Sealt jäi mees silma Coppolale ja paarkümmend aastat hiljem sai ta filmimaailma parima monoloogi esitajaks. Kõik tänu Truman Capote lapsepõlvesõbranna Harper Lee´le, kes päriselus nii kenake ei olnud, kui Keeneri esituses, kuid andekas ikka. Tänud ka Bennett Millerile hea draama loo eest. 4/5

"You smell that? Do you smell that? That's napalm, son! Nothing else in the world smells like that! I love the smell of napalm in the morning. You know, this one time, we bombed this hill, for twelve hours... when it was over I went up there... we didn't find one of 'em, not one stinkin' dink body. But, you know, that smell... that gasoline smell... the whole hill... it smelled like... victory."

In A Glass Cage

Tras el cristal - Agustí Villaronga 1987

Ops oli siis laupäeva õhtuseks filmielamuseks valinud Hispaania thrilleri mille värvigamma oli kõrval asuva kaanepildiga sarnane. Sisu aga verekarva punane ja surmahõngust tihke. Ma pole varem nii julma pedofiilia filmi peale sattunudki. Horror thriller zhanri nimetusena on vägagi eksitav ja jätab mulje vääraka tabamisest politsei või kellegi poolt. Sellise kuritöö ja karistuse fiilingu. Pigem on aga tegemist draamaga, kuhu põneviku elemendid olid sobimatult juurde liimitud. Pedofiilia, ohvri ja piinaja sado-maso suhted ja kübeke homoseksualismi näidati vaatajale katkematu sideme kujutamisena. Kunagisest ohvrist saab uus monstrum ja temagi ohver saab oma hingelised haavad. Kahe haige inimese, liikumisvõimetu pedofiilist doktori ja ta psühhopaadist ohvri suhted meenutavad oma S/M võtmes kohati klassikalist The Night Porter draamat. Mõlemas filmis on sünge koonduslaagri minevik hilisema reaktsiooni käivitajaks. Klaaspuuris hävituslikuks veristamiseks ja psühhoosiks, kui Ööportjees pigem südantliigutavaks ja kaastunnet äratavaks armastuslooks. Halvast põnevikust oleks saanud teha hälbe mehhanisme uuriva linaloo, kuid otsustati nõrga noavibutamise kasuks. Kohati julm ja mõtlemapanev, siis jälle mõtetult sagiv ja igav. 2/5

Filateelia on ohutum hobi.

Goodbye Uncle Tom - White Devil: Black Hell

Addio zio Tom - Gualtiero Jacopetti,
Franco Prosperi 1971

Härraseid Jacopettit ja Prosperit süüdistati peale Mondo Cane filmide valmimist rassismis, kuna näitasid (pseudo) dokumentaalkaadreid Aafrika hõimude vennatapusõdadest, veriseid rituaale ja kujutasid Musta Mandri põliselanikke väheke totudena. Vastulöögina süüdistustele valmis "Goodbye Uncle Tom" mis maalib pildi mustanahaliste raskest elust toorutsevate valgete käe all kodusõja eelsetes Lõuna-osariikides. Tulemus on siiski kohati vastupidine. Neegrite rumalust demonstreeritakse ikka, kuigi läbi kurva orjapõlve jõhkrate plantaatorite juures, kui ka dokumentaal kaadrites 70-ndate Ühendriikides. Film mis pretendeeris neegrite orjapidamise ja tänapäeva sotsiaalsete probleemide kujutamisele on tegelikkuses häbituim exploatation movie of all time. Neegrite ebainimlikku kohtlemist näidatakse vaid, et müüa vägivalda ja paljast pinda. Mitmed minutid räägitakse orjade vägistamisest ja nende küüliklikest paljunemis tavadest, et vaid seksi teemat ekraanil hoida. Sama on ka vägivallaga, mis tihti seotud veel seksuaalkäitumisega. Mondo kino loojad ei anna üldsuse survale tolligi järgi, vaid keeravad teema süüdistajate endi vastu. Keegi ei julge kobiseda, kui näitad räiget piinamist ja seletad kõrvale, et tegemist on audentse orjaturu elu kujutamisega. Kahjuks ei oska tänapäeva noor võib-olla müüti tegelikkusest eristada ja võtab näiteks filmis kujutatud valgete lõbu : orjajahti, täie tõsidusega. Fiktsioonist ja legendist kokkukeedetud puder on paks ja tõde väärast eristada võib juurdunud dogmade tõttu keerukaks osutuda. Mondo mehed ise on head tööd teinud. Seks ja vägivald müüb ja tõeliste ärimeestena ei kohkutud tagasi vaatajale muinasjutte ajaloo pähe pakkumast. 4/5

The Matrix DeZIONized

The Matrix DeZIONized - Larry Wachowski, Andy Wachowski, CBB group 2003

Tegemist on fan made editing reliisiga filmidest The Matrix Reloaded ja The Matrix Revolutions. Kaks filmi oli kokku monteeritud ja valikuliselt kahe tunni jagu lühemaks kärbitud. Prügikasti olid kadunud kõik Morpheuse pikemad ja tüütumad sõnavõtud, Trinity suremine, absoluutselt kogu Zionis toimuv ja veel mõned selekteeritud lõigud. Õnneks ka Zioni laulu- ja rahvatantsupidu, mis tekitas mitmelegi inimesesele trauma, ma ise kaasa arvatud ja selle tõttu 2. osa juba ei meeldinudki. Dezionized versioonist oli ettenägelikult, ning arukalt kõik, peale mõne jutusisese viite Zionile, kadunud ja kohe teine stoori. Opsiga koos vaatasime ja ta seletas mullelõpuks ka Neo olemuse lahti. Nimelt on Neo nagu rar mida aga kahjuks pelgalt ISO rename´misega kõlblikuks ei muuda, vaid vajab lahtipakkimist, mountimist ja pro-toolimist Encsync´iga koos MDS layer direct pathiga, sama-aegselt kui agent Smith sööb ta VOB ja BUP faile TS folderis, kahjustades datat. Oleks ju kohe pidanud taipama,kuid õnneks siiski lõpuks keegi oskas asja lihtsalt selgeks teha ka minusugusele puupeale. Teise osa lõikumine oli filmile vaid kasuks tulnud, ent kolmandat ei suutnud seegi päästa. Nii vilets lõpp, et isegi asjatundjate käärid midagi ei aita ja sitast saia valmis ei küpsetata. Kokkuvõttes parem, kui originaalid ja tänu uuele kestvusele ( 143 min. ) lihtsamini läbivaadatav. Mitte ühegi välja jäätud kaadri järele igatsust ei teki, pigem tunned puudust täiesti uuest ja huvitavast lõpust. Keegi võiks selle kasvõi isa digikaameraga, sõprade toetusel garaažis valmis filmida ja otsa keevitada. Tulemus on ikka 100% parem, kui Wachowski vendade mõtetu jant. CBB gruppi tüübid teevad head tööd. DVD-l on korralik menüü, subtiitrid ja lisadena grupeeringu teiste reliiside treilerid. Kohati on vaid heli tasakaalust väljas, action kohtades hulga valjum kui muidu. Tore, et monteerimine koduarvutis, tänu laiale valikule tasuta programmidele ja nende kasutamise lihtsusele aina rohkem populaarsust kogub. Varsti teeb igaüks netist tiritud mustast materjalist endale just sellise filmi nagu meeldib. Paneks hea lõikumise eest 4/5 aga see lõpp ikkagi... 3/5

Kõige kuulsam retard internetis on samuti millegagi agente vihastanud.

Arsenal

Arsenal - Aleksandr Dovzhenko 1928


Arsenal tuletas meelde seda Nelose telereklaami, kus näitab vanu mustvalgeid sisutühje kaadreid vene küladest ja põldudest. Peale mõnekümnesekundilist pilti tuleb kiri, et nõukogude filmiklassika versioon on nüüd täis, neljatunnises, pikkuses varsti ekraanil ja siis lööb Nelose logo ette. Siiski kergema maalelahutust, reklaamib kanal ja ränkraske vene sajandialguse realismiga inimesi piinama ei hakata. DVD-lt vaadates tuli film lõpuni vaadata, mingit kergemat meelelahutust vahele ei tulnud. Vaatasin emotsioonitult, poolvägisi. Teades, et pikkuseks on vaid 70 minutit, otsustasin peale tööpäeva kerge filmiõhtu kasuks. Uni tuli aga peale ja järgmine päev oli hea fiil edasi vaadata kadunud. Samas poolikuks jätta ka ei hoolinud, umbes 32 000 filmi niigi lõpuni vaatamata ja sundisin end asjast läbi sööma. Ops soovitas lihtsalt pilti jälgida ja aju mitte kurnata, nii tegingi. Kuidagi vähe oli seda kinematograafilist võlu, liig poeetiline nii pildis kui tekstis, kuid mitte uudne. Ma ei tea Arsenali staatust kinokunsti hierarhias, kuid ise teda küll pedestaalile ei tõstaks. Tundus lihtsalt ühe filmina mis on 30-ndatest vaatajani säilinud, arvatavasti oma propagandistliku väärtuse tõttu. Ilusad alguseminutid muutusid peatselt suvalise Nõukogude kodusõja filmi sarnasteks. Isegi zhanri teerajajana ei erinenud Arsenal oma järeltulijaist originaalses headuses. Aga võib-olla räägib minus "kohustusliku vaatamise" vimm ja Ukraina iseseisvuse toetaja, mitte kinonaudisleja. 2/5

"Arsenali" töölised viis see rong hoopis manalasse.

Haan

Han Gil-soo - Lee In-soo 2005

Teema tundus huvipakkuv. Tõestisündind lool põhinev film korea rahvusest agendist kes hoiatas USA valitsust Pearl Harbourile tehtava tulelöögi eest. Topeltagent, kes töötas nii Ühendriikide, kui Jaapani valitsuse heaks, tegi tegelikult kõike hoopis Korea rahva vabaduse nimel. Proovis rikkuda USA-Jaapani rahukõnelusi, kuna Korea vabanemine okupatsiooni alt saab võimalik olla vaid koos Jaapani sõjalise lüüasaamisega. Proovis veenda jänkisid japside õhurünnaku võimalikkuses, kuid naerdi haledalt välja. Pearl Harbouri telgitagusest mängust seletama ei hakka, kirun parem Korea käkki. Või mis siin kiruda ongi, odav TV jaoks tehtud ja ära näidatud. Patt on hoopis hiljem DVD-na müüki paisata, ilusate kaante ja lubadusega paljastada tükki ajaloost. Kõik oli ikka paras jama, ameeriklasi mängisid puupakud, jaapanlasi maniakid ja korealased sõitsid 39-ndal aastal valgete plastik kaatritega kalale ja mängisid kõrtsis elektrikitarri. See oli valus vaadata, aeg minna magama. 0,5/5

"Mingi mees väidab siin, et film kus ta peaosaline on väärib vaatamist. Palun olge nii kena ja saatke hulluauto kohe teele, ma proovin teda seni rahustada."

Phantom of the Paradise

Phantom of the Paradise - Brian De Palma 1974

Tahtsin vennale paari lõiku näidata, kuid unustasin. Vend tuli külla, mängis kolme tunniga We Love Katamari läbi ja aitas hiljem veel riiuleid auto peale tassida. Kohad filmist jäid temal nägemata, kuid otsustasin õhtul hoopis ise algusest peale vaatama hakata. Olen Paradiisifantoomi paar korda varemgi soome TV kanalitelt näinud ja teadsin stoorit läbi ja lõhki. Üllatajaks oli seekord hoopis soundtrack. Aastaid tegasi ei osanud ma muusikalisele küljele mingit rõhku panna. Esmakordselt nägin filmi vihase pungina ja teist korda electro / industriali austajana. Nüüd olen rohkem tsilli-villi ja isegi seitsmekümnendate popim rock ei aja enam südant läikima. David Bowie´t meenutav klaveripala oli hea ja glam-eputise Beefi esitatud raske-rocki lood tundusid samuti värsketena. Ja lavashow oli mehel justkui parima Alice Cooperi live koopia. Kui Andrew Lloyd Webber oleks lavastanud Broodway jaoks Barbarella kostüümidega Fausti, vedades T-Rexi saatel samaegselt kilodeviisi valget näkku, oleks tulemus Brian De Palma filmi sarnane tulnud. Samas seitsmekümnentate noore jaoks see kindlasti nii camp välja ei paistnud, lillelaste pärandina nilbitseti ja kanti kirjuid hilpe veel aastaid.Mood on muutunud, kuid muusikatööstuse vastu suunatud kriitikat võib tuua tänapäevagi. Eks praegusedki staarid kirjuta lepinguid verega ja sõlmi kontrakte spermaga. Meenutab teist 70-ndate kultusfilmi The Rocky Horror Picture Show´d, kuid minu silmadele meeldivam ja lahedam vaadata. Hea crazy estraadishow ja camp meelelahutus. 3/5

Klaveri ees andekas nagu Rainer Jancis, maski all inetu nagu Rainer Sarnet.

Universe - The Cosmology Quest

Universe - The Cosmology Quest - Randall Meyers 2005

Ma ei tea midagi Suure Paugu teooriast aga hakkasin vaatama dokki kus teadlased seda vaatenurka universumi tekkele põrmustavad. Duubel DVD esimeses osas rünnatakse konservatiivset teadus maailma, kus vanadest valemitest kõrvalekalduvatele astronomidele liiga on tehtud. Kunagised noored geeniused, kes nüüdseks ise pensionipõlve peavad, rääkisid oma raskustest võitluses universumi ehituse matemaatiliste ja füüsiliste dogmadega. Samalaadne õppeprogramm Ühendriikide koolides, rühmatöö autoriteetse konservatiivi käe all ja hirm eristuda, kaotada tasuv töö, muudab suurema osa tänapäeva astronoomegi vääru teadmisi korrutavateks papagoideks. Teadus mis peaks arenema, tammub paigal. Üks teadlastest räägib isegi uurijate grupist, kus avastuste lahtiseletus pannakse hääletusele (!!!). Milline seletus nähtusele enim hääli saab, sattub ka teaduslehtedesse ja hiljem õpikutesse. Teine DVD seletas rohkem lahti Suure Paugu teooria nõrkusi. Enim kasutatavad sõnad olid redshifts, quasars, plasma universe ja dark energy. Vahtisin silmad ja kõrvad lahti, suu kuivamas ja ajud ragisemas aga mitte midagi aru ei saanud. Ainult Ingliskeelset audiot kuulates oleks veel hullem olnud, soome subbikad ikka midagi päästsid. Elektro plasma ja dark matteri seletused olid huvitavad, kuid kogu pilti mu aju haarata ei oska. Lohutavalt laiutasid astronomid ise ka lõpus käsi ja väitsid, et nad tegelikult midagi ei tea. Universum on siiani suur mõistatus, mitte juba valemitesse valatud käegakatsutav teadus. Panen hindeks viis viiest kuna oma rumaluses ei oska seda dokki õiglaselt hinnata. Tehniliselt oli igal juhul hästi tehtud. 5/5

Uranus ?

Turtles Can Fly

Lakposhtha hâm parvaz mikonand - Bahman Ghobadi 2004

Alustasin vaatamist teatud eelarvamusega. Kurdi film kurdidest Iraagi aladel. Valmimis aasta 2005 ja tegevuse algus paar nädalat enne tulelööki Bagdadile. Filmi kolmandal minutil juba ütleb keegi vanataat krõbeda sõna Saddami aadressil. No selge, mõtlesin mina. Taas on tegu mingi amide propaganda filmiga, kus "vabastatud" iraagi kurdide alal on makstud mõnele kultuursemale kohalikule, et kujutaks toredat elu. Või palgatud mõni USA-s elav kurdi pagulane väntama linalugu Saddami ikke alt vabanemisest. Hiljem saab teost maailmas promoda kui märki stabiilsest olukorrast riigis. "Näe, isegi filme toodetakse seal! Teie aga kogu aeg sõda, sõda." Eksisin.Poole vaatamise pealt oli selge, et nii see lugu pole. Film oli nimelt hea, milleni vaid harvad propaganda eesmärgil tehtud asjad küünivad. Kohalik ärksa vaimuga noormees hüüdnimega Sateliit, kes nägi välja justkui noor Woody Allen, äratas uudishimu netist rohkem järgi uurida. Film pausile ja tool kuvari ette. Selgus, et tegemist on hoopis Iraani režissööri ja filmiga, Bahman Ghobadiga, rahvuselt kurdiga kes tegi ka paljukiidetud A Time for Drunken Horses´i. Iraani kurdi poolt kujutatud Iraagi sõdurite julmused on ajaloolise vastaseisu tõttu mõistetavad, samas kui amide poolt kujutatuna oleks need taas lamedatena tundunud. Ghobadi kujutas terve oma rahva tragöödiat, läbi üksikjuhtude, mitte ei laulnud ülistuslaulu vabastajatele, keda vaid põgusalt kujutati. Samas muidugi oli aasta 2004 ja olukord teistsugune. Iraani ründe plaanidest, ehk vabastajate saabumisest Iraagi naabrite uksele rääkisid veel alles "konspiratsiooni teoreetikud" ja Turtles Can Fly võistles isegi välis Oscarile. Praegu aga räägivad kõik maailma jürilinad, et US ründab Iraani lähitulevikus vaid hävitamaks sealset filmitööstust, mis peagi oma headuses Hollywoodi näljapajukile jätaks. Uraani rikastamine ja naftamaardlad on muidugi vaid meiesugustele lollidele aetud hämajutt, tõde on varjatuna kuskil seal ...kurdistani südames. Film oli jõuliselt hingekriipiv, füüsiliselt valus vaadata. Hea, et päevase aja vaatamiseks valisin, oleks vast muidu hiljem voodis unetult tunde vähernud. Kurb ja julm lugu täiskasvanud, lapsepõlveta lastest. Lavastaja oli palganud kõik osatäitjad samast Türgi piiriäärsest pagulaslaagrist, kus võtted toimusid. Ehedad kujud kõik, mida palgatud näitlejatega kindlasti nii hästi poleks saavutatud. Ninatark prillipapa, kes külavanemale sateliittaldriku muretseb ja islamimeestele kogemata "keelatud kanaleid" näitab oli muhedalt hea tegelane. Oli hea aga noor tüdruk Agrin oli fantastiline. Kui su enda elulugu ei erine palju mängitava tegelaskuju omast on vist kergem? Noorele näitlejannale Avaz Latifile ma Agrini vägivaldset elusaatust küll ei soovi ja paraleeli tõmbama ei taha hakata. Ai ai kui valus see oleks! Kui draama välja jätta, jääb kätte hea poliitilist ja olustikulist informatsiooni jagav dokumentaal film. Relvaturud, kus lapsed vahetavad väljakaevatavate miinide vastu kuulipildujaid või ÜRO makstavad jalaväemiini kahjutuks tegemise tasud. Pagulaslaagrite olukord, Türgi piirivalve ja lapstööjõu kasutamine ohtlikel sõjaväe jäätmete töötlemisel. Poolteist tundi pakub enam kui arvata oskad. 4,5/5

Suurepärane Avaz Latif - Täiskasvanu elu elama sunnitud laps.

Rush

Rush - Lili Fini Zanuck 1991

Paar nädalat tagasi tuli see film töökaaslasega jutuks. Pidin tunnistama, et ei mäleta pea midagi, on vast üle 12 aasta tagasi nähtud. Meelde tulid vaid mõned hetked. Näiteks kauboikaabuga Max Perlich, kes tegi samalaadse rolli ka Apteegikaubois ja esimene pealesunnitud H lodeva neegri käsul. Mingit muljet esmavaatamis ei jäänud, pigem tundus nõrk. Igal juhul saatekava vaadates olin kindel, et täna tuleb Rush üle tsekata. Peale Spuni taolise "ameerika trainspottingu" nägemist olen ülikriitiliselt dope´i filmidesse suhtuma hakanud. Narkootikumid ja igasugune nende panemise teema on niigi tüütu ja nõrk, ega sama asja ei viitsi telekastki vahtida kui just ülikõva realismiga tegemist pole. Rush pole meistriteos, aga kahe narkopolitseiniku süstla otsa sattumist oli huvitav vaadata sellegi poolest. Suur pluss on movies igasuguste narkouimas "lendamiste" vältimine, dope sisse ja korras, psühhedeeliale ruumi õnneks ei jäeta. Jennifer Jason Leigh psühhotroopse downeri panemise järel on valgustäpid autosõidu ajal vaidi väljaveninud ja liikuvad, kuid see meenutas mulle hoopis kultusfilmi Tron, mitte hipilikku värvidetantsu. Samas on muidugi vaid tegevus 70-ndates, mitte film visuaalsed katsetused. Jennifer Jason Leigh on väga hea ameerika näitlejanna maalt kus tavaliselt tulevad vaid "staarid". Mitte alati ei meeldi mulle ta rollid, kuid alati jäävad need meelde. Kristen Cates´i tegelaskuju Rushis oli sama usutav kui Jason Patricu vanemohvitser Jim Raynorina. Kristeni juhendaja nii armu, politseitöös kui ka teejuht narkootikumide imelisse maailma. Kohati tundus nagu teeks Jason Patric eelsoojendust oma samalaadse rolli jaoks põnevikus Narc. Ja muidugi Sam Elliott - this man is gold! Soundmixing oli pagana hästi tehtud. Elektroonilist muusikat on minu arust kergem filmi enda rütmiga sobitada kui rokki. Jimi Hendrixi, Eric Claptoni ja Lynyrd Skynyrdi kitarrid vinguvad aga täpselt heroiini vaibidega samal lainepikkusel. Kahju vaid, et lõpp oli natuke nii... 3/5

"Torka mulle oma süstal sisse, Sam !"

The President's Barber

Hyojadong ibalsa - Chan-sang Lim 2004

See film näitab sulle kõike mida sa oled soovinud teada saada president Park Chung Heest aga pole viitsinud Wikipediast järele uurida. Minul oli ammu kõik järgi vaadatud, kuna see mees kummitab siiamaani kõigi korealaste tegudes ja mõtteis. Park Chung Hee nimi popsatab üles umbes igas kümnendas filmis ja kaudselt igas viiendas, kuna mehe teod jäid sügavale inimeste hinge, ning tekitavad siiamaani vastandlikke tundeid. Siinses filmis pole tegu küll Korea karismaatilise presidendi enda elulooga, vaid tema juuksuri perekonna juhtumistega poliitilise satiiri võtmes. Poliitiline pilamine filmides on mulle alati meeldinud ja Chan-sang Lim saab asjaga käesolevas linateoses kohe eriti hästi hakkama. Film on täis maitsekat ja kohati absurdset nalja, kuid puudu pole ka Koreale omane must huumor. Režissöör oskab isegi julma dissidentide piinamise julgeoleku keldris muuta kõhtu vaputavaks naerumaratoniks. Loomulikult on siingi, nagu igas korralikus komöödias, oma traagiline moment. Suure tänu hea comedy eest tuleb kindlasti kirjutada Kang-ho Song´i arvele, kes jätkab oma pooletoobiste ja ontlike tegelaste ( The Quiet Family, The Foul King ja geniaalne Memories of Murder ) galeriid seekord kartliku, kuid ausameelse juuksurina. Kohtlase olekuga lihtsal habeme-ajajal tuleb üritada mõista mr. Parki omapäraseid ütlemisi, kannatada presidendi turvaülemate ülbust, ajada naabrimeestega poliitikat, jageleda pettunud naisega, elada pidevas represseerimise hirmus ja proovida selle kõige juures olla veel heaks eeskujuks oma toredale pojale. Taaskord film, milles isa-poja suhetel on tähtis koht. Filmi tegevus kestab mõned aastad kauem kui Parki võimuperiood ja annab hea läbilõike elust Koreas aastatel 1960-80 koos nalja ja naeruga. Suurepärane debüütfilm, tasub kindlasti oodata Chan-sang Limi järgmiseid saavutusi. 4 /5

Juuksur transpordib läbi mässavate tudengite oma naist sünnitusmajja, kus ilmavalgust näeb poiss kes ei tunneta elektrit.

Tsotsi

Tsotsi - Gavin Hood 2005

Peale filmi nägemist on täiesti arusaadav kriitikute pahameel, et sellist junni parima võõrkeelse Oscari vääriliseks peeti. Paradise Now on siiani vaatamata aga julgen juba väita, et tegemist on sobilikuma ja auhinna väärilisema filmiga. No ikka nii haisev oli see neegrite "kurvast" elust välja imetud imal tatt. Palestiina kino loomulikult kunagi välis Oscarini ei jõua, Akadeemias istub ju 99 juuti ja üks, kes sabbati ajal julgeb ikka liftiga ka sõita, ning hoiab külmikus liha,leiba ja piima koos. Mingi ime siis, et võidu pälvivad neegri pättide "pisarateni liigutav" muutumine toredateks poisteks ja mitte teravat poliitilist väitlust tekitavad teosed. Mõtlesin, et tegu on Cidade de Deusi laadi krimi, tsilli ja love filmi, mis sutsuke sotsiaal kriitikat peale puistatud. Gavin Hoodi taoline valge ekspluataator aga püüab hoopis niggereid uuesti ninapidi vedada, mida zulu kuningate lapsed vaatamate kahesaja aastasele ajaloo õppetunnile enesega ka taas teha lubavad. Mõni neeger filmitudeng slummist oleks kindlasti paremini teemat ja olustikku käsitlenud. Olan LAV plekkkülade elust piisavalt dokke näinud, et mingisse "dramaatilisse" Disney versiooni asjast põlgusega juhtuda. Vale mulje võib jääda elust kohas, kus kiirabi arstid öösel linna tsentrist välja ei sõida, kannavad kuuliveste ja relvi. Maailma kriminogeensemate paikade tutvustamisel ei taha ma näha klišheelikku paranemist pätitõvest, vaid julgemat pilguheitu Johannesburgi äärelinnade elule, kui hetkeks kaameras vilksatavad kodutud lapsed. Gavin Hood pakub gänsta poiste asemel kampa pussy´si, kes on nii nunnud ja head, et peaksid iga filmivaataja pisaratesse viima. LAV on liiga valge, et head ja omapärast Aafrika filmi pakkuda. 1/5

Yeh Vaada Raha

Yeh Vaada Raha - Kapil Kapoor 1982

Rikas üliõpilane Vikram ( keda mängib hindi-filmile omaselt viiekümne aastane mees ) armub kaunisse vaesesse vanemateta neidu Sunitasse. Jalutatakse metsas,lauldakse ja tantsitakse. Tüübi range ärinaisest ema on aga noorte abielu ja õnne vastu, pidades pruuti liiga alamklassi kuuluvaks ta poja jaoks. Taas lauldakse ja tantsitakse. Noored otsustavad salaja abielluda, kuid kahjuks satuvad liiklusõnnetusse. Kutil pole viga midagi aga neiu vigastused on moonutanud ta kauni näo. Kuri ema muidugi veenab Sunitat oma inetu välimuse pärast poissi hülgama, et mitte häbistada nende sugu. Tüdruk nõustub sellega ja tahab lahkuda haiglast, kuid hea doktor viib ta ilukirurgist sõbra juurde ravile. Räpase pimpi välimusega kirurg lubab neidu tasuta opereerida ja hiljem selgub, et tegemist on ta oma tütrega. Uue näoga neiu, keda mängib nüüd hoopis teine näitlejanna läheb peale kosumist poisi majja ja satub otse...keset kihluspidu. Nimelt on ema oma poega veennud Sunita hukkumises auto crashis ja sellepeale muidugi lauldakse ja tantsitakse. OK! Rohkem edasi ei räägi, pool filmi veel ees ja hullemaks läheb. IMDb ( 9,5 keskmine hinne !!! ) teatel on tegu India kino kohtagi omapärase filmiga. Kohati on nii absurd ja camp, et tekib tunne justkui Zuckeri vennad oleks Indias puhates käpa külge pannud. Tants ja muusika on mega, meenutas kohati Jaak Joalaga "Teisikuid" ja nõukogude aegseid lastefilme. Sama koomika ja tuttav sündipopi sound. India kaunitarid, eriti Vicky uus kihlatu Rita on meeletult ilusad ja graatsilised oma kirjudes sarides. Mehed seevastu inetud ja Vikrami parim sõber, väike kohustuslik naljamees Gogi, meenutab üks-ühele templis kerjavat pärdikut. DVD ise on super old school video quality bootleg. Baba reliisi subtiitrid katavad vaid poolt tekstist ja kahjuks puuduvad laulude ajal täielikult. See on ka ainus miinus, film ise on LOVE stooride klassika. Huvitav kas aussid vehkisid oma kakskümmend aastat tagasi ka eestlasi hullutanud minisarja Return to Edeni hindude pealt maha ? Sarnasus on märgatav, kuid originaal on ikka puhas fun. Nüüd tantsime ja laulame... 5/5

The Road Taken

Seontaek - Ki-Seon Hong 2003

Kim Seon-myeong valis oma tee, tänu millele istus 45 aastat Lõuna-Korea vanglas kommunistliku tegevuse eest. Film rääkiski vanimast poliitilisest vangist, kes aastal 2000 vabastati ja sundsaadeti koos kuuekümne seltsimehega Põhja-Koreasse. Peale sõda oli lõunasse jäänud punaste ideoloogide kohalviibimine muutunud uuele valitsusele ohtlikuks. Kommud arreteeriti määramata tähtajaks ja saadeti vanglatesse, kus puna-rakud aktiivselt oma tegevust võimaluste piires jätkasid. Toetati seltsimehi söögi, riidevarustuse ja julgustava sõnaga. Lõhe kümmekond aastat kinni istunud meeste vahele lõi amnestia väljakuulutamine neile kes ütlevad lahti oma kommunistlikust minevikust. Valitsus lootis nimelt vabaneda kõigist poliitilistest vangidest, kuid vaid üksikud olid nõus kirjutama avalikku patukahetsuskirja ja seltsimehi reetma. Ülejäänute suhtes algas karm terrori aeg. Peksmised, näljutamised, lavastatud enesetapud ja külmaga piinamine, olid põhilised medikamendid kommunismi haiguse raviks. President Parki võimu lõpul hakkas olukord vaikselt paranema, toitlustus muutus normaalseks ja vange hakati ükshaaval vabastama.

Noored mehed on kommunismi võidus veel kindlad.

Film põhineb Kim Seon-myeong reaalsel vangla elul, kuid mõnedki kohad selles panevad mõtlema. Millegi pärast ei taha režissöör puutuda ta kommunistlikku tegevust, vaid on muutnud mehe ühtse Korea eest seisjaks. Ühinenud Korea Vabariik on paljude sealsete unistuseks ja tänu sellele muutub sm. Kim sümpaatsemaks tegelaseks, kui reaalne kommunistlik diversandi minevik tegelikult lubaks. Kriitikat saab ka kuulus Uus Julgeoleku Seadus mis lubab ohtlikke kurjategijaid määramatu aeg kinni hoida, andmata neile õigust tingimisi vabastusele. Valvurite ja kriminaalide vägivald jõuab ekraanile, kuid punaste hirmuteod jäävad filmist välja. Tean, et peale sõda jäi lõuna poolele gruppe, kes viisid läbi diversioone ja tapsid isegi külade kaupa inimesi. Tore on näha kuidas Korea filmitööstus proovib oma minevikku süüvida, kuid mulle jäi silma kohatine pinnapealsus. Võib-olla on süüdi mu isiklik viha kommunistide suhtes ja sellepärast nende üheülbaline heroiliseerimine tundub väär. Igal juhul tükike Korea ajalugu, millele filmi lõpus näidatavad originaal kaader Kim Seon-myeongi kohtumisest oma 94 aastase emaga veelgi traagika sügavust lisas.

Vanuritena unistatakse väljapääsemisest ja uue elu algusest. Aeg on andestada ja ise andeks paluda.

Korea retaili DVD lisana on lavastaja lühifilm arvutimängu friigist. Tundus huvitav kuid kahjuks ilma ingliskeelse subtiitri reata. Ka Making Off... tüüpi lisade vaatamisest tasuks loobuda, et mitte filmielamust rikkuda. Pole just eriti mõnus vaadata näitlejaid õgimas burgerit hetk enne kui peavad kehastuma külmunud ja nälginud poliitvangideks.Vanglafilm kus keegi saunas seepi maha ei pillanud. 3,5/5

Kohalik vangla shamaan kommunismi deemonit välja peletamas.

L´Abri - Bus Stop - Lovers Refugee

Bus, jeong ryu-jang - Mi-yeon Lee 2002

Ei olnud nädalaid ühtki Korea filmi vaadanud, häbi kohe. Pean ennast just Korea kino suureks fänniks ja nüüd selline pikk paus. Tänaõhtune valik sai tehtud huupi, käsi Korea draamade riiuli suunas ja esimene ettejuhtuv pihku. Sattus kätte film, mil nagu heal lapsel mitu nime, neist tuntum vast Bus Stop. Samas film mille sisust suurt midagi ette ei teadnud või õigem oleks öelda, juba unustatud see kunagi loetud sisukirjeldus. Meeldetuletuseks mu blogi lugejaile, kel samuti mõnel võib stoori juba meelest läinud olla, panen paar tutvustavat lauset. Kolmekümnendates erakliku kirjandusõpetaja ja seitsmeteist aastase õpilase üksinduse lugu. Algul liig tagasihoidliku ja igavana tunduv movie saab elu sisse hetkest kui vaatekohad muutuvad. Nohikliku õpetaja silmi läbi näidatud tegevus muutub noore tüdruku vaatenurgast kordi huvitavameks. Tüdruk ise pole mingi ingel oma vanuse kohta, piisavalt taiplik ja elukogenud, kuid siiski haavatav.Kahe peategelase teineteise leidmist on valus vaadata,kuna inimesed end läheduse ja armastuse vastu nii kiivalt kaitsevad ja varjavad. Režissöör varjab aga oma peategelaste elu saladusi viimsete minutiteni ja ega siis ka mingit muutust toimu. Me saame vaid aimu kahe üksiku tulevikust. Nii lähedale teineteisele, kui DVD kaanepildil, nad filmis kordagi ei jõudnud. Pigem all oleva postri stiilis, läbiv joon nende vahel. Meeldiv minimalistlik, kohati puzzle tüüpi ülesehitusega draama. Korea kino seekord millegi täiesti uudsega ei üllatanud aga igati mõnusa poolteistunni veetsin ta seltsis kindlalt. 4/5

Sea Monsters

Sea Monsters: A Walking with Dinosaurs Trilogy - Jasper James 2003

Otsisin tunni jagu netist originaal kaanepilti ja pidin lõpuks selle Morske pošastiga leppima. Tundub, et pole eriti populaarse dokumentaaliga tegemist. Ka minul jäi kolme osalise seriaali vaatamine YLE pealt pooleli. Mingi hetk ei tundunud merekoletiste kujutamine enam nii põnev kui ülejäänud "Walking with..." sarja osad. No mida neist suurtest kaladest ikka passida, võivad küll hirmsad kiskjad olla, vana hea T-rex on ikka igahetk kunnim tegelane. Walking with Prehistoric Beasts´i värdjalikke elajaid oli kümneid kordi põnevam vaadata kui hiiglaslikku super haid nimega Megalodon või maailma suurimat ja elutumat kala Leedsichthyst. Igavad merekiskjad oleks veel kuidagi välja kannatanud, kuid see neetud lavastuslikkus ajas küll närvi. Mingi narkonaeratusega kohtlane jorss oli koos võttegrupiga sattunud miljonite aastate taha, et elukaid nende loomulikus keskonnas filmida. Oleks võinud vabalt tänapäeva jääda ja aastate taha pelgalt kaamera saata. Mulle meeldib selliste dokkide puhul pigem kaadritagune narrator hääl , kui mõtetu kaamera ees, loomade keskel poosetamine. DVD-l ka pettumuseks mingeid lisasid ei olnud, pelgalt kolm osa ja subtiitrivalik. Siiamaani nõrgim BBC kuulsast sauruste seeriast. 2/5

Blueberry

Blueberry: L'expérience secrète - Jan Kounen 2004

Tulin Neemest, kus sai taas mõnusalt aega veedetud. Ujumas jäi seekord tänu tugevale meretuulele käimata, kuid grilli, tsilli ja willi oli tuugalt. Kerge pohmelli olin suutnud ikka tekitada ja tänu sellele ei viitsinud õhtul ühtegi DVD-d riiulist otsima hakata, vaid klõpsisin niisama TV kanaleid. ETV pakkus "Blueberryt" ning kuna mul oli selle vaatamine tuleviku jaoks plaani võetud, otsustasin pigem kohe ära vaadata. Ops oli mind selle filmi eest hoiatanud. Liiga palju unenäolisust ja liiga vähe kõmmutamist. Täpselt! Western kus sherif poole filmi jooksul teises dimensioonis vedeleb ja unenäo deemonitega maid jagab pole just see õige länkkar. Arvutigraafikaga tehtud imaged olid ise enesest ilusad, kuid neid tuli liig tihti selle filmi jaoks. Tekno videosse oleksid sobinud paremini. Suure, lõpus kohustusliku tulevahetuse asemel mindi hoopis hingerännakule teispoolsusesse. Mõelge ise mis oleks saanud kui O.K. Corrali tulevahetuse ajal Wyatt Earp ja 'Doc' Holliday hoopis unenäo sfäärides lennelnud oleks. Masendav.Kultuslikku koomiksit lugenud ma pole, kuid kohati Soome sarjakuvakaupoissa lehitsenud. Koomiksi leitnant Blueberryt nägupidi tunnen ja ka Vincent Cassel sobis teda mängima küll. Oligi selline vähe kohtlane ilme kogu aeg mehel ees, justkui kohe taas teispoolsusesse vajuv. Üllataja aga oli hoopis Juliette Lewis, kes täiskasvanud naisena vägagi veetlev välja näeb. Möödas on need ajad kui ta vaid kondiseid skisosid ja rumalaid plikatirtse mängis. Welcome back Juliette ! Head näitlejad kahjuks keskpärast kunstilist punnitamist päästa ei suutnud. 2/5

Harry Potter and the Goblet of Fire

Harry Potter and the Goblet of Fire - Mike Newell 2005

Põimige endal lilled juustesse ja pange kirjud rõivad selga kui lähete Sigatüükasse uuel õppe-aastal, kuna Mike Newell on teinud tüüpilisest briti internaatkoolist veidra hipide laagri. Kõik õpilased on muutunud karvakasvanud lõngapeadeks, nagu oleksid käärid Sigatüüka suurim haruldus. Ka õpilaste muu välimus oli märgatavalt muutunud viimasest kooliaastast saati. Ilusast lapsest Hermionest oli aastaga kasvanud inetu noor naine. Luigepojast sirgus hoopis tönts pardiema. Ron ja tema vennad nägid välja jõledate hipide ja vinninäoliste noorte kriminaalidena. Kõige hullem oli muidugi noorisand Potter ise. Olin täiesti hämmingus, et nii täiskasvanu välimusega noormees peab Tulepeekris mängima neljateist aastast poisut. Mis veel aasta pärast saab, pensioniealine mängib viieteist aastast Harryt või?

Puberteedi ealine Harry Potter.

Mike Newell on teinud paar nauditavat romantilist komöödiat, kuid Potteri filmi oskas täitsa ära sittuda. Tegelikult Tulepeeker ei tundu isegi filmina, pigem üksteise otsa kuhjatud sketšid, millest mõned püüdlevad isegi huumori suunas. Mike ei saanud ikka asjale üldse pihta. Tegi valmis lastefilmi aga unustas selle, et lapsedki on väga targad ja oskavad rumaluse ära tunda. Tema aga pakkus mõttetut idiootsust suurtes kogustes, klisheede ja visuaalide kordamisest kubisevat janti. Luuapalli ( mis on niigi Potteri teema igavaim osa ) maailma meistrivõistlused, Siberi kommunistlikud võlurid ja kiimas kummitus, no andke armu! Olen täiesti kindel, et draakonite tegemiseks kasutati Reign of Fire´i graafika mootorit, nii sarnased tundusid mõlema filmi tuldpurskavad loomad. Näkkide kujutamisel aga aeti läbi odava progega ja tulemusks saadigi vaid ujuvad käkid, ilma vähimagi eripära või jooneta. Voldemort "sünnitamine" oli ainus huvitav hetk, kuid isegi Fiennese esitus ei muutnud kurjuse isandat eriliseks. Taaeskordne tüüpiline kondiklibu, vana hea grim reaperi pealt maha viksitud tegelane. Ma nii lootsin, et Potteri seiklused muutuvad põnevamaks koos võlur- õpilase vanusega, kuid kahjuks ei. Nõrk ! 0,5/5

Hermione koolivaheajal "Levist väljas".