South Park - 15. season

South Park - 15. season - created by Matt Stone, Trey Parker 2011

Adi kiitis South Park´i, et see seriaal on suutnud pidevalt taset hoida. Selleast paar kuud tagasi loetud jutust inspireerituna võtsin siis viieteistkümnenda ( et olla absoluutli kindel, et ma sealt mõnda episoodi juba varem näinud ei ole) sesooni ette ja pean tõdema, et adil oli õigus, sari on tõesti taset hoidnud, kuid kuna minu jaoks polnud see juba ilmumishetkel teab mis vaimustusetõstja, siis kahjuks on ka see tase säilinud. Jah, väga teravaid panekuid ning häid ideid (History Channel, shitty-music, Dr. Pepper ja agnostikute pere, ...) on mitmeid kuid need justkui ei ehitu lõpuni ning jäävad mitmete pulaepisoodide vahel õige mõjuta. Oleksin igast episoodist oodanud samapalju head huumorit kui lõpuks sesooni peale kokku sai, aga kohati venitati ikka haigutuseni ja nii need pool tosinat superägedat vaimukust ei saanudki õiget lööki. 3/5

Siin üks paroodia mida ei osatud vaimukalt pakkuda.

Tsar - Царь

Tsar - Pavel Lungin 2009

Öeldakse, et Tartus oli ülikool juba siis kui venemaal tsaarid alles Kremli aknast karusid lasid. No umbes sinna ajakantti jääb ka Ivan Julma lugu ja eks see Moskva nägi filmis välja küll selline, et karud sügasid selga vastu müüre ning näksisid linna ümber võllastes rippuvate varbaid. Raske uskuda, et Moskva nii väike linn sellel ajal oli, aga film suuri mõõtmeid ei paku - kui tsaar tahab, jookseb paljajalu linnaväravatest välja, kehvikute eluasemeid näeb vaid vilksamisi ning linnamüüri välisküljele viib ka teiste tegelaste tee liiga kergesti. Jääb mulje justkui oleks kogu Moskva vaid üks suur siseõu, samal ajal kui näiteks Toompealt andis samal ajal mitu head minutit linnast välja kõmpimiseks ning isegi siis, väljaspool linnamüüri, tuli veel vastu kõiksuguseid elu ning tootmishooneid.

Eks siin seadis eelarve piirangud ning seda toetas filmi sisuline külg mis küll jäi ajalootäpseks, kuid keskendus hoopis kahe mehe mõttemaailmade erinevustele. Pyotr Mamonov ja Oleg Yankovskiy olid mõlemad suurepärased ja kuigi mulle ei läinud just väga korda linaloo humaansed sõnumid ning religioossed taustad, nautisin ma iga sõna mis meeste suust pudenes. Ning nähes mehi kel koerapea sadula külge seotud, unistasin juba Vladimir Sorokini "Opritšniku päeva" järje lugemisest mis peaks peatselt raamatulettidele jõudma. 3,5/5

Opritšnik Vargass Vikernjonov oma igapäevatöö juures.

The Deceivers

The Deceivers - Nicholas Meyer 1988

Lastele tehti ninaloputust mis tähendab, et surutakse lehmade kunstseemendamiseks mõeldud hiiglasuur süstlatäis soolvett läbi ühe ninasõõrme, lastes siis sellel teise sõõrme ning suu läbi välja voolata, tuues kaasa igatsorti jõledaid tatikolle. Mina enesele seda teha ei julgeks, aga lapsed kannatasid ära, kuid selleks pidin ma neile samal ajal midagi jutustama. Rääkisin siis, et Indiamaal läksid rändurid ühest linnast teise, aga kuna aeg hiline, jäid metsa vahele puhkama. Hommikuks olid aga vargad nende kotid ära viinud ning mehed vantsisid politseijaoskonda oma muret kurtma. Politsei ülem küsis varaste kohta kõigilt, aga keegi ei tahtnud rääkida ja siis võttis ta mundri seljast ning läks tavaliste riietega tänavale ning hakkas seletama, et on ise ka varas. Lõpuks tulid õiged vargad ja võtsid teda oma kampa. Koos mindi rändama ning nähti, et ühed teelised on metsatukas telkides ööbima jäänud. Vargad võtsid kõik asjad ära ja nüüd politseinik nägi, et nad on tõesti vargad kes varastavad ning võttis nad kinni ja pani vangi. Lapsed kuulasid silmad jõllis (no ikka vargad ju, see on põnev!), unustades igasugused ninaloputusepiinad.

Põhimõtteliselt oli see filmi ümberjutustus, kuid politseiniku asemel oli East India Company ohvitser ning varaste asemel thug´ide sekt kes mitte ainult ei röövinud, vaid ka mõrvas rituaalselt kõik oma ohvrid. Thug´ide kohta teavet saada oli huvitav, lugesin kohe kõvasti netist lisaks, kuid film ise oli keskpärane koloniaalseiklus. Kiplingilik lugu, aga kuiv selline. Ja thug´idest ei saadudki ju lõplikult lahti, sest nagu teame, madistas nendega veel sada aastat hiljem Indiana Jones filmis Temple of Doom. 3/5

Kael kahekorra ja aukku - thug´s life indian style.

Sorts / The Necroscopes

Sorts / The Necroscopes 
Trash Can Dance 2012
TCD17 CDR

1. Sorts - Make Believe 1:53 
2. The Necroscopes - Dancehall Inferno 3:26 

Limiteeritud 48 tk.


Aasta tagasi sai tehtud Sortsi sinku Half A Person, kus eesti jõulisemaid black metal bände coverdas The Smiths´i, nüüd uus helikandja, kus ümbertegemisele on läinud Pixies´e looming "Make Believe´i" näol. Õigem oleks muidugi öelda, et tegu split singliga, nimelt on teise träki "Dancehall Inferno" autoriks saladuslik The Necroscopes, aga rõhk on siinse plaadi puhul taotluslikult Sortsi peal. Idee oli küps juba mitme hea kuu jagu, sest kohe kui kuulsin, et Sortsil on olemas ka Pixies´e cover, läks mõtte kujundusele, mille kesksel kohal oleks tuntud Pixies´e logo P-tähe asemel S, ehk Sortsi bändinime esimene täht. Logo ümberdisainimisel oli rõõmuga nõus aitama eesti undergroundmuusika fänn ning omapärase joonega disainer Kristjan Ait ning koos bändi heakskiidu ning õnnistusega on valmis produkt lõpuks teie ees. Helikandjana kasutasin hiljuti eestis müügile saabunud prinditavat vinüülplaadi imitatsiooniga CDR toorikut mis minu arust sobib selle reliisi jaoks suurepäraselt. Tegu on väikese promoplaadiga, võiks isegi öelda meeneplaadiga mis müügile ei tule ning seda saab vaid valitud seltskond, ehk siis Sortsi sõbrad ja Trash Can Dance märgi alt ilmunud muusika kollektsioneerijad.

Northanger Abbey

Northanger Abbey - Jon Jones 2007

Arvatavasti kõige kehvem Jane Austen´i ekraniseering. Ei mingit elegantsi, ega südamehaaravust. Näitlejad pingutavad, et kombekatena ja ajastutruudena välja näha, kuid mida loomuliku osana sees sees ei ole, seda ka vägisi välja ei suru. Noortefilmi sobiksid need filmis nähtavad kokni pätilõustad ja silukammitud mod´id jah, hängivadki seal niisama ringi justkui mõnest Londonis tänapäeval toimuvast teismelistele mõeldud romantikafilmist pärit, vaid näts suust, päikesprillid ja roosa mobiil on puudu. Lausa piinlikult puine ja võõras vaadata. Ärritas nii silmadepööritamine, kühmus kehahoiakud, ning isegi liiga säravad metallosad paraadmundritel ja sobimatu meik. Ärritas ka narrator teks ja kuna kõik tegelased olid ebameeldivad, ei saanud korralikult nautida isegi klassikalises mõistes korralikku sisu. 1,5/5

Tänapäevanoored uhketes rõivastes ei tee veel kostüümidraamat.

A.C.A.B.

A.C.A.B.: All Cops Are Bastards - Stefano Sollima 2012

A.C.A.B. on universaalne väljend. Maailmas vist ei ole ühtegi alternatiivkultuuri mis suuremal või väiksemal määral selle tähelühendi puhul hetkeks kavõi ühtsesse nõusse ei jääks. All Cops Are Bastards kõlab nii natsiskinnide kui vasakpoolsete anarhistide suust, seda karjuvad veeganitest räpapunkarid ning nõusolevalt noogutavad pead metellimehed. Ja isegi kui nad on juba neljakümnendates rahumeelsed pereisad või isegi vanaisad, panevad nad ikka veel oma FaceBooki seinali pilte kus photoshopiga on mendi auto numbrimärgile lisatud tähed ACAB või siis like´ivad fotot politsehobusest kes on oma ratsanikule tagant peale on roninud. Nõukogude ajal olid tsoonis karmimad mehed, ei lubanud nende koodeks mentidele otsagi vaadata, nendega kõnelemisest rääkimata, aga see ACAB tätoveeringuna või särgil on veits leebem, kui politseinik rahvamöllus su jäätist ostma läinud tütre üles leiab, pomised ikka tänusõnad ja kiidad nende tööd.

Endine parempoolse noorteorganisatsiooni liige läheb tööle märulipolitseisse. Alul veits ninakas, aga lõpuks saab kolleegidega sinapeale ning elab tasapisi sisse. Võetakse küll vennaskonda vastu, kuid hingelt jääb mees ikka võõraks, sest kolleegide eraelulised möödapanekud klaaritakse tihti politseitööna ning noormees, kes tulihingelise natsina peab ka seda riigi allakäigu üheks vormiks, ei suuda ametivendade korruptsiooni heaks kiita. Tema Itaalia ehitatakse üles ausalt.

Nii nagu ACAB-lühend ühendab skinne ja kommusid, nii ühendab viha võõramaalaste vastu siin filmis kõiki gruppe, on need siis politseinikud, wp-skinnid, koduperenaised või joodikud pargipingil. Märulipolitsei argipäev ning peategelaste eraelulised tagasilöögid on vaid taustaks multikulturismi läbikukkumise kujutamisele, see on siinse filmi sõnum. Märuliüksus võib küll jalgpallistaadioni ääres skinnidega karvupidi kokku minna, kuid politseigrupi liikmed omavad oma vastastega palju enam ühiseid jooni mõttemaailmas ja käitumises, kui seda poliitkorrektses perfektses politseirühmas sünnis oleks. Saadakse aru, et olukord on kontrolli alt väljunud ning seetõttu unistavad kõik Uuest Itaaliast, kodumaast mis puhas igat sorti inimkõntsast. Mõni teeb seda lihtsalt häälekamalt ja tegusamalt kui teised, kel vaid Duce´i pilt seinal, aga pange filmi vaadates tähele, kõik mainivad mingil hetkel ära, et võitlevad parema kodumaa eest.

Stefano Sollima film on sotsiaalne kuva mida on kerge uskuda ja miks peaksingi ma selles kahtlema? Ta ei tee kriitikat, ei viita vaataja õiglustunnet räigelt riivavatele korrarikkumistele, nagu näiteks tundelt sarnase linaloo "Tropa de Elite" lavastanud José Padilha.See muidugi olenab vaataja sisemistest sättingutest, kuid lavastaja on seda meie jaoks pehmendanud, andes kohe mõista, et kõik on halvad ja head samaaegselt ning hakka siis seal süüd otsima. Kas selleks on värdjas viha täis ment või tugeva õiglustundega viha täis ment, ühed mustad mõlemad ning samavõrra taas õigustatud oma käitumises. Seega on ACAB väheke rohkem mõtlema panev film kui pealt paistab ja peal on kambavaimust kantud igapäevatöö, all aga üdini tunginud viha immigrantide vastu ning lootus maailma kumminuiaga parandada. 4,5/5

Paistab, et vaid hipsterid mõistavad seda ACAB lühendit veits teisiti.

Persuasion

Persuasion - Roger Michell 1995

Ciarán Hinds kapten Wentworth´i rolli oli suurepärane valik, täpselt sellisena võib tema napisõnalist, kuid härrasmehelikku tegelaskuju väliselt ette kujutada, sobilikkus oli 100% paigas. Ning sama võib öelda ka kapteni armastatu Anne Elliot´i mängiva Amanda Root´i kohta öelda. Ei mingeid noori rõõskasid epudrillasid, vaid kaks kena inimest, kes oma välimuse, oleku ning Jane Austen´i sõnaga suutsid ekraanile tuua armastusväärse lihtsa romantikaloo.Vägagi nauditav kostüümidraama, kahju vaid, et nüüd ei ole jaksu aastaid hiljem valminud samaväärset teleseriaali vaadata, sest filmi tegevus veelö liiga eredalt meeles. Samas aga oli pidevalt tunne, et see pakuks enamat just miniseriaalina, näha oli, et paljud tegelaskujud ei saanud piisavalt ekraaniaega ning mõned liinid olid liiga rutakalt lahti seletatud. Igal juhul kavatsen ükspäev ka teleseriaali ette võtta, algmaterjal ning brittide oskus kostüümidraamasid lavastada, on kindlad soovitajad.

Ja üldse tundub, et mul on taas peal isu briti ajastudraamade vastu. Eile käisin sõber Renel külas ning avastasime mõlemad üllatuseks, et järsku on meil kange isu 19. sajandi esimese poole järele kinolinal. Jagasime soovitusi ja vandusime käsi südamel igavest truudust nii Jane Austen´i teoste ekraniseeringutele, kui analoogsetele armastuslugudele. Tuleb nüüd vaid ahvatlusi vältida ja romantilistele kostüümikatele mõni aeg truu olla, seda enam, et kaks kena filmi juba telekalauale tõstetud. 4/5

Kaks kena inimest.

Cutter's Way

Cutter's Way - Ivan Passer 1981

Vihmasel ööl sureb noormehe automootor linna tühjal kõrvaltänaval välja. Astudes autost välja, et hetk huljem kõrval peatunud sõidukiomanikult abi paluda, kiirendab viimane aga hoopis masinat ning kaob öösse. Hommikul selgub, et sinnasamasse oli prügikasti heidetud laip ning kuti käed lüüakse raudu, oli ju ta auto peaaegu, et laiba peale pargitud. Mõned tunnid hiljem peale ütluste andmist, saab esmane kahtlusalune priiks ning asub juhtunut oma sõjaveteranist semuga arutama ning üllatuseks märkab kohe linnatänaval ka kahtlusalust, kes klapib välimuse poolest vihmasel ööl nähtud naaberauto omanikuga. Sõber satub kohe indu täis, hakkab detektiivi mängima ja peagi on süüdlase vastu kõiik asitõendid leitud.

Seitsmekümnendate mõnus põnevik mis tegeles situatsiooniga kus ühe mehe kinnisidee muutub määravaks, aga kas sellel tõepõhi all või vaid luulud, jääb lahtiseks. Vaatajale otseselt ei ei öelda, et kas väsimatute erauurijate valitud tee on õige või mitte, paranoia muutub tugevamaks ning pähe istutatud mõtted hägustavad reaalsust. Krimka, aga otseselt mitte, vaid rohkem sinna sotsiaalse tagapõhjaga draamade poole kalduv. 3/5

Kodukootud detektiivid.

Filmiküsitlus - Dirty Beaches

Hommikul vaatasin DVD kogumikku Austin Psych Fest #4 mille pealt mulle jäi silma selline noor vihane taivani juurtega kutt nagu Dirty Beaches. Ei ole mul varem kunagi huvi tekkinud välismaa artiste oma filmiküsitlusega pommitama hakata, vähemalt mitte nii omaalgatuslikult kui seekord, aga kui väike googeldamine artisti nimega tõi esile mõnusa blogi ja seal oli kohe ka mehe isiklik meiliaadress juures, siis saatsin uitmõtte ajel küsimused teele. Ja 12 tundi hiljem sain need napid vastused. Vahepeal jõudsin ta loominguga veits tutvuda ning kui Siim Nestor päeva keskel FB-s mainis, et tüüpi püüti Tallinna esinema saada, aga napilt jäi tulemata, siis tuli väike kurbuis isegi rinda. Oleksin hea meelega live´ile läinud.

Nimi: Alex Zhang Hungtai
Bänd: Dirty Beaches
Blog: Analog Beach
Bandcamp: Dirty Beaches
MySpace: Dirty Beaches
LastFM: Dirty Beaches
FaceBook: Dirty Beaches
Soundcloud: Dirty Beaches

1. What movies and what kind of movies are you favorite ever? What movies have impressed you deeply?

 I like a lot of different kinds of films. Even silly comedies or rom-coms, when a film is done well, it doesn't matter what genre it's in. It's a good fucking film.

2. What was the last memorable movie you saw?

 the dancing hawk (1977, Poland) (Vimeo)

3. What kind of music/bands have you listened lately and feel happy to suggest? 

This is not new music but I've been listening to Alice Coltrane a lot on this tour. The album "turiya sings" is really amazing and beautiful. A nice companion on those late night drives. Highly recommend it.

 Tänan Alex!

Foto artisti blogist. Screen filmist The Dancing Hawk.

The Darkest Hour

The Darkest Hour - Chris Gorak 2011

Mul on tutvusringkonnas paar-kolm tüüpi kes väsimatu innuga edastavad nii Facebookis, isiklikes blogides kui foorumites infot peatselt linastuvate filmide kohta. Kohati isegi sellise tungiga, et trailer postitatakse ära, aga kõrvale pannakse märge, et ärge palun vaadake, liiga spoilereid täis. Aga postitama peab, tuleb kõigile näidata, et vaat mina olen kursis nende kõige värskemate uudistega ning mina jagan esimesena uut trailerit (sisust hoolimata) mis alles 2 minutit ja 34 sekundit tagasi netti paisati. Prometheuse infokildude avaldamine on ilmekaim näide, siin lausa rebitakse üksteist jalust, et kes saab taas ühe ähmase mobiiliga võtteplatsil tehtud foto oma kanalisse või kes tühipläma videointervjuu avalikkuse ette, aga egas mitmed teisedki filmid unarusse jää.

Asi ei tunduks nii veider kui hiljem suurem osa kuumaks köetud materjalist ilgeks sitaks ei osutuks. Kiidulaulu leelotajad muidugi takkajärge arvustust kirjutama ei kipu, neil niigi juba enne filmi nägemist seitse lehekülge ülevaateid kirja pandud. Nii on jäänud tihti mulje, et film on valmimisjärgus ja eriti reklaamikampaania ajal tähtsam kui peale linastust ja kui kord suurel ekraanil käinud, siis unustatakse ja haaratakse pool tosinat uut kinolugu mille järele õhkuma hakata, mida igast küljest tutvustada ning suure pühendumusega hellitada. Käitutakse vabatahtliku filmistuudio käepikendusena kellele söödetakse ette põnevaid killukesi, omamata tegelikkuses vähimatki aimu, et kas linalugu midagi ka väärt või sitt nagu tavaliselt. Mainitakse ära iga kõrvalosatäitja, prožemees ning sõõriku võtteplatsile vedaja, aga filmi enese kui kompaktse toote arvustust ei leia, ega saagi olema. Selle arvamuse ütlemisele kuluv aeg läheb uue megaägesüngesuperlaheda kinotüki eeltutvustamise jaoks. Ja nii ma loengi ühe filmipromoja blogist, et Chris Gorak pidi eriefektide vallas tugev käsi olema, aga ekraanilt näen piinliku välimuse ja kahe dekaadi vanuse arvutigraafikaga loodud idiootsust. 1/5

Mõned ideed, nagu näiteks see elektripirnide oma, tundusid absurdsusest hoolimata lahedad, aga need "ägedad kollid" ja vene "rüütlid" nulisid selle väiksegi poolehoiu linaloole.

Austin Psych Fest #4

Austin Psych Fest #4 2012

THE NIGHT BEATS – “PUPPET ON A STRING”
SHAPES HAVE FANGS – “DINNER IN THE DARK”
CRYSTAL STILTS – “THROUGH THE FLOOR”
A PLACE TO BURY STRANGERS – “OCEAN”
BEACHES – “IN A WHILE” THE BLACK RYDER – “TO NEVER KNOW YOU” WHITE HILLS – “OCEANS OF SOUND”
SLEEPY SUN – “SHE REX”
THE SOFT MOON – “DEAD LOVE”
FRESH AND ONLYS – “500 SNAKES”
CROCODILES – “HEARTS OF LOVE”
SPECTRUM – “REVOLUTION”
DAUGHTERS OF THE SUN – “FTW”
DIRTY BEACHES – “SWEET 17”
THE GROWLERS – “ACID RAIN/DRINKING THE JUICE”
ROKY ERICKSON – “NIGHT OF THE VAMPIRE”
THE BLACK ANGELS – “MANIPULATION”

Lemmikfestari uus kogumik-DVD reliisitud. Pilt puhtam, montaaž sujuvam ning kaameraid paistis seekord rohkem olevat, mahtus nii lavale,, lava taha kui rahva sekka. Samas aga oli vähem ka spontaalsust ning eksperimentaalsust. Nappis seda tõelist psühhedeeliat, sest kõik bändid olid justkui ühes vormis ja rütmis. Kuradima ägedad ja head, rokkisid looma moodi ja piinasid kitarre, aga ükski justkui ei eristunud teisest, keegi ei olnud piisavalt omanäoline, et esimese laksuga kohe meelde jääda. Väikeseid detaile adus ning egas nüüd nii ka olnud, et jäänuks tunne justkui üks bänd kõik lood esitaks, aga ikkagi. Lemmikud olid väheke räpakamad bändid nagu A Place To Bury Strangers, Daughters Of The Sun, taivani sünnipäraga laulja-muusiku poolt Suicide´i immiteeriv Dirty Beaches ja Roky Ericksoni blues.

Magic of Spell - Child of Peach 2

Qu mo tong - Chung-Hsing Chao 1986

Esimese Peach Child´i filmi vaatamine ei ole vajalik, aga teise osa nägemine on kõigile kohustuslik. Muidugi tuleb ka esimese vaatamine kasuks, aga see on vaid tasemel, et mõned järjeloo tegelased on tuttavad ega pea pead murdma, et miks üks käitub nii- või teine naamoodi. Stoori on aga hoopis teine ja hoolimata lapsstaari juuresolekust, hoopis täiskasvanulikum. Ei pea kartma, et siin nüüd alla 16 keelatud seksinalju tehakse (kaka ja pissihuumorit pakkus esimenegi piisavalt), vaid pigem sisu poolest mis oli muinasjutust nihkunud hiina kummituskomöödiate suunas. Kohal oli isegi žanrist tuttav äpulik meistri õpilane kelle hooleks jäi valdav osa rumalatest naljadest, aga lollitamine oli muidugi kõigil veres ja tagasihoidlikust selles üles ei näidatud.

Lisaks korralikult tobehuumorile peab jätkuosa juures kiitma fantaasiarikkaid võitlustseene kus samuti oli rõhk pandud naljale, ehk siis arvasid tegijad, et kaklus on huvitav vaid seni kuni pulli saab ning neil oli absoluutselt õigus. Lõbus ja meelelahutuslik demon-fantasy mis peaks kõigi eelduste kohaselt sobima ka neile kes analoogsete aasia wuxia elemente sisaldavate kummituskomöödiatega sinapeal ei ole. Suurepärane töö, triloogia vaieldamatu esistaar. Lisaks näidatakse legendaarset ženžen´i kuningat kes seekord ei ole krimpsus mulla monstrum, väid väike armas poisike. Nunnu! 4,5/5

Nokuta kangelane ja kurjam.