Kui ma kodus suppi keetma hakkan juhtub alati nii, et õhtusöögiks tehtud taldrikutäie asemel on pott pilgeni täis ja meil tuleb naisega päevi selle koguse hävitamisega vaeva näha. Esimesel õhtul on muidugi mõnus vastvalminud suppi kulbiga kausikestesse valada ja vaikselt auravalt kuuma leent lürpida. Järgmine päev kõlbab ka veel täitsa hästi aga kolmandal päeval jääb käsi külmikust potti võttes juba hetkeks kõhklevalt pidama. Kas mitte ainult võileibadest kõht täis süüa ja supipõhi kaasa hooleks jätta ? Noh, pistan ikka pintslisse aga mingit erilist mõnu enam ammugi pole, täidab lihtsalt kõhtu. Nii oli ka Saega. Esimene osa oli väga põnev ja huvitav, teine vaadatav ja kolmas juba poolvägisi läbi veetav. Aga ega asi ainult ka Sae sarja ühekülgsuses polnud, kolmas oli ka stsenaariumi koha pealt nõrgim. Nii, et siis sarnaselt tavaline aga ka veel kehvema sisuga, liiga lihtne mäng. Reaalses elus Jigsaw´i mängud ei töötaks. Inimõistus pole nii kindel ja ettearvatav kui paikapandud doominokivi. Ahereaktsioon võib iga hetk tundevääratuse tõttu katkeda ja tekitada kaose. 1,5/5
Ainuke saag minu jaoks.