Iga film on hea kui seal näitab kasvõi hetkeks Conan O'Brien´it. Seda võib nimetada kinokunsti kuldreegliks. Ka teist koera, kassi, sussi või peremehe jalga "kargav" kutsu muudab filmi kohe väärteoseks. No Hill Country Bluesmen´ides koer ühtegi neegrit ei pilastanud, kuid maailma naljakamat meest Conan O'Brien´it näidati küll 3 sekundit ja dokumentaalfilmi aktsiad tõusid kohe katuseni. Peale Conani näidati pooletosina penskarist murjani oskust kitarrimängida ja oma kurba lugu kõrvale jutustada. Vanapapid otsis kapipõhjast välja noor valge vallaline mees, puhus tolmu pealt ja tassis stuudiosse lindistama. Vanamehed jorisesid kilomeetrite kaupa oma "sinist" elulugu linti, näppisid pilli kõrvale ja saidki kuulsaks. Isegi iirimaa kuningas Bono kummardab austusest. This is the story of Mississipi blues. Mustanahaliste South valgenahalise bluesifänni kaameraobjektiivis. 3/5
Hillbilly black trash.
No comments:
Post a Comment