Aastaid tagasi nägin sõbra juures telliskivisuurust ingliskeelset Dan Brown´i tähtteost ja lubasin, et loen selle ka läbi. Paari nädalapärast oli raamat ka eestikeelsena poeletil. Ostsin ära, lugesin läbi ja täitsa meeldis. Lõpu kolmandik oli muidugi paras jama, tüüpiline kioskipõnevik. Vereliini teemad olid juba varem tuttavad nii, et mingit erilist vapustust ei tekkinud. Selline laisale inimesele mõeldud raamat, mis veidi peaks ajule tööd andma. Varemgi oli teemat käsitletud ja hulga paremini kui Brown. Aasta jagu hiljem sai raamatust üllatuslikult ülemaailmne bestseller. Peale "Da Vinci koodi" edu on muidugi kirjutatud eraldi raamatud ka igast Jeesuse varbast, lastest ja sohilastest rääkimata. Film oli megaedu loomulik jätk. Filmi esilinastusest saati on seda taga kirutud. Kuna põhiargumendiks toodi juhtumiste ja niidiotste leidmise ebaloogilist jada, arvasin et pikendatud versioonis on kõik paremini arusaadav. Aga ei! Raamatu huvitavaim osa, DaVinci maalide lahtiseletamine Louvre´s oli kokkupressitud minutile, samas kui mingit suvalist politseiautode rallit näitas kordades kauem. Nõrk. Ei vedanud ka põnevikuna eriti välja, igatepidi jäi keskpäraseks. Kui aga sisu ei teaks ja suurt lärmi filmi ega raamatu ümber löödud poleks, saaks asja isegi kergelt fännata. Muidugi peaks Forrest Gump´i ja Amelie ( kes rääkis Schwarzenegger´i aksendile sarnast engrishit ) sealt samuti minema lööma, nad olid lausa jubedad. Alfred Molina, Jürgen Prochnow ja viimasel ajal üha enam meeldima hakanud Paul Bettany olid aga suurepärased. Tundub lihtsalt, et kõik ootasid midagi vapustavat, maadkõigutavat, kuid tulemus oli lihtsalt keskpärane. Ei otseselt halb, ega ka hea. Palju kära ei millestki. 2/5
Katoliku kiriku ja Siioni Prioraadi enimvarjatud saladus - Maria Magdalena "Playboy" fotoseeria. Tänu Da Vinci koodi lahtimurdmisele nüüd ka lihtsureliku silmadele valla.
No comments:
Post a Comment