Tänu keskajal ( Inglismaa 14. sajandi algus) toimuvale tegevusele ja mõrvatöö uurimisele meenutas kohati Jean-Jacques Annaud´i The Name of the Rose´i. Sarnaselt "Roosi nimega" uurib ka seekordki mõrva tagamaid vaimuliku seisusest mees, väikeküla preestrikohalt jalga lasknud isa Nicholas. Abiks rändnäitetrupi liikmed asutakse selgitama külas toimunud noore poisi vägivaldset surma. Tüüpilisele detektiiviloole sarnaselt pole muidugi miski see mis esmapilgul paistab, tuleb kaevata sügavamalt, et tõde esile tuua. Näitetrupiga sarnane eesmärk on ka külassse saabunud kuninglikul prokuröril, prügikala asemel sihib tema aga kohaliku normannist valitseja, vandenõusse segatud Lord De Guise pead. Kõik toimib väga hästi kuni viimase pooltunnini. Mõrvar on selleks hetkeks teada, kuid üldine pingelangus pole suurim viga. Lõpp on lihtsalt nõrgalt ülesehitatud, ebareaalselt ja igavalt. Toimub midagi enneolematut, mõisad põlevad ja saksad surevad. Matsid, kes peaksid oma pudrumulgu kinni hoidma muutuvad lausa Petrogradi revolutsiooniliste madruste sarnaseks. Kurjasti riivab veel silma kohaliku aadli sõjasulaste riietus. Roostevabast terasest (!!!) kiivrid ja hevibändile sobivad needitud nahast rõivad, milles mõõgavõitleja end kuidagi vabalt ega mugavalt tunda ei saaks. Stlistid oleksid justkui Sõjaprintsess Zena võtteplatsilt kostüüme laenamas käinud. Hea mõrvamüsteeriumina alanud ajastutruu thriller keerati muinasjutuga sarnanevaks käkiks. Häbi sul olgu Paul McGuigan ! 1,5/5
Näitleja ja preester.
No comments:
Post a Comment