La Belle

Mi in - Kyun-dong Yeo 2000

Critters

Critters - Stephen Herek 1986

Cowboy Bebop

Kaubôi bibappu - Shinichirô Watanabe 1998

56 So Far - Till Date 56

Ab Tak Chhappan - Shimit Amin 2004

A Dirty Carnival

Biyeolhan geori - Ha Yu 2006

Unustage Kim Ki-dukid, Chang-dong Lee´d ja Chan-wook Park´id, sest Ha Yu on korea kino tulevik and coming on strong. Just keep coming on, just keep coming on...nüüd kiskus Shamen´iks aga point on selge. Ha Yu on siin, et jääda ja päästa meid läiladest romantilistest "komöödiatest" ja noortefilmidest, mida nüüdne Korea filmitööstus masstoodanguna väljastab. Korea puhul võib lausa öelda, et riigi liigne toetus filmikunstile on väär, kunstnik peab ikka nälgima, et meistriteosed sünniksid. Tegelikult oskavad nad raisad hoopis omi filme hästi turustada, isegi kehvematest kehvemad filmid jõuavad maailma teise otsa vaatajateni. Kolm aastat tagasi liikusid ainult festivalidelt auhindu noppinud väärteosed euroopa turul. A Dirty Carnival on korea Goodfellas, kuna näitas pisipätte ja nende eraelu. Korea Yakuza Paper peaosatäitjate välise ja positsioonilise sarnasuse tõttu. Korea Election , sest sarnaselt sellele HK meistriteosele aeti ka siin läbi ilma relvadeta. Kuna Koreas on tulirelva omamine koheselt vanglaga karistatav, peavadki kohalikud pätid pesapallikurikate ja nugadega läbi ajama. Noore kriminaali Byung-du abilised armastasid võitlustes jaapani köögis kasutatavaid fileerimisnuge. Sashimi kill ! Korea kõigi aegade parim ja realistlikum kuritegeliku maailma kujutamine linal. Kõhedusttekitavalt ehe. Ühesõnaga korea väärtkino. Veidi actionit, suurepärast kakluskoreograafiat, kapaga põnevust ja suurt draamat. Super ! Andsin režissöör´i eelmisele filmile, Spirit of Jeet Keun Do´le kümme kümnest ja saab ka A Dirty Carnival. Just keep coming on and coming on strong, dear Ha Yu ! 10/10

Shozo Hirono´ga sarnanev "perekonnapea" Byung-du.

Little Lord Fauntleroy

Little Lord Fauntleroy - Alfred E. Green, Jack Pickford 1921

Killer Klowns from Outer Space

Killer Klowns from Outer Space - Stephen Chiodo 1988

Kunagi 95-ndal aastal ostsin endale 250 krooni eest esimese telliskivipaksuse Blockbusteri videokataloogi. 250 krooni oli siis ikka suur raha, kuid tasus ära. Lugesin terve kataloogi, st. 12 000 arvustust läbi ja niimõndagi on siiamaani meeles. Hiljem tuli muidugi iga aasta kohta uus, täiendatud trükk ja põhjalikud Time Out arvustuste kogumid. Naljakas oli aga see, et ükskõik millist kataloogidest keskelt lahtilüües sattusid alati Killer Klowns from Outer Space´i arvustuse peale. See film tundus sel ajal nii kauge, haruldane ja kättesaamatu tänu oma veidrale sisule. Aga näe, ei läinudki kauem kui 12 aastat ja see meistriteos jõudis minugi DVD masinasse . Ja god damn kui super õnnelik ma olen, et ei pidanud pettuma. Kõik oli täpselt sellina nagu ma ettekujutasin. Camp, lõbus ja lahe. Austusavaldus ja samas ka paroodia 50-ndate drive-in kinodes näidatud tulnuka ja monster filmidest. Fantaasial oli natuke rohkem lennata lastud, tobedused olid mõnusalt ebaameerikalikult absurdsed ja situatsioonid taju piire ületavad. Kaheksakümnendate popkornkino kõige paremas valguses. DVD lisade hulk on aukartustäratav. Huvitavaimad olid Chiodo vendade poolt teismelistena nukuanimatsioonina vändatud horrorfilmid. 4,5/5

Killer clown from outer space.

The Coast Guard

Hae anseon - Ki-duk Kim 2002

The Manchurian Candidate

The Manchurian Candidate - John Frankenheimer 1962

Vaatan vaikselt 15 minuti kaupa megakestvat dokfilmi "A" mis räägib Aum´i kultuse "mõjutatud" noortest ja lugesin Nuksi blogist arvustust kus ta mainis raamatut "Kuristik rukkis". Mõte jooksis koheselt ajupesu teemadele, kuna "The Catcher in the Rye" raamat on USA´s kõige sagedamini mandžuuria kandidaadi alateadvuse vallandamise ( triggering ) vahend. Põhjuseks on toodud raamatu kättesaadavus kõigist ühendriikide raamatupoodidest ja brainwashed persooni algteadmised raamatust mis on kohustuslik lugemisvara ka Ameerika koolides. Paljud inimesed keda on püütud psüühiliselt mõjutada, on hiljem tundnud vastupandamatut soovi see raamat alati bookstore´ist möödudes osta. Isegi Mel Gibsoni tegelaskujul konspiratsiooniteooriaid võltsavavas ja rohkem summutavas filmis Conspiracy Theory oli neid riiulil mitu. Filmi "The Manchurian Candidate" triggering vahendiks oli pasjanssi ladumine. Kui kaarte ladudes ruutu emand kätte juhtus oli endine sõjasangar kalestunud mõrvar valmis. Hiinlaste ajupesu Korea sõja ajal töötas laitmatult. Film on paljuski dokumentaalne. Ajupesu sõjavangide kallal tõesti harrastati nii hiina kui nõukogude teadlaste käe all Korea sõja ajal, mingite märkimisväärsete tulemusteni, vastupidiselt filmile aga ei jõutud. Jänkide oma, CIA poolt rahastatud MKULTRA käivitati alles aastaid hiljem. Ka olid sel ajal nn. mustad nimekirjad ja kommunistidele peetav ajujaht, nii poliitilistes, ajakirjanduslikes kui kultuuriringkondades. Filmis kommuniste kõigis ühendriikide pattudes süüdistav senaator Iselin on täiesti käegakatsutavalt ehe tüüp ja ka poliitilised manipulatsioonid töötavad reaalses elus sama julmalt. John Frankenheimer on üldse korralikku tööd teinud, isegi pisidetailid on hästi suurde pilti sobivad. Muidugi on teatud goof´ilikku kohmakust, kuid selle võib andestada. Suurim nõrkus on hoopis üht peaosa mängiv Frank Sinatra. Mees oleks ikka võinud ainult laulda, näitlejana pingutab oma laheda mehe šarmis üle. The Man with the Golden Arm´sis oli ta palju talutavam kui siin. Mina jäin movie´ga kokkuvõttes väga rahule. Oli taiplikku põnevust ja informatiivsust, oli mida nautida. 4/5

Harv juhus näha Angela Lansbury´t mõrva kavandajana, mitte lahendajana.

The Wicker Man - The Wickerman

Anthony Shaffer's The Wicker Man - Robin Hardy 1973

Mifune's Last Song

Dogme # 3 - Mifunes sidste sang - Søren Kragh-Jacobsen 1999

Dawn of the Dead

Dawn of the Dead - George A. Romero 1978

One Take Only - Som and Bank: Bangkok for Sale

Som and Bank: Bangkok for Sale - Oxide Pang Chun 2001

Oxide Pang´i nimi peaks eestlaselegi midagi ütlema, tema ja ta venna Danny horrorfilmi The Eye´d on minuteada ka ETV näidanud. TV1000 aga kindlasti vähemalt 1000 korda, nagu neil kombeks. Ise olen rohkem Pang´i vendade crime-thrilleri Bangkok Dangerous´i fänn. Horror on rohkem selline teismeliste tüdrukute kama, täismehed tahavad kõmmutamist, porri ja dokumentaalfilme. No vähemalt Nuks tahab kõmmutamist, Lauri porri ja mina dokumentaalfilme. Täismehed oleme kõik. Bangkok for Sale´i pidasin Bangkok Dangerous´iga samalaadseks filmiks, lausa mõtteliseks järjeks. Tegemist oli aga hoopis teistlaadi linalooga, Tai indie-filmiga. Vähemalt selline mõnus kohmakalt naljakas väikese-eelarvelise filmi fiil oli pidevalt õhus. Peale kaameratöö ja montaaži meenutas ka sisu tüüpilist sõltumatut kino. Pisisuli Bang´i ja prostituut Som´i tsillimine Bangkokis tegi lausa kadedaks. Jalutatakse linnapeal, süüakse odavaid hõrgutisi ja võetakse katusel päikest. Thai tsilli-villi. Ja siis müüakse dope´i, vihastatakse "suuri poisse", relvad sülgavad kuule, ning verd pritsib. Suur tükk ajas taaskord suu lõhki. Visuaalselt originaalne, sümpaatsete näitlejatega ja hea tiblasid erutava techno-trance soundtrackiga. Ka maffiossidega kaasas tolknev "Rage Against The Machine´i" särgiga töll oli juba iseenesest nägemist väärt. Täpselt see mida ma Thai kinost ootan - värske ja omapärane. Kahju ainult, et Panorama Entertainment´i reliis, kvaliteet on sutsu kehva. 4/5

Filmi üks huvitavamalt monteeritud kohti - tulevahetus hotellis.

Lawrence of Arabia

Lawrence of Arabia - David Lean 1962

The Da Vinci Code - extended version

The Da Vinci Code - Ron Howard 2006

Aastaid tagasi nägin sõbra juures telliskivisuurust ingliskeelset Dan Brown´i tähtteost ja lubasin, et loen selle ka läbi. Paari nädalapärast oli raamat ka eestikeelsena poeletil. Ostsin ära, lugesin läbi ja täitsa meeldis. Lõpu kolmandik oli muidugi paras jama, tüüpiline kioskipõnevik. Vereliini teemad olid juba varem tuttavad nii, et mingit erilist vapustust ei tekkinud. Selline laisale inimesele mõeldud raamat, mis veidi peaks ajule tööd andma. Varemgi oli teemat käsitletud ja hulga paremini kui Brown. Aasta jagu hiljem sai raamatust üllatuslikult ülemaailmne bestseller. Peale "Da Vinci koodi" edu on muidugi kirjutatud eraldi raamatud ka igast Jeesuse varbast, lastest ja sohilastest rääkimata. Film oli megaedu loomulik jätk. Filmi esilinastusest saati on seda taga kirutud. Kuna põhiargumendiks toodi juhtumiste ja niidiotste leidmise ebaloogilist jada, arvasin et pikendatud versioonis on kõik paremini arusaadav. Aga ei! Raamatu huvitavaim osa, DaVinci maalide lahtiseletamine Louvre´s oli kokkupressitud minutile, samas kui mingit suvalist politseiautode rallit näitas kordades kauem. Nõrk. Ei vedanud ka põnevikuna eriti välja, igatepidi jäi keskpäraseks. Kui aga sisu ei teaks ja suurt lärmi filmi ega raamatu ümber löödud poleks, saaks asja isegi kergelt fännata. Muidugi peaks Forrest Gump´i ja Amelie ( kes rääkis Schwarzenegger´i aksendile sarnast engrishit ) sealt samuti minema lööma, nad olid lausa jubedad. Alfred Molina, Jürgen Prochnow ja viimasel ajal üha enam meeldima hakanud Paul Bettany olid aga suurepärased. Tundub lihtsalt, et kõik ootasid midagi vapustavat, maadkõigutavat, kuid tulemus oli lihtsalt keskpärane. Ei otseselt halb, ega ka hea. Palju kära ei millestki. 2/5

Katoliku kiriku ja Siioni Prioraadi enimvarjatud saladus - Maria Magdalena "Playboy" fotoseeria. Tänu Da Vinci koodi lahtimurdmisele nüüd ka lihtsureliku silmadele valla.

Oasis

Oasis - Chang-dong Lee 2002

We Children from Bahnhof Zoo

Christiane F. - Wir Kinder vom Bahnhof Zoo - Uli Edel 1981

Millegipärast oli mul kange isu vaadata Hollywoodi noortefilmi Thirteen mis nädal tagasi telekanalilt tuli. Kahjuks sattus see tööpäevale ja kuna VCR on juba nädalaid katki, jäi ka lindistamata. Otsustasin siis jänkiplikade tegemiste asemel piiluda kolmeteistaastaste germaanitüdrukute ellu. Mein Got !!! Eestis ei pane tiinekad niipalju suhkrutki kohvisse kui Berliinis herokat soonde suratakse. Olgu, tegemist oli seitsmekümnendate lõpuga ( põhineb raamatul mis räägib seitsmekümnendatest, film valmis 1981) mil heroiini laine üle terve "mädaneva kapitalistliku" euroopa veeres. Modstrilogy 2 - A Respectable Life räägib samast asjast Stockholmis ja ega suurt erinevust ei ole. Ega H nalja ei mõista, laipu tuleb nii Berliinis, Stokis kui ka Kopli liinidel. Hämar mälestus on sellest, et Christiane F´i kurba saatust näidati okupatsiooniajal ka meie kinodes. Sel ajal oleks mõju kindlasti suurem olnud, praeguseks on igatsorti narkofilmide suhtes tüdimus tekkinud. Liiga palju on neid peale Trainspottingu edu tekkinud, suuremosa aga lamedalt sisutühjad, pingutatult coolid ja pigem kasutamist propageerivad kui hoiatavad. "Loomaia jaama lapsed" on hoiatav ja mitte vaid süstimise, vaid ka lapsprostitutsiooni teemat käsitlev. Hilisemad narkofilmid on paljuski nn. jalgratta uuesti leiutamised, suurepärase Last Exit to Brooklyn´i režissöör on suutnud juba kõik välja öelda. Filmis kõlanud lauseid on sämplinud oma lugudesse ka mitmed saksa punkbändid, tuli kõrvale tuttav ette. Kokkuvõttes masendav nagu kogu see süstimise teema ikka. 4/5

Christiane oma iidoli David Bowie´ga.

Mokpo the Harbor - Mokpo Gangsters Paradise

Mokponeun hangguda - Ji-hun Kim 2004

Renaissance

Renaissance - Christian Volckman 2006

Filmi screenid võivad tunduda eksitavad. Tahtmatult tekib ( vähemalt minul tekkis ) paraleel Sin City´ga, kuid Renaissance on hoopis teisest puust. Sin City oli ikkagi film reaalsete näitlejate ja kaameraga, Renaissance aga täispikk arvutianimatsioon, mille jälgimine mustvalgena hulga kurnavam. Võttis minulgi kolm õhtut, et läbi vaadata. Must-valge pilt koos harjumatu kaameraliikumisega osutus silmadele ääretult väsitavaks. Ei tea kuidas kinos vaadata oleks, DVD-lt oli küll paras pain in the ass. Oli küll omapärane valguse ja varju lahendus, neutraalset halli tooni pea ei näinudki. Paaril korral näitab ka värve mis mõjub punnitatuna, kohustusliku "omapärasemaks" muutmisena. Ka sponsorite värvikirevad logod filmitiitrite lõppedes on juba kahe põhitooniga harjunud silmale võõrad. Stoori oli OK. Keskmine sci-fi mida juba alates Akirast on kasutanud iga tulevikku viidud anime. Ghost in the Shell, Appleseed ja ka Wonderful Days olid koheselt märgatavad inspiratsiooniallikad. Lähitulevikus toimuvatest sci-fi filmidest saadud lõikudega võib kindlasti tükk-tükihaaval terve Renaissance´i üles ehitada. Kuidagi liiga tuttav tuleb kõik ette. Pariisis käinule võib lisaboonusena huvi pakkuda tuttava linnapildi tulevikuvisioon, ülejäänute maiuspalaks jäävad vaid paar hästilavastatud stseeni. Põnevust pakkusid kasvuhoones toimuv tulevahetus ja Avalon korporatsiooni datapangas nightvision optikaga kassi-hiiremäng. Ka paljud tuleviku vidinad olid huvitavad ja hästi disainitud. Lõpptulemusena siiski keskpärane, omapärane animatsioongi jätab nõutult õlgu kehitama - no oli kah. 2,5/5

Kivikõva cop Barthémémy Karas ja ahelsuitsetajast kaunitar Bislane Tasuiev.

36 Quai des Orfèvres

36 Quai des Orfèvres - Olivier Marchal 2004

Märkate kaanepildi sarnasust Michel Mann´i Heat´i omaga? "Department 36" jääbki minu jaoks Heat´iga ühele tasemele nii sisu kui välise külje eest. Ainult good cops versus criminal mastermind asemel on kahe oma suva järgi seadust painutava politseiinspektori omavaheline konkureerimine ja vägikaikavedu. Poltseinikueetika ( nagu see sõnapaar reaalses elus midagi tähendaks) vastaselt ülepiiri minekud tehakse siiski pigem kurikaelte tabamise nimel, mitte ainult rivaalitsemisest tekkinud pingete tõttu. Kunagisi sõpru, nüüdseks eri osakondi juhtivaid karismaatilisi liidreid mängivad prantsuse kino kuldvara, näitlejad Daniel Auteuil ja Gérard Depardieu. Kui Auteuil on mu jaoks koguaeg sümpaatne püsinud, siis Depardieu muutus alles selle filmiga taas arvestatavaks tegijaks. Mees ikka lahmib liiga paljudes filmides korraga, kvantiteeti on aga kvaliteet kannatab. Siin filmis tal palju staaritseda ja rääkida ei lastud, ning kohe oli tulemus parem. Ka ettekasvatatud vuntsid andsid väärikust juurde.

Gérard Depardieu tiim...

Kohe tulid meelde teisedki vuntsidega mehed nii politseinike kui pättide hulgast seitsmkümnendate itaalia ja prantsuse krimipõnevikest. Prantsusmaa gängsterifilmides suudavad kurjategijaid kehastavad näitlejad alati ehedate bandiitidena välja näha. Ka mendid on suuremaltjaolt samalaadsed pätilõustad ja nii juba pool sajandit järjest. Kui jänkimaa röövlid muutuvad järjest stiilsemateks nii kõnes kui välimuses, jäävad konnaõgijatest kurikaelad kulunud vihmamantlile ja lössivajunud kaabule truuks. Ka noorte tuliste nagade asemal ajavad sealmail asju enamuses väsinud vanglakogemusega vanamehenässid, kõik kindlasti üle viiekümnesed. Prantsusmaa allilmas pole eputamisele ruumi. 36 Quai des Orfèvres sisaldas ühe meeletu automaatrelvadega actioni, mis meenutas juba mõne uuema sõjafilmi lahingustseeni. Intensiivne tulevahetus raharöövijate ja politseinike vahel jäi aga kahjuks ainsaks rajuks action kohaks, suuremosa filmist oli kriminaalthrillerile omaselt detektiivitöö ja üksikumad tagasihoidlikud lasud. Üle keskmise põnevik, hea vaadata aga ei midagi erilist. 3/5

...ja Daniel Auteuil´i pätipüüdjate kamp.

Wicked Priest - The Evil Priest - Priest Killer

Gokuaku bôzu - Kiyoshi Saeki 1968

You See Me Laughin'

You See Me Laughin' - The Last Of The Hill Country Bluesmen - Mandy Stein 2002

Iga film on hea kui seal näitab kasvõi hetkeks Conan O'Brien´it. Seda võib nimetada kinokunsti kuldreegliks. Ka teist koera, kassi, sussi või peremehe jalga "kargav" kutsu muudab filmi kohe väärteoseks. No Hill Country Bluesmen´ides koer ühtegi neegrit ei pilastanud, kuid maailma naljakamat meest Conan O'Brien´it näidati küll 3 sekundit ja dokumentaalfilmi aktsiad tõusid kohe katuseni. Peale Conani näidati pooletosina penskarist murjani oskust kitarrimängida ja oma kurba lugu kõrvale jutustada. Vanapapid otsis kapipõhjast välja noor valge vallaline mees, puhus tolmu pealt ja tassis stuudiosse lindistama. Vanamehed jorisesid kilomeetrite kaupa oma "sinist" elulugu linti, näppisid pilli kõrvale ja saidki kuulsaks. Isegi iirimaa kuningas Bono kummardab austusest. This is the story of Mississipi blues. Mustanahaliste South valgenahalise bluesifänni kaameraobjektiivis. 3/5

Hillbilly black trash.

Surplus: Terrorized Into Being Consumers

Surplus: Terrorized Into Being Consumers - Erik Gandini, Johan Söderberg 2003

Andres Maimik kirjutas oma Armastus ja Anarhia festivali reisikirjas, et rootslaste Gitmo pole ikka Michael Moore´i tasemel. Maimik on muidugi suur Moore´i fänn ja kummardaja, on seda "maailmaparandajat" mitmed korrad varemgi eeskujuks toonud. Tegelikkuses on Moore lihtsalt väike tasakaalustaja, kes töötab sama riigi heakskiidul mida kritiseerib. USA valitsuse ventiil mille kaudu aeg-ajalt auru välja lasta. Nagu koer on peremehe sarnane on ka Moore Bushi valitsuse peegelpilt. Tema filmid on loomulikult fun vaadata aga suured ja tõsised teemad jätab mees targu puutumata, surgib niisama lõbupärast kaugelt toikaga. Minu jaoks oli Gitmo väga hea informatiivne dokfilm, lõbusast montaažist puudust ei tundnud. Erik Gandini varasem dokk Surplus on aga just tänu Johan Söderberg´i ( Lucky People Center ) geniaalsele lindilõikumisele ehk "lõbusale montaažile" ja soundtrackile nauditav. Tarbimisevastase filmi teabe pool jääb kasinaks aga see ei peagi alati über olema, visuaalse pildiga paaris kulgev helipilt on asi mis mõjub. Tekno, industriali ja minimalistliku ambienti segu, sisse samplitud peotäis maailmavalitsejatest poliitikute lausekatkeid. Muusika kõrval on ka tagasihoidlik hoiatus. See, et 20 % rahvast tarbib 80 % maailma toodangust on teada teema, kuid tasub siiski meeldetuletust. Ühe kõht on ettekasvanud vaid teise kõhutäie arvelt. Teretulemast globaliseeruvasse maailma ! 3,5/5

Jubilee

Jubilee - Derek Jarman 1977

Briti tuntuima pedelavastaja Derek Jarman´i kultusliku filmi võtsin ette kahel põhjusel. Esiteks mängib seal peaosa Toyah Willcox, omaaegse menubändi Toyah lauljanna ja juhtfiguur. Alles paar päeva tagasi oli temast juttu, kuna alustab peatselt Inglismaa tuuri koos teiste veerandsaja aasta taguste kuulsustega. Mu soome sõber läheb teda Birminghami vaatama, mina otsustasin DVD-lt nooremat versiooni tsekkida. Ausalt öeldes näeb 50 aastane Toyah palju veetlevam välja kui 19 aastasena Jubilee võtete aegu. Teine põhjus oli viimasel ajal tagasi tulnud pungi lembus, on ju Jubileegi pungiplikadest ja muusikast kihav. Tegelikult taipasin peatselt, et selle seitsmekümnendate pungiga on nüüd lõplikult jokk. See film tilgutas viimase piisa lahjat punki mu juba aastaid tagasi täisammutatud meeltesse, hakkas üle ajama ja saabus täielik tüdimus. Edaspidi ainult Briti Oi!´d, Ska´d ja USA idaranniku hardcoret. Igasugune tolatsev kusipunk saab loa vajuda unustustehõlma. Pole see Jarman kunagi mu lemmik olnud, mäletan hästi oma ükskõiksust kui teised läbisegi Soome TV-st näidatud Wittgenstein´i, Caravaggio´t ja Edward II kiitsid. Ega olnud ka nüüd vaadatud Jubilee suurem asi, liiga võõraks jäi "made in england 1977" teema. Oma aja film, kes vastu vaidleb on eputaja. Muidugi peab Jarman veel oma seksuaalsele suundumusele lõivu maksma. Paljaid poisse jookseb pidevalt ekraanil, ääretult tüütu ja lame. Plussid tulevad ainult Suzi Pinns´i laulu "Rule Brittannia" eest. 1/5

Jubilee staarid pidutsemas.

Annecy 2005 Awards

Annecy 2005 Awards - Various 2004 - 2005

Annecy võitjate kogumik on hea. Seitsmest lühianimatsioonist on vaid 2 nõrka, neli head ja saksa pullimeeste Fliegenpflicht für Quadratköpfe ( Audience award Annecy 2005 ) on lausa geniaalne. Stephan Mülleri pakutud visuaalne puzzle nõuab vaatajalt tähelepanelikku silma, erksat vaimu, huumorimeelt ja kahjuks ka algtasemel saksakeele oskust. Keelebarjääri taha just palju ei jää, minugi 3 aastaga õpitutust piisas parajalt.Vaimukas optiline trikitamine näitas, et ka käepäraste vahenditega (paber, värvid, paar trossi, fotoprinter ja digikaamera) saab teha suurepärast ja originaalset kino. Kõigile kodukino filmimeestele kohustuslik õppematerjal kuidas 100 krooniga maailmamainet saavutada. Midagi nii vaimukat ei olnud pikalt näinud. Heil Germaania ! Paremuselt teiseks oleks The Mysterious Geographic Explorations of Jasper Morello ( Best Short Film Annecy 2005 ) aurupungi seklusanimatsiooni vale pidada, liiga erinevad on teostused. Jules Verne ja Hayao Miyazaki teostest inspireeritud industriaalne fantaasia mehhaaniliste õhulaevadega on sama vaimustav kui fritzude meelevälgatus. Maitsekalt 3-D arvutianimatsiooniga segatud seepiatoonides animatsioon on kogumiku kestvaim - 25 minutit ja väärt igat neist. Seiklus segatuna horrori, ulme ja meremehelugudega. Maitsev segu. Tugev on ka Soome TV-st hiljuti näidatud City Paradise ( Jury's special award Annecy 2005 ). Vaimukalt vallatu värvikirev lugu mis meenutas kangesti Marc Caro silmailu pakkuvaid maiuspalu. Nõrgimad ( loe: mitte nii silmapaistvad ) olid aga Puleng ja Vent. Lisadena oli veel hunnik minutipikkusi animatsioonitükke ja Annecy 2005 festivali ülevaade. Väärt kogumik igale ilusast, naljakast ja põnevast pildist lugupidajale. Viva Annecy ! 4/5

The Mysterious Geographic Explorations of Jasper Morello.