The Crimson Petal and the White

The Crimson Petal and the White - Marc Munden 2011

Nooruke prostituut Sugar oli kirjandushuviline, luges nii moodsat kirjandust kui klassikat ja püüdis ka ise raamatut kirjutada, pannes paberile kogu viha meessoo vastu, kes teda lapsest saati seksuaalselt ära kasutanud oli. Juhuse tahtel viis elu teda kokku William Rackham´i nimelise boheemist tühitallajaga kes vabrikandist isa rahadel elades püüdis samuti kirjanikuna läbi lüüa, kuid anded selleks nappisid. Prostituudi ärgitusel ja abil asus William kirjanduse asemel end hoopis ärile pühendama ning leidis sellest suurema kutsumuse ja meelehea. Mõne aja pärast tundus Sugar rikka mehe jaoks asendamatu ärilise nõuandja ning voodikaaslasena ning noor kena prostituut hakkas oma tuleviku kindlustamise nimel end järjest tugevamini töösturi külge köitma, tungides isegi mehe perekonda.

Ärge laske end esimese episoodi muusikavideolikust montaažist häirida. See NIN´i Perfect Drug´i meenutava pildiga ja Londoni Notting Hill´i linnaosa õnnetute räpasust üle eksploiteeriv sissejuhatus on taotluslikult kaootilist laadi. Laudanumi võtnu halb uni nagu üks kriitik seda kirjeldas. Popiliku videopildi maik läheb aga peagi üle ning liigutakse hulga traditsioonilisemas BBC ajastudraama vormis, kuid Jane Austini laadseks õrnuseks ei minda kunagi, liiga palju verd, kust ja spermat selle jaoks lisaks veel vaaniv müstilise gooti õuduse hõng.

Sari annab väga hea pildi viktoriaanlikust Inglismaast, mitmed detailid muidugi nõuavad väikeseid eelteadmisi (meesteriietes prostituudid näiteks), et sarjas nähtavat Londonit ning klassikombestikku lõpuni mõista, kuid see ei ole nii tähtis. Sarja võib nautida ka lihtsalt kui moodsama lähenemisega kostüümidraamat kus head näitlejad ja tugevalt tuntav ajastu ängi atmosfäär. Juhin eraldi tähelepanu Gillian Anderson´i osatäitmisele, mul võttis ikka aega enne kui teda paksu meigikorra alt ära tundsin. Mõned küsimused jäävad vastuseta ning see väheke häiris, kuid muidu suurepärane moodsat ja vanaaegset segav draamasari. 4/5

Miss Sugar - noor tark ja südi naine.

Saarjärvel saab nädala pärast black ja pagan metal möllu!

Stalking Stalker

Stalking Stalker kogumik
Vitamiin Loft 2011

1. Opium Flirt - Somehow Through All The Cities
2. Telcosystem - 12 Series Fluxs 2010
3. Hype Williams - untitled
4. Lauri-Dag Tüür - Forester
5. Väljasõit rohelisse - Suitsuloor
6. Paavo Eensalu - Kahekesi kuul
7. Andres Lõo - Black Box
8. Ilpo Väisänen - Stress Light
9. Taavi Tulev - Milleks ärgata?
10. Erkki-Sven Tüür - Miraaž
11. Arvo Pärt - Pari Intervallo

Mark Le Fanu - "Stalkeri" legend: demüstifitseerimise ohud
Peeter Laurits - Stalker. Ääremärkused
Mihkel Keis - "Stalkeri" kummitus. Mõned isiklikud mõtted

Tänasest algab Andres Lõo poolt kureeritud Stalkeri festival Temnikova ja Kasela Galeriis Lastekodu 1 Andrei Tarkovski polaroidide näitusega "Hele, hele päev" ja jätkub kinos Sõprus kus intellektuaalide lemmikfilm Moskvast saadud filmirullilt suurele ekraanile paisatakse. Nädala jooksul näidatakse ka teisi Tarkovski nimega seotud filme ( vaata kava ) ning asi saavutab tipu 26. Kultuurikatlas toimuva kontserdiga kus üles astuva surinamuusika suurkujud.

Stalking Stalkeri CD kogumik oli üsna hea taustamuusikana. Ei viinud küll mõtteid mingist otsast Stalkeri filmi suunas, kuid tõi teisi maastikke ning olukordi silme ette, kohati sügavamaid ja süngemaid kui film seda teha suutis. Isiklik lemmik kogumikult oli Lauri-Dag Tüüri "Forester", kuid kiitust jagan veel ka Telcosystemile ning Väljasõit rohelisse nimelisele bändile. Viimane tõsi küll tundus kogumikul võõrkehana kel muusikaliselt teistest vähem ühist, nimeliselt vast aga enim. Kassetti (raamat + CD) muusikaga võis rahule jääda, raamat aga tekitas nihelust kuna kena taotluslikult okupatsiooniaegses igavas välimuses trükitud kunstiraamatu sisu oli väga napp. Lugemismaterjali veerandtunniks ja sedagi juhul kui viitsid sama teksti veel ka englishis ja laiskrahva keeles ette võtta, lisaks mõned pildid ja noore särava kujundusgeeniuse Aadam Kaarma poolt lisatud punased ja sinised triibud. Kõvakaanelisest 160 leheküljelisest teosest oleks oodanud enamat kui brošüürijagu teksti kolme Stalkeri arutluse ja sissejuhatuse võrra. Mina isiklikult oleks pigem soovinud rahvusvaheliste keelte asemel eestikeelset lisajuttu filmist, lavastajast ning muusikast-muusikutest kes kogumikul. Kleisi "jahumine" oli kirjasõnast sümpaatseim ja Mark Le Fanu informatiivsuses huvitav, aga Peeter Lauritsa ääremärkused servamälestused tundusid üsna kaugelt haetud ning väheütlevad, isegi igavad oma nõrgas emotsionaalses kleeppunktis. Kokkuvõttes muidugi kena raamat mil plaat vahel ja puha, sobib riiulis hoida küll ja isegi ümbrispakendit on kahju ära visata, kuigi tänu sponsorlogole läheb see vist homme taaskasutatava vanapaberi konteinerisse.
Ja ärge unustage minemast näitusele, kinno ning muusikat kuulama!

Hype Williamsi liikmed D. Blunt ja Inga Copeland plaati presenteerimas.

Meek's Cutoff

Meek's Cutoff - Kelly Reichardt 2010

Indiaanlased on ühed maailmaajaloo kõige vastikumad fašistid. Täielikud natsid, sest pole teist rahvust kes oleks nii visalt immigrante vihanud, võõrkultuuri vältinud ning hoidnud kinni oma juurtest. Multikulti tuli üle preeria hobuvankritega ja mida tegid nemad? Tapsid mehi, vägistasid naisi ning röövisid lapsi selle asemel, et end võõrast kultuurist rikastades neis assimileerima hakata. Jajah, ja immigrantide kultuurist võeti üle vaid need sobilikud positiivsed jooned nagu alkohol, tubakas ning tulirelvad, kuid välditi võimalikult palju muid multikulti hüvesid nagu religiooni rikkus, omapärased uued haigused ja positiivsus uue uhkema maailma ehitamisel. Natsipasad! Said lõpuks mis tahtsid!

Ühte sellist natsirajakat võib näha ka filmis. Selle asemel, et hädasolevatel külalistel kohe elu lilleks teha, luuras rahvuslane niisama põõsas ja oli nõus vaid ähvarduste eest uut naabrit aitama. Kultuuritus missugune! Ja siis ka veel vaatas kurja pilguga, kuigi koheselt oli selge, et külalised ookeani tagant on kenad inimesed kes tulnud talle uusi ja huvitavaid kombeid õpetama, et elu kirevam ning rikkam oleks.

Lihtsustatult võiks öelda, et ootasin püssist pauku. Kõigil postritel on Michelle Williams eestlaetavaga kedagi või midagi sihtimas ja eeldad, et kohe tuleb ka pauk. Aga ei tulnud. Kelly Reichardt on kuulsust kogunud filmitegijana kelle teostes mängib tähtsat osa loodus ning sinna paigutatud inimesed ning ka see western pakub just seda: kauneid kõledaid loodusvaateid ja gruppi inimesi keda rännuraskused iseloomude järgi jaotama asuvad.Teema oli huvitav, kuid liiga episoodiline, et lõpuks täit pilti Oregoni väljaränderetkest manada. Ajalooline akuraatsus kindlasti kohal, kuid liiga väikese episoodina, et minusugune history buff kõhu täis oleks saanud. Draamana lihtsalt nii toitev ei olnud. 3,5/5

Nats! Rassist!

Nathan Barley

Nathan Barley - Charlie Brooker, Chris Morris 2005

Idioodid võidavad, tõdes Dan Ashcroft seriaali lõpus, aga las võidavad! Minu sümpaatia kuulus igal juhul 100% Nathan Barley le, sest oli ta milline oli, igal juhul ei kaotanud mees hetkekski optimismi ning rügas väsimatult edasi. Ja oli peale ultimate hipsteri veel ka väga töökas, vaataja näeb ju kogu aeg millise pühendumisega mees teeb oma veebilehte ning millise entusiasmiga promob seda. Minu blogi oli aastaga leidnud võib-olla kolmkümmend päevast püsilugejat, Nathanil oli kodutänavas samapalju "kliente" ning lõpuks rääkis tast kogu linn.

Idioot või mitte ei lähe arvesse, sest kuna idioot võidab, siis on tark seeläbi luuser ja püüa sa Dan Ashcroft´i kainema täiskasvanulikuma olemusega samastuda palju tahad, lõpuks tunnistad endale ikka, et see mees ei ole elus midagi saavutanud ega saavutagi, sest pakutud motivatsioonidest napib laiskuse väljaajamiseks. Idioodid võidavad, nii ongi, sest ega muidu keegi ju multimeediat väänava kunstniku staatusest ei unistaks ega Flying Lotus´t kuulaks. Hea briti satiirisari, lõpus läheb isegi piinlikult rumalalt naljakaks. 4/5

DJ Jones - mees muusikalise visiooniga.

Hellboy : The Crooked Man and Others

Mike Mignola, Richard Corben, Josh Dysart, Jason Shawn Alexander, Duncan Fegredo - Hellboy: The Crooked Man #1-3, Hellboy: In the Chapel of Moloch, Hellboy: They That Go Down to the Sea in Ships, The Mole
Dark Horse 2010


The Crooked Man oli tegevuskoha tõttu väga hea stoori. On ju viimasel ajal mitmed dokid ning mängufilmid mind Appalachia Mäestikusse viinud ning nüüd seal ka punast sarvikut nähes oli väga mõnus. Lugu samuti korralik ja heidaks vaid ette, et ühte stoorisse oli väheke liiga palju legende püütud toppida. Ise oleks rahulikumalt võtnud, lasknud paikkonnal rääkida ning hoidnud mõne action-momendi pealt kokku. Lisaks veel kolm lühilugu aga neid iseloomustab kõige paremini pealkirjas olev sõna "others". Jah, üks korralik põhilugu ja siis need "teised". Paari puhul oli Mignola eessõna huvitavam kui lugu ise. Ja järelsõna, ehk John Pelan essee Manly Wade Wellman´ist oli samuti hea tükk lugeda.

Waiting for Guffman

Waiting for Guffman - Christopher Guest 1996

Ei tea kas olin DVD-karbi korralikult sulgemata jätnud või mis põhjuseks, igal juhul oli see film suutnud kümnekonna aastaga osa oma kangusest kaotada. Pooled naljad olid minema lipsanud, pooled vaimukused puudusid ning tegelaskujudki ei tundunud nüüd enam nii säravatena kui varem. Christopher Guest on muidugi meister mockumentary žanris edasi aga Guffman´i tõmban nüüd küll tema paremikust maha, ei tundunud asjal seda õiget teravat lööki sees olevat. Hästi tehtud nagu asjatundjale omane, žanrile omased nipid ja nõksud kõik kenasti kohal, aga huumor jäi väheke liiga õrnaks ja heledaks. Proovi pärast vaatan üle ka tema folkbändidest ning koertenäituse virr-varrist rääkivad linalood lihtsalt, et veenduda kas tõesti ei tundu enam ta käekiri nii haarav või oli Guffman´is pettumine erand. 2,5/5

Mõned kuud tagasi veel soovitasin linalugu, et vaadake kindlasti kui Christopher Guest´i parimat.

Stay

Stay - Marc Forster 2007

No mis lõpp! Tehakse valmis igati põnev film, thriller mis vaikselt hakkab sisse tooma sürreaalseid elemente, pakkudes alul tunnet, et miski on lihtsalt valesti, aga asudes siis vaatajat (ja tegelasi) järjest tugevamini hullumeelsuse kõidikutesse mässima. On ilus ja on põnev ja ootad huviga, et kuidas sellisest peeglitagusest maailmast välja tullakse. Kuidas osatakse vaatajale seletada, et mis tegelikult toimus, miks kõik oli nii veider ja ajuhaiglane. Ja siis seletuseks mingi suvaline kökats. No umbes selline tunne, et teed eriti müstilise veidra kinofilmi, ajad vaatajat mitu korda segadusse kruttides sellega pinget ja siis näitad lõpuks, et kõik see oli kellegi unenägu. Mees ärkab üles, peseb hambad, läheb tööle ja ongi film läbi. Ei ole vaja mingit nupukamat lahendust nagu näiteks Jacobs Ladderis, Masinistis või Kuuendas meeles leida, keera asju nii kirjuks ajunussiks kui tahad, sest sul on triumpäss vabandus valmis - see oli lihtsalt uni. Analoogse lükke teeb ka Marc Forster. Nõrk! Tunnen end peale tugevat põnevusesüsti lõpujurast petetuna. 3/5

The End : British Gangsters

The End - Nicola Collins 2008

Lavastaja papa Les Falco oli üks intervjueeritavatest ning mõjuvõimu kasutades oli gangster saanud tütre kaamera ette ka teisi briti kõrilõikajaid, East End´is üles kasvanud poksipromootoreid, pangaröövleid ning võlanõudjaid. Tõsised mehed kõik, vanust sinna 50 ja 70 vahele, sekka ka paar nooremat tegijat. Räägivad mehed oma argipäevast kokni gängsteritena aga kui huvitavam küsimus intervjueerija suust tuleb, siis lubab mõni privaatvestluses vastuse anda, aga valdav osa pättidest ütleb üldse, et neid teemasid nad puudutada ei taha. Natuke nagu saab muljet Londoni allilma meestest, kuid rohkem on ikka tunne, et väike tüdruk tegi filmi nendest onudest kes isa korraldatud pidudel külas käisid ja onud armulikult lubasid lapsel pilti teha. 2,5/5

.

Kaboom

Kaboom - Gregg Araki 2010

Kaboom oli 100% Greg Araki film. Läbi ja lõhki ja iga nurga pealt. Suure austajana ei saa ma muidugi palju lõugu laksutada, teatan vaid, et parimate Araki meistriteoste hulka see uus ei liigitu, küll aga kõrgemale keskjoonest, sest mees on lavastanud peale säravate üsna tuhmi helgiga linalugusid. Sõber Adi ütles Kaboomi kohta täppi minevalt, et puudu jäi visuaalsest pungist. Lisaksin veel, puudu jäi ka pungilikust kaosest, sest filmis olev absurdsuste kallamine meenutas justkui liiga täpselt ette arvestatud tegevust ja puudu oli teatud laadi üllatuslik pahupidikeeramine. Aga mida siin ikka, tegu ju ühe maailma parima lavastaja linalooga ja lõpuks oli peale ahhetava hinge seal kõiki teisi Arakile omaseid märke (gey´d, saatuslikud tüdrukud ning naiivsed posterpoisid popkultuuri kokteilis), nendest aga mees ju oma filme laobki.

Siin mu Araki filmide arvustusteni viivate linkidega edetabel:

Nowhere 9/10
Three Bewildered People in the Night 8/10
The Doom Generation 8/10
Mysterious Skin 7/10
This Is How the World Ends 7/10
Totally Fucked Up 7/10
The Living End 6/10
Splendor 4/10
Smiley Face 4/10
Nägemata The Long Weekend (O'Despair), kui kellelgi on ükskõik mis formaadis, palun andke teada! PALUN!!! Olen end juba oaks otsinud. 3,5/5

Araki film ilma James Duval´ita on nagu sittumine ilma kuseta.

Treme - 1. season

Treme - Created by Eric Overmyer, David Simon 2010

Estconile sõites ning sealt tagasi tulles paljastati mulle autos suuri saladusi. Ei tea kas patustan nüüd, aga igal juhul ei suuda ma neid teadmisi vaid enese hoida jätta, süda ja mõistus mõlemad käsivad jagada. Asi nimelt selles, et enam ei pea ootama kuni mõni teleseriaal DVD-l ilmub, vaid seda on võimalik hoopis internetist alla tirida! Kujutate ette! Aga sellega veel head uudised ei lõppe. Nimelt on võimalik netist alla tõmmatud avi-le veel ka netist juurdekuuluvad subtiitrid leida (kohati koguni soomekeelsed, mõelge vaid!) ja oskajam mees suudab isegi pildi ja tiitrirea nii kokku panna, et saad kõrvetada failid DVD toorikule ning vaadata oma standalone mängijast justkui tavalist DVD-d, vaid boonused ja menüüd on puudu ning pilt väheke kehvem, aga mis sellest. Põhiline, et nüüdsel modernsel tehnikaajastul ei pea ootama kuni DVD müüki tuleb, sarjadega saab tutvuda juba varem. Imeline, kas pole? Lõpuks ometi on internetist ka mingit reaalset kasu, jõudsin ikka selle päeva lõpuks ära oodata.

Eelmises postituses Broadwalk Empire´i kohta jäi mainimata sarja poliitmahhinatsioone ning linnavalitsuse korruptsiooni kujutav sisu mis tänapäeval kõigile nii väga huvi pakub. The Wire sarjas oli vaat, et püstihoidvaks teljeks ja ka Treme´s võib leida momente mis viitavad valitsuses pesitsevatele sisemängudele kus kannatab taas ja alati väike inimene. Just neist väikestest sümpaatsetest inimestest olid David Simon ja Eric Overmyer sarja loonud, asetades nad situatsioonidesse kus elu tuleb pea nullist alustada maailmas (Katrina järgses New Orleansis Treme linnaosas) kus materiaalsete väärtused on hävinenud ning edasi minekuks maksab vaid sõprade ja kaaslaste toetus. Edasi aga tuleb minna ja sari demonstreeribki samme mida linnaosa elanikud võtavad, et ehitada uuesti üles nii oma isiklikud elud kui oma kallis linn.

Treme on paljuski traditsioonidest mis läbivad seriaali nii tegelaste jutus, käitumises, pidudes kui muusikas. Viimane on siduvaks teguriks kogu linna elanikkonna vahel, kõik teavad kohalikke populaarseid viise ning ei häbene kaasa laulda ega ka tantsusamme üles võtta. Traditsioonid ja muusika (kui traditsiooni elujõulisem osa) on Treme algus ning ots.

Minu jaoks isiklikult oli aga just muusika sarja ainust võõrastav osa. Väga subjektiivne arvamus, kuid mulle kohe üldse ei meeldi puhkpilliorkestrid, torust puhutud jazz ja funk ning sealne dixieland ega rhythm & blues. Enesele kõige lähemale julgem lasta brass-bändiga seostuvat Sabres of Paradise´i Wilmot´i videot nii, et mõistate kui kaugele minust jääb kogu Treme sarjas kõlanud muusika. Üks sarja põhiomadusi.

Muusika välistatud jääb järele teine ja tugevam sammas ning selleks on linna traditsioonid ning siin jagan vaid kiitust, sest hoolimata paraadidel nähtud statistide vähesusest, pakkus sari informatiivset ja rikastavat pilti linna värvikast elust ja selle elanikest. Ei mingit pinevaks keeramist läbi verevalamise või narkootikumide mida võiks The Wire´i tiimilt ju eeldada, vaid väga vahetu portree inimestest kes ei kanna hingesoppides süngeid saladusi ega varja sisemisi deemoneid vaid lihtsalt on sellised nagu on, ainsaks patuks mahamängitud raha või suhteväline juhuseks. Ei mingit keerukat tundeelu ega vussis suhteid, lihtsalt mitmed toredad inimesed Treme linnaosast.  Sõber Olger ütles, et teist sesooni vaatama hakates oli tunne justkui kohtuks vanade sõpradega ja samasuguse jällenägemisrõõmuga jään ka mina teist hooaega ootama. Ja tänu netile on kohtumine peatselt teoks saamas. Imedesajand, no ei jõua ära imestada. 4/5