Woochi - Jeon Woo Chi: The Taoist Wizard

Woochi - Dong-hun Choi 2009

Olen läbi aastate taga kirunud Korea püüdeid segada wuxia´t ning maagiat ning taaskord tuleb tõdeda, et HK eeskujule jäätakse tublisti alla. Käesolev oli küll korralikum töö kui mitmed varasemad, kuid mida lähemale lõpp nihkus, seda enam vajus ära film nii sisu kui välimuse poolest. Korralikku traaditrikitamist nad nagunii teha ei oska, jäin seekord lootma rohkem stoori ja huumori peale, kuid enam-vähem auga vedas lõpuni välja vaid viimane, jõudes mitmel juhul oma totruses juba hiina samalaadsete linaloode piirialadele. Meelelahutus, seda küll, kuid pigem siis valida mõni HK vähetuntud mööga ja maagialugu kui vaadata Korea püüdlusi ses vallas ilma teha. 2,5/5

Voices from Stalingrad : Nemesis on the Volga

Jonathan Bastable - Stalingradi hääled. Nemesis Volgal
Tänapäev 2008

Jonathan Bastable´i "Normandia dessant" oli minu arust igati põnev lugemine, kuid kahjuks ei saa seda öelda tema Stalingradi lahingutest rääkiva teose kohta. Põhjus on üsna kummaline. Kasutades stiili kus informeerivad vahetekstid vahetuvad sõdurite endi poolt kirjapanduga, ehk mälestuskildude, reportaažide nibng valdavalt koju perele kirjutatud kirjadega, ei suutnud kirjanikuhärra kuidagi objektiivselt suhtude vene poolsetesse märgetesse mis olid nii tsensori poolt üle käidud ning kauniskõlaliselt ümber kirjutatud algmaterjal, et iga vähegi okupatsiooniaega "nautinud" isik tunneb kohe suurt tülgastust kohtudes taas propagandakirjutistega samas sõnas milles olid kirjutatud kõik kangelaslood ennastsalgavatest punaarmeelastest. Veider britist kirjaniku jaoks võtta ühelt poolt sakslaste tsensori poolt kõrvale pandud kirjad mis hiljem arhiividest leiti ning teisalt parteiustavate sõjakorrespondentide ning "kangelaspioneeride" selged siredad "mälestused", kusjuures kirjanik ei varja oma sümpaatiad mis on heroiliste punaarmeelaste leeris. GULAGi toimikute vahelt oleks vast leidnud need kirjad mida sakslaste omadfele vastandada, aga mitte kangelaslegendide hulgast. Lugege parem Antony Beevor´i Stalingradi ning jätke see sitt raamatupoe riiulile.

Along the Railway

Along the Railway - Du Haibin 2000

Ohoo, Hiinas keelatud sealne dokumentaal rongijaamade läheduses hulkevatest lastest, see peab küll põnev olema, sest valdavalt seal keelu saanud filmidest on ääretult terava sotsiaalkriitilise sõnumiga ja ülejäänud lihtsalt nii halvad kunstipunnitamised, et riik teeb õieti kui oma kadanikke neist säästab. Käesolev tundus koheselt seal esimeses kategoorias olevat, pigem ikka kriitikat ja vaesust kuvav kui võltsartistlikkust pakkuv. Vaatasin ja mõtlesin, et mis seal siis nüüd ikka nii riigivastast on? No näitab lapsi kes kerjates ja varastades end toidavad, paar krõbedat sõna öeldi ka riigi suunas ning kriminaalne tagakaar oli olemas, aga midagi eriliselt paha justkui mitte.

Peale filmi läksin netti pikemalt lugema ning selgus, et mitte Hiinas keelatud, vaid hoopis paari omavalitsuse poolt keelatud ja sedagi ainult vallas mis puutub käesoleva dokumentaalfuilmi DVD müüki. Kinos on näidatud, telekas on näidatud, lihtsalt mõnes provintsis ei tohi DVD-d müüa. Kohalikke tavasid tundes on aga selge, et kui po4s ei müüda, siis poe taga müüb piraat selle sulle kindlasti. He he, keelatud vilja magusust juures polnud, kuid hea ikkagi ning tasub tutvuda. 4/5

Raudteerahvas vanuses 9-25 eluaastat.

All Over Me

All Over Me - Alex Sichel 1997

Lavastaja sai küll käsu teha film kerkivast riot grrrl liikumisest, kuid lõpuks jäi muusikaline pool filmis kaugemaks ning rohkem aega jäeti romantika jaoks. Lugu kahe sõbranna, elu aeg parimad kaaslased olnud neidude, võõrandumisest situatsioonis us üks on leidnud endale jõhkardist boufriendi keda pimesi armaastab, aga teine tüdruk on armunud hoopis esimesse ja soovks sõbrannat põmmpea voodi asemel näha enese kaisus. Armas sümpaatne gayfilm, natuke nagu Fucking Åmål ja natuke nagu kultuslik teleseriaal My So-Called Life, vahele post-grunge ja rockilugusid oma aja naistebändidelt nagu näiteks Babes in Toyland või Patti Smith. Piisavalt täiskasvanulik noortefilm, et rahuldada kõigi maitset. 4/5

Sõbrannad.

Mr. Robbie - Buddy Giovinazzo lühifilmid

Christmas Album, The Lobotomy, Subconsious Realities, Jonathan Of The Night, Maniac 2: Mr. Robbie - Buddy G (Buddy Giovinazzo) 1981 - 1986

Robogeisha boonusplaadil olevast filmist liikusin edasi Combat Shock´i lisaplaadi juurde kus pool tosinat mehe lühivormis kinokatsetust. Kõik olid ühtmoodi head, sellised räpased underground videofilmid mis liikusid horrori ja gore radadel, žanrit samas kergelt parodeerides. Enim meeldis mulle aga 1981 valminud Christmas Album kus neiu kingib oma boufriendile satanistliku sünumiga vinüüli kus kostub sellist EDASI repertuaari kuuluvat mussi ning viimane läheb helidest hulluks ning kägistab oma mõrsja. Hea musta huumoriga lugu, kuid väike naljamoment oli ka teistes filmides. Lisaks plaadil veel sõpsi bändile Circus 2000 tehtud musavideod. 3,5/5

Fearsome Geisha Corps - Go To Hell

Fearsome Geisha Corps - Go To Hell - Noboru Iguchi 2009

Võtsin ette täna lühifilmide vaatamise ja esimesena läks loosi see jaapani jaburdus, ehk Noboru Iguchi´le (Machinegirl) omane segu popkultuurist ja gorest. Lühifilm on RoboGeisha boonusplaadil lisana ning esialgu main feature´it küll isu vaadata ei ole, lühifilm oli aga just selline paras kogus kõike seda nipponi tsirkust. Oli roboteid, tagumikust välja tulevaid katanaterasid, elavaid surnuid, insesti ja lesbimomente ning isegi seda kõige hullemat, ehk meesterahva rinnanibude pigistamist pesulõksudega. 3,5/5

Peategelane ilma tagumikust välja ulatuva mõõgaterata.

Kidnapped

Secuestrados - Miguel Ángel Vivas 2010

Funny Games mängis oma naljakad mängud ära ja ega seepärast slasher-thriller kus varakate majja tungivad pätipoisid ja asuvad perekonda piinama, midagi uudset paku. Õudne ei ole, kaastunnet ei teki ja nii vaatadki lihtsalt ühte verist õhtupoolikut kolme maskis mehe ning pererahva osavõtul. Fantastic Festil võitis 2010 parima horrorfilmi tiitri, kuid see on võimalik vaid juhul kui midagi asist samaaegselt linastumas ei olnud. Või siis meeldis filmi kompromissitu lõpp, sest minut enne tiitreid tõesti üht-teist toimub ja tehakse ära ka slapstick kullavaramusse kuuluv nali, ehk joostakse peaga vastu uksepiita. 2/5

Röövitu.

Earplugded The Videos - Drilling The Vein

Earache Presents " Earplugded The Videos" VHS №1

1. Cathedral- Midnight Mountain
2. Morbid Angel- Rapture
3. Entombed- Hollow Man
4. Carcass- Corporeal jigsore Quandary
5. Napalm Death- The World Keeps Turning
6. Godflesh- Mothra
7. Brutal Truth- Ill Neglect
8. Sleep- Dragonaut
9. Bolt Thrower- Cenotaph
10. Fudge Tunnel- Grey
11. Lawnmower Deth- Kids In America
12. Pitchshifter- Deconstruction
13. Meathook Seed- Famine Sector
14. Brutal Truth- Collateral Damage

Roadrunner Records "Drilling The Vein" VHS № 2

1.Fear Factory- Replica
2. Machine Head- Take Me Scars
3. Sepultura- Ratamanatta
4. Obituary- Don't Care
5. Coal Chamber- Loco
6. Biohazard- Punishment
7. Madball- Pride
8. Life Of Agony- Weeds
9. Shelter- Whole Wide World
10. Dog Eat Dog- ISMS
11. Type O Negative- My Girlfriend's Girlfriend

Kõiki bände siinselt kogumikult olen kuulanud, kuid fänninud vaid ühte ja selleks on Sleep, bänd mille kohalolu death ja grind koorma vahel oli lausa üllatuslik. Näpuga võib muidugi veel näidata Godflesh´i peale, aga Lawnmower Deth oma "Kids In America" coveriga võiks küll nurka häbenema minna. Custom DVD-l teisena olev Roadrunneri "hüppavate jänkude" comp oli aga suisa igav, hitid jah siin ja seal aga kuidagi nii vanad ja aegunud.

In MacArthur Park

In MacArthur Park - Bruce Schwartz 1976

Arizona Mohave Reservaadist suurlinna tööd otsima suundunud pereisa püüab peale üle aasta kestnud virelemist lõpuks läbi röövi raha hankida, kuid poolkogemata mõrvab ohvri. Ei tööd, ei raha, laps kodus haige, hotelliarve maksmata ning politseinikud kannul, mees püüab paar päeva veel LA-s end varjata, kuid leheveergudel on juba mõrvari portree ning kinnikukkumine on vaid aja küsimus. Low-budget krimidraama mille võluks oli, peale dokumentalistliku stiili ning suurepärase improvisatsiooni, indiaanlase kujutamine seitsmekümnendate keskpaigas. Stseenid mis demonstreerisid valgete suhtumist põliselanikesse olid kõik suurepärased, eriti hooraga voodis peetud jutuajamine. 3,5/5

Defamation

Hashmatsa - Yoav Shamir 2009

Nutad ja naerad samaaegselt. Naerad kuna film on täis lausa anekdootlikke mõõtmeid võtvaid jaburdusi ning nutad, kuna on hulk inimesi kes neid tõe pähe võtavad ning tõena edasi jutustavad. Tõena liigub maailmas jutt, et Babi Jar´is avaneb aeg-ajalt maa ja taeva poole kerkivad sealsel pinnal tapetud juutide verejoad. Kui ma nüüd ütlen, et see on müüt ja sellise asja reaalselt toimumine on võimatu, siis olen ma seda tehes anti-semiit ning ma vähendan sellega HOLOCAUSTi tähtsust. Kui ma aga võtan juhtumit, kus paar kümne-kaheteistaastast neegrijõmpsikat loopisid juudilapsi vedavat koolibussi kividega, kui antisemiitlikku ilmingut, siis on kõik korras, sest poliitiliskorrektses maailmas on see ehe näide juudivaenulikkusest, Finkelstein´i sõnaseletusena veel pime irratsionaalne viha juudi rahva vastu.

Yoav Shamir´i sildistati Iisraelis, peale palestiinlastele sümpaatiat tonud dokumentaalfilmi Checkpoint edu rahvusvahelistel filmifestivalides, antisemiidiks ning mees otsustas uurida mida see sõna tähendab. Haaras kaamera ja paar meest võttegruppi ning lendas üle maailma, küsides nõu tarkadelt rabidelt, inimestelt tänaval, ortodokslikelt juutidelt, koolinoortelt ning ülikooli professoritelt. Ja tulemus oli koomiline kõige kurvemas võtmes. Kas kallutatud ja manipuleeritud? Võib vaielda, kuid maailmas kus 28 pereliiget elas HOLOCAUSTi üle peites end samas leivaahjus, jääb minule vaatajana mulje, et see "antisemiitlik" linalugu kannab tõde ning peale 18 aastase noore suust tuleva lõpulause sobilikkuse, ma muud etteheidet lavastajale teemasse liigvõtlikult suhtumise koha pealt ei tee. 5/5

Norman Finkelstein (eesti keeleski ilmunud "natsiraamatu" The Holocaust Industry autor) jättis veidra, kuid avara huumori ja mõttega mehe mulje. Viskas isegi käe taeva poole ja väitis, et mõned saavad sellest naljast aru. No mina vähemalt irvitasin.

Dylan Dog : Dead of Night

Dylan Dog: Dead of Night - Kevin Munroe 2010

On halvad filmid mis on halvad ja on halvad filmid mis on üsna head, aga on ka halvad filmid mis on väga halvad, kuid ikka on neid mõnus vaadata. Dylan Dog oli just selline viimane, no ikka üks ilgemast ilgem junn aga lebotad diivanil ja lased vaikselt heamaitsta, häda ei ühtegi. Tavaliselt oleksin sellest mööda läinud nagu tegin Jonah Hex´i puhul, kuid kuna Dylan Dog´i koomiksite kogumik just hiljuti loetud, siis uudishimu ikka surkis takka ja käskis diski masinasse toppida. Ja siis pääses vala üks igati klišeelik jant mis imes verd mitmest suunast, segades erinevaid libahundi ja vampiirilugusid Buffy´ilikuks seikluseks. Isegi filmis originaalsena tunduda võiv zombiedeteema oli pätsatud Zombies Anonymous nimelisest indiehorrorist, aga laene oli muidki, ütleme, et 95 % kogumaterjalist, ehk vaid mõned puised sõnavõtud tundusid nii labastena, et vaevalt keegi varem sellist lollust suurele ekraanile lasknud on.

Ennast häiris kõige enam, kui nüüd Groucho tegelaskuju puudumise kahe silma vahele jätta, aga hoopis Dylan´i välimus. Iga mats teab, et Dyylan Dog´i välimus on loodud briti näitlejat Rupert Everett´i silmas pidades ning vaid tema mehelik, kuid samas laisalt elegantne olemus on eradetektiivi ainuõige kuva. Nüüd aga mingi puupea lihaskimp kohmard kes võib küll Terasmeest mängida, kuid ontliku deemonivõitleja rollis jääb ääretult kaugeks. Aga elad selle üle ja võid iisilt vaadata aasta 2011 kõige sitemat filmi, sest nagu mainisin, üüratult halb, kuid samas meelejahutuslikult tsillitav jurts. 0,5/5

Dylan Dog koomiksis. Inspiratsioonaalne Dylan Dog Rupert Everett´i esituses filmis Dellamore Dellamorte ja lõpuks kaks pilti uuest Dylanist päikeselõusta poolt mängituna.

Saaremaal Tornimäe lähedal Neemi külas

Loogika ütles, et mul ei ole Saaremaa suvituspuhkuse ajal muud teha kui filmidest kirjutada, vaatasin veel hulgi enne ära, et jaguks materjali millest blogida, kuid tõelisus on teine: muude toimetuste kõrval ei viitsi arvuti poole vaadatagi. Neljas päev Saaremaal ja tegevust jagub: kas mängid niisama lastega, hulgud metsas, käid naabrite juures mustikakooki söömas, lähed ujuma või võtad ette rabamatka. Eile sõitsime Kuressaarde, käisime linnuses muuseumis, jalutasime niisama linnapeal ning sõime pizzat. Viimase võtsime Classic Cafe Kohvik nimelisest kohast ja tegu oli üsna kehva pizzaga. Esiteks oli suur pannipizza sama mõõtu kui Tallinna regular nii diameetri kui põhja paksuse poolest (Huvitav milline see nende tavaline on, Balti Jaama pizzapiruka mõõtu või?) ning peale oli pandud teelusikatäis seeni, samapalju juustu ning peekonit ning lisaks kolm teelusikatäit soola, ehk siis sai võrreldes Tallinnaga sama hinna eest poole vähem tulisoolast pizzat. Aga see selleks, lippan nüüd talv läbi paadikuuris tolmu kogunud kaatrit pesema ja siis merele. Õhtul loodan ühe filmi ka vaadata.

13 Assassins

Jûsan-nin no shikaku - Takashi Miike 2010

Kõik kohalikud filmispetsialistid on sellele kinoloole oma heakskiitva hinnangu andnud ning ega ole kitsi ka mina. Kuidas saakski teisiti sellise filmi puhul kus taimerinuppu näppides avastad suure lahingu eel , et lõpuni on jäänud 52 minutit ning jõuad juba peas arvata, et ega see üks kokkupõrge saa ometigi nii kaua kesta, kui ometigi just nii on. 13 meest loosungi all "Total Massacre" (arvatavasti jaapani keeles veits teise kõlaga, kuid tiiter ütlas sedasi) veristamas vastaste väge ja niimoodi 52 minutit järjest ilma, et hetkekski igav hakkab. Olgu, võtame lõputiitrite 5 minti veel maha, aga lõpuks jääb ju järele ikka vähemalt kolmveerand tundi samuraimöllu.

Negatiivsetest külgedest ka natuke, et ikka endast tarka muljet jätta. Suurim häirivus oli palgamõrvarite poolt käeulatusse jäetud uute teravate mõõkade harv kasutus, terve linn oli neid täis topitud, kuid lõpuks näitas vaid ühte meest kambas kes käe uue ihutud tera järele sirutas. Roningaist on aga nähtud, et lahingusse minnes tapad vähemalt iga järgmised viis vastast uue katanaga mis peagi taas oma teravuse lõikerelvana minetab.

Samuti ei meeldinud mulle stseen kus paljas jäsemeteta naine sitika moodi maas vingerdas, sest see kuulub rohkem exploitationkino juurde ja film ise oli selle kohani just püüdnud vastupidist muljet jätta, peitnud verd ja goret. Ja ei kiida heaks ka katusteni purskuvat veregeisrit kui üks mees lõhkepommi peale pikutama heidab, kehvas arvutianimatsioonis möirahärgi ega hi-hi-hi anaalstseeni. Miike ei pea ju alati miikelik olema, pole vaja iga kord pitsatit alla panna.

Alul tundus liiga lihtne toshiromifuneliku karakteri sisse toomine, kuid kui rada asuti üsna samamoodi edasi sammuma, siis mõistsin, et ideevarguse asemel hoopis tehakse kummardus vanameister Kurosawa ees ja meel läks rõõmsaks. Kokkuvõttes mõnus pulp-põnevik jaapanist kus algul hoitakse end vaos ja tehakse kummardusi ning hiljem lastakse relvadel rääkida, raiutakse rinnakorve lahti ning tõmmatakse piigiga soolikaid tänavale. Meelelahutus kahe ja poletunnises samuiraiactioni vormis, lisaks klassikaline kindlusekaitse liin. 4/5

TOTAL MASSACRE!

B.P.R.D. : 1947

Mike Mignola, Joshua Dysart, Gabriel Ba, Fabio Moon - 1947 #1-5, And What Shall I Find There
Dark Horse 2010

Mul on kodus hetkel vist kõik seniilmunud Hellboy´d ja B.P.R.D.-d. Virnad nii kõrged, et ei jaksanud isegi otsima hakata, et kus mul jookseb see liin seniloetud ja veel lugemata albumite vahelt, vaid haarasin pihku esimese mille kaanekujundus tuttavana ei tundunud. No kas jäi nüüd midagi vahele või mitte ei oma tähtsust, sest tegu tundus minule vähemalt olevat väga iseseisva seikluslooga ja väga ägeda sellisega. Suures pildis omab muidugi iga asi tähtsust ning Mignola armastab peeni viiteid varem toimunule, igal juhul loodan, et oskan siis hiljem seda mõnusat lugu õigesse hetke asetada.

River Queen

River Queen - Vincent Ward 2005

Maoorisõdade algus 1860. Noor postijaamas üles kasvanud neiu tunneb end loomulikuna nii valgenahaliste kui maooride seas ning peagi sünnitab ta vallaspoja kelle isaks kohaliku mõjuvõimsa hõimu pärija. Suhted sisserändajate ning põliselanike vahel muutuvad järjest teravamaks ning relvakokkupõrgete eel röövib vanaisa oma lapselapse, et teda kasvatada maoorikommete kohaselt. Aastaid hiljem viib brittide teenistuses olev sama hõimupealiku teine poeg naise jõgepidi üles, et see oma meditsiiniteadmistega aitaks ülestõusu juhtivad pealikut, lubades vastutasuks naisele kohtumise oma aastaid varem röövitud lapsega.

Utu jättis mulle Te Kooti sõdadest väga võimsa mulje ja River Queen seda ületada ei suutnud, küll aga pakkus ta väikeseid teabekilde mis täiendasid mu arusaamu selle aja olukorrast Uus-Meremaal. Näiteks sümpatiseeris mulle, et hõimupealik Te Kai Po (kuulsaim kohalik näitleja Temuera Morrison) oli sõja ajalasunud taas esivanemate kombel vaenlaste liha sööma ja välilaagri taga vedeles paar meest sahvris, kuid muidu oli tegemist pigem lahingutseenidega ilustatud draamaga ja mitte otsese ajaloofilmiga. Loodus muidugi ja pärismaalaste kirevus oli vapustav nagu seal maal alati, Vincent Ward´i käe all valminud filmi kohta võib-olla isegi liiga mitmes toonis. 3/5

Te Kai Po laseb ühel küpsetatud rasvasel briti heamaitsta.