Dynamo - Estate of Mind

Dynamo - Estate of Mind - Channel 4 2006

Mulle meeldivad väga tänava mustkunsti trikid, klassikaline keebi ja kõvakübaraga maag jätab tihti külmaks. Tavaliste näpuosavust nõudvate trikkide tegemine tänavapublikule tundub realistlikum. Tead,et ei saa kasutada abivahendeid ja tehnilisi lahendusi, kõik on vaid suu enda käteosavuse varal üles ehitatud. Tihti on trikid nii mõistusevälised, et suu vajub imestuses avali. Hip-hop jõmpsikas Dynamo trikidki olid uudsed, kuid nende esitamine ajas mind vihale. Tüüp tegi oma etendusest mingi sotsiaal tsirkuse, kus näidati Inglismaa slummide haledat elu. Köikjal ümbritses Dynamo end jämedate neeger räpparitega, jäädes ise silma nagu valge vares nende seas. Rumal püüd olla Briti suburbia mustkunstnikust gängsta. Käed on poisil osavad aga pea ei lõika. Nende osavate käte pärast tahaks siiski ka tüübi DVD kunagi vaadata, trikid on ikka väga head. 5/10

It's All Gone Pete Tong

It's All Gone Pete Tong - Michael Dowse 2004

Film koosneks justkui kahest osast. Esimeses pooles annab Fubari lavastaja täie auruga 24 hour party people elustiili.Suurtes kogustes kokaiini, juhuseksi, alkoholi ja DJ-sette rahvast täis klubides. Frankie Wilde nimelist tipp plaadikeerutajat mängib tobe-rõõmsa lõustaga, Dennis Pennise rolliga südameid võitnud Paul Kaye. Ibizal on kuum nii päeval randades, kui öösel klubipõrandatel. Kõik see narko ja alko tantsubiidis pöörlev hullus on edasi antud mockumentary stiilis ja meenutab isegi house-music maailma Spinal Tapi. Koomikat on palju, kuid pill tuleb pika ilu peale ja Frankie boy kõrvad ei pea valjule muusikale enam vastu. Filmi teine pool ongi Immortal Belovedist tuttav Ludwig van Beethoveniga sarnane tragöödia. Kurt muusik keda enam kellelegi vaja ei ole murrab end vabaks dope kütkeist ja uue armastatu abiga leiab end taas inimesena. Õpib vibratsiooni tunnetusega uuesti miksima ning saavutab taas kuulsuse, seekord kurdi DJ brändi all.Hea Briti traagilise liiniga komöödia, mis jääb tänu kahele Austria hevimehele, kes Frankit stuudios abistavad kindlalt elulõpuni meelde. Ja need sauerkraut-rocki elavad näited ei ole filmi ainukesed koomilised tegelased. Ka DJ ex-abikaasa on oma rumaluses ja mänendzer Max Haggar raha ahnuses võrratud kujud. Huvitav oli, et niinimetatud kuivale pääsenud Frankie kogu aeg ikka viski pudelit kummutas ja suitsu kiskus. Jäi vist silma, kuna on pohmell ja mingist joogist ja suitsust ei taha midagi teada. He he !!! Mõnus muusika ja armastuse film, mis valgustab fimimaailma tänu suurepärasele peaosatäijale,nunnule ja samas meeletule Paul Kayele. 8/10

Frankie narkouimade painaja - kokaiinikaru.

Shopgirl

Shopgirl - Anand Tucker 2005

Mul on kuri kahtlus, et see film sattus Opsi juures mu kotti täiesti kogemata. Kuna Steve Martin on mulle alati meeldinud, otsustasin asja pohmakaga rahulikuks vaatamiseks ette võtta. Kümme aastat tagasi, kui kuulsin Steve Martini kirjutatud näidenditest ja lühijuttudest, oleksin väga neid lugeda tahtnud. Ühtegi ta teost paberkandjal pole mulle siiani ette juhtunud, nüüd nägin siis jutupõhist filmi. Maailm ei oleks midagi kaotanud, kui see film ka tegemata oleks jäänud. Mitte, et halb aga üpris mõtetu. Härra Martin on arvatavasti jutu rohkem Ray Porteri ( keda ta ise mängib ) vaatevinklist, film keskendub aga Claire Danesi tegelaskuju ümber. Jason Schwartzman oli võrratu Rushmoreis, siinses kinoloos üpris üheülbaline, nagu Albert Markovski kloon filmist I Heart Huckabees. Midagi säravat ma kusagilt ei leidnud, liiga igav tundus kõik. Sobilikum oleks olnud Broken Flowersi tüüpi kuiva huumori või romantic movie võtmes lavastada, Anand Tucker lasi võimaluse käest. 4/10

Tugevate emotsioonide esiletoomine jääb kasinaks ja pinnapealseks.

The Hills Have Eyes

The Hills Have Eyes - Alexandre Aja 2006

Režissöör eelmine film Switchblade Romance oli minu jaoks nii lame ja originaalsuse puuduses vaevlev nõrk slasher, et ilma Opsi soovituseta poleks seda remeiki küll vaatama hakanud. Tore, et soovitas, peale tööpäeva oli see just paras ajaviide. Olen ka Wes Craveni originaali näinud aga peab ütlema, et ei mäletanud peale sisu midagi. Uus versioon oli keskmiselt hea, see tähendab väikest viisi üle nulli, ikka plussi poolele. Kui võtta 0 keskmiseks näitajaks siis meenutas asi natuke rollercoasterit, ikka üles ja alla.Olgu, panen kirja mõned SPOILEREID SISALDAVAD miinused. Vaatajale tehti liiga mitu korda selgeks, et tegemist on tuumakatsetuste tagajärjel muteerunud kaevuritega. Asi oli juba filmi viiendal minutil selge, kui näitas silti traataial. Lõpus toimus kohustuslik mees mehe vastukaklus, mis mind alati häirib. No mida jõukatsumist, tappa tuleb kiirelt ja kohe. Lahtiseletamata, ehk siis ebareaalne oli õrnasüdamelise mutandi abi inimestele, oma perekonna reetmine ja lõpus veel eneseohverdus kangelase elu nimel.Plusse oli rohkem. SPOILERID !!! Kõigepealt oli üllatav, kui kiiresti ja konkreetselt mõned tegelased maha tapeti. Põmm kuul pähe ja korras, mitte slasherile omaselt ükshaaval ja mõne noasälguse intervalliga. Suisa väga hea oli, et mutant peretütre ära vägistas. Mida maniakaalset kirvega vehkimist filmides, nagu kurjamitel himusid polekski. Jason tapab terve majatäie kaunitare igas osas ära aga muidu julge näpuotsagagi naisterahvast puudutada. Loomulikult on koobastes elanud mutantidel omad himurad mõtted, eriti kui kohalik mutantide kiilakas naine just eriti inimese moodigi välja ei näe. Vägistamine sobis siia filmi imehästi. Hea oli ka mutantide välimus, kahju, et neid vaid nii vähe üldarvult oli.Mutantide küla ühes majas elutses ka kohalik Rubber Johnny. Splätter oli tasemel, verd ikka pritsis ja ajutükke lendas. Raudreegel, et slasherites jääb ellu neitsi ei pidanud seekord paika. Peretütar elas õuduse üle, kuigi peale mutandipoistega müramist ta enam mingi neitsi ei olnud. Ka teisi ellujäänuid oli üllatavalt palju ja isegi koer liputas lõpus veel rõõmsalt saba. 8/10

1977-nda aasta versiooni stiilne action figure.

Syriana

Syriana - Stephen Gaghan 2005

Olen alati olnud suur poliitiliste põnevike ja anti-korporatsiooni filmide austaja. Tegelikult on see ju üks ja sama, ning Syrianagi näitas kui seotud on USA välispoliitika kapitalistide siseringi erahuvidega. Money talks ja vigiseda pole kellelgi siin midagi. Raha teevad lõpuks kõik, kongressman, kartellijuht, väikeametnik ja ka võõrtöölisest õlipumpaja. Kui asi kiiva kisub, ohverdatakse mõned prügikalad "firma" masinast, mõrvatakse mõni kõrbeprints ja vallandatakse võõrtööjõud ilma mingi tulevikutagatiseta. Emiiri poja atentaat pole veel mingi näitaja jõulises korporatsioonipoliitikas, Aafrikas tapetakse terveid suguharusid, et puhastada maad euroopa ja Oppenheimeri perekonna teemandikaevandamis kartellidele. Sama teevad siiamaani ka igasugused revolutsioonilised sõjapealikud, müües relvade eest ära kaevandamis õigusi maavaradele ja ohvritest rääkides kasutame nüüd juba viie nulliga arve. Õli on ravimi tööstuse järel räpaseim mäng ja mitte ainult pumbamehe käed pole määritud. Filmis tehakse see kõik kenasti selgeks aga kuna tundus piisavalt keerulise,põimunud sisuga olevat, jääb kindlasti tava redneckile kättesaamatuks. Peaks nagu hoiatusfilm olema, kuid pigem jääb järelhüüdeks juba toimunud ja käimalükatud, peatumatutele projektidele. Tulevase Iraani sõja (on see siis varjatud/kulissidetagune või vähemtõenäoliselt avalik/sõjaline) eelaimust pakub ka Syriana üks tegevusliin Iraani Vabastamise Komitee meeste kujul. Sobib suurepäraselt vaatamiseks kõigile natuke erksama maailma käekäigu pärast muretsejatele. Meie Opsiga vaatasime seda tõsist filmi küll patuselt liig naudiskledes - tsillioad, jogurt, mustikakissell ja pidev Muku-koeraga mängimine. 9/10

Naiivne CIA agent ja fanaatiline vabadusvõitleja: " Nüüd sa tasud selle eest George, et tegid "Kolmes Kuningas mu rahvale ülekohut. Sure uskumatu koer!"

The Red and the White

Csillagosok, katonák - Miklós Jancsó 1967

Täiesti arusaadavalt oli see meistriteos Nõukogude Liidus keelatud. Nimelt kujutatakse kodusõjast pajatavas linaloos nii kommuniste, kui valgekaartlasi ühte moodi. Mõlemad on sarnased oma käitumises ja vägivaldsuses, mis ongi arvatavasti see mida režissöör näidata tahtis. Minu silmale olid valged isegi natuke viisakamad, vähemalt olid neil ilusamad mundrid ja lihvitum kõnepruuk. Sõja meeletust ja kaootilisust näidatakse läbi absurdiprisma, või tundub mulle 40 aastat tagasi filmitu juba meeletu? Absurd igal juhul töötab, ning muudab teose nauditavaks. Pidev "Running Man" stiilis põgenemine, Tantsud daamidega metsasalus ja natuke nümpholiku meditsiiniõe lähenemiskatsed oleksid nagu unenäost pärit. Hea filmitegemine Ungarist, samast ajast kui russid oma propagandistliku "Tabamatute Tasujatega" alustasid. Võiks kiidusõnaks lausa öelda, et oli nagu Apocalypse Now 1919 -ndal aastal Venemaal. 10/10

Kiimas meditsiiniõde luurab Ungari vabatahtlikku palktare seina ääres. Taamal selja taga on laipadekuhil.

Wedding Campaign

Naui gyeolhon wonjeonggi - Byeong-guk Hwang 2005

Kusagil Korea kolkakülas elab kaks luuserist tobu ja paadunud poissmeest, kelle vanemad sunnivad naisevõttu vägisi peale. Kust aga leida lollile sobivat kaasat? Loomulikult endise Nõukogude Liidu vabariigis, Usbekistanis on välismaa "rikka" mehega naituda tahtjaid jalaga segada. Kaks külahullu võtavadki ette tasulise kosjakontori ekskursiooni eksootilisse riiki. Kui keegi on juhtunud nägema Rootsi TV filmi Screwed in Tallinn, teab umbes mida oodata on. Tutvustatakse poisse erinevate näitsikutega, mökum kahest, Man-taek aga ei võta vedu, väriseb üle keha iga naisterahva puudutuse peale. Lõpuks proovib salakaval pruudivahendaja prostituute Koreasse smugeldada, naites neid jobudele, kiimas maakatele. Janti ja purjutamist toimub Usbekistanis küllaga, kuid film ise jääb meeldivatesse tagasihoidlikesse raamidesse, ülepingutamist ja maitselagedust esile ei kerki. Sümpaatselt ja usutavalt on kujutatud ka peategelase ( mees kes väidab, et ta ainus hobi on enese purju joomine ) ja tuuri giidi Lara teineteisele lähenemine. Huvitav oli kuulata ka venekeelset juttu Korea filmis, mida isegi näitlejad enam-vähem rahuldavalt rääkida oskasid. Tore armas koomiliste hetkedega romantiline filmike. 8/10
PS. Kas keegi teab kus mu Torsk på Tallinn / Screwed in Tallinn DVD on ? Kuidagi ei leia riiulist.

Korea action staar Jae-yeong Jeong seekord 40-ne aastase neitsina.

Johnny Suede

Johnny Suede - Tom DiCillo 1991

Aastat kümme tagasi nägin Johnny Suede treilerit Kuldarilt laenatud suurepärase indie-filmi Rhythm Thiefi VHS kasseti alguses ja sellest hetkest olen seda näha tahtnud. Siis tulid teised Tom DiCillo meistritööd ja ootus debüüti näha muudkui kasvas. No ja oligi selline...debüüt. Filmi alul meenutas oma värvigammas ja dialoogide sarnasuses Lynchi Blue Velvetit, muud huvitavat nagu polnudki. Kiskus käima alles kui Pitti mängitud Johnny "Olen cool nartsisist" Suede kohtus maailma teiseks ilusaima naise Catherine Keeneriga. Sädet hakkas pilduma ja Bradi tegelaskuju sai alles oma õige vormi, mida lavastaja oli arvatavasti tahtnud vaatajale esitleda. Thelma ja Lousiga juba nägu tutvustanud Brad Pitt kehastab siin minu arust oma karjääri kõige mannetumat ja rumalamat meest. Õigem oleks öelda eputisest poisikest, kelle käitumine on kõike muud kui Tyler Durdeni. Keener oli selline nunnu nagu alati - two thumbs up performance! Lahe oli näha ka kahte tuttavat nägu. Nick Cave oli superstaar nimega Freak Storm ja kõige ebameeldivam neeger Samuel L. Jackson Suede bändi kontrabassi mängija. 7/10
Mõnus oli vaadata aga ega midagi erilist polnud. Living In Oblivion jääb ikka DiCillo parimaks comedyks ja Box Of Moonlight ta tipuks, mille ületamine saab kindlasti ühel päeval teoks. US retail oleks võinud ka mingeid lisasi omada, kahjuks vaid selline movie only dvd. Pidi veel subtiitrite puudusel kõrva lihaseidki pingutama.

Kati esimene, Cati teine. Keener filmist The Interpreter.

A Hero Never Dies

Chan sam ying hung - Johnny To 1998

Iga pelaja mäletab kindlasti üllatust, kui RPG mängude kuninga, Final Fantasy 7 peategelane Cloud Strife sattus ratastooli. Kamoon! Main character ja justkui tatistav, lalisev vanainimene oma ratastoolis, see oli ikka ettearvamatu küll. Kangelane kunagi ei sure, isegi kui kuulidest läbipuuritud ja auklik nagu sõel. Kahjuks võib aga sandiks jääda ja nii liigubki palgamõrvar Martin elulõpuni ratastel, end käte varal edasi lükates. Tegemist pole aga Cloudi tüüpi meeltesegaduses noorega, vaid elukogenud hitmaniga, kes vaatamata jalgade kaotusele ei jää käed rüpes passima vaid asub veerema kättemaksu teel. Teda aitab vana sõber/vaenlane Jack, kel reeturlikud triadi vanad sandistasid girlfriendi. Jacki ja Martini veinidegusteerimise stseen ongi kogu filmi üks põnevamaid ja paremini lavastatud kohti. Muidu on tüüpiline Johnny To, natukene alguses oma mainlandis filmitud materjali poolest Electioni meenutav, action film. Kas tõesti ütlesin tüüpiline Johnny To ? See mees pole ju kunagi tüüpiline, vaid iga film erineb tal nagu Disney ja Troma. Hero Never Dies kuulub heasse HK meelelahutuslikku kõmmutamise kategooriasse, mis on ka härra To trademark. 7/10

Hingelt sant ja füüsiliselt sant täiendavad teineteist - Jack ja Martin.

In Search of Zhang Zhung

Sacred Landscape and Pilgrimage in Tibet - In Search of the Lost Kingdom of Bon - Thomas L. Kelly 2003/2005

Fotograaf Thomas L. Kelly, bön usu munk ja viis Nepaali teadjameest võtavad ette spirituaalse palverännaku Tiibetis, Zhangzhungi provintsis asuva Kailashi püha mäe juurde. Pühade paikade mõju on lausa füüsiliselt tajutav ka siinpool ekraani. Vapustav oli vaadata kuidas mägirajal asuva jõukoha (power point) ületamisel kaks shamaani kokku kukkusid ja üks koheselt transis värisema hakkas. Kõikjal on tunda jõu mõju, nii looduses, kui inimestes. Lõkkeääres jutustab reisiseltskond vägevate laamade imetegudest nii, et ei teki mingit kahtlust nende tõepärasuses. Reisi lõpul seltskonnale ennustatav hingelise puhtuse saavutamata jäämine tundub endalegi vale rännakutee valimise süü olevat, nagu bön munk väidab. Tugevalt religioosne ja samas looduslähedane tunnetus on niivörd nakkav. Lugu on vaikselt üles ehitatud Gelek nimelise bön usu kandja reisina leida Tiibeti pühadest paikadest oma usule kinnitust. Bön on nimelt iidne, budismieelne rahvausk Tiibeti aladel, mille praktiseerimine praegu on pea olematu. 10/10
Tegemist on reisikirjast fotoraamatu vahel oleva DVD-ga, mille tegemisega pole kahjuks eriti vaeva nähtud. Puuduvad menüüd, subtiitrid ja 10 mbs-line bitrate on tänu digikaamera kvaliteedile täiesti mõttetu näitaja. Tehnilised näitajad on muidugi ebatähtsad. Tegemist on hea antropoloogilise rännu dok.filmiga kõigile Nepaali ja Tiibeti elu-olu huvilisele. Kahju ainult, et ei näidanud kuidas Hiina piirivalvuritele kogu aeg pistist pakuti, juttu sellest tehti mitu korda.

Munk Gelek ja pühamees.

The Code

La Mentale - Manuel Boursinhac 2002

Alguses ei saanud kuidagi vedama, tavaline krimipõnevik tundus olevat. Kutt tuleb vanglast, proovib sirget rada käia aga ikka kisub vägisi teiste pättide juurde tagasi. Hollywoodis tehakse 2 sellist filmi aastas ja tundus, et prantslased on lihtsalt sealt mõne laua alla kukkunud stsenaariumi vaikselt välja smugeldanud. Peale pooletunnist vaatamist tuli ööklubi koht, kus mängis ehe vanakooli tekno, mis koheselt meeli köitis ja filmile rohkem tähelepanu sundis osutama. Järgmine lahe koht oli narkodiilerite, elukogenud gängsteri lõustade ja noorte hip-hop nagade, nääklemine jotade kõrtsus, mis tundus väga ehedalt lavastatud olevat. Üldse olit krimide välimus ja näod mõnusad grotesksed ja isikupärased, eriti just peategelase vaenlaste ridades. Meenutas kohati väga vanu prantsuse gängsteri filme, kuna olustik oli sarnane ja actioniga poldud üle pingutatud. Kuulivihma ikka lõpus sadas aga õnneks plahvatusi ja mees-mehe vastu kaklust leekide taustal ei olnud. Ka lõpp oli igati reaalne - pätt sai teenitud karistuse.Manuel Boursinhac tõestas tegelikult, et vana ülessoojendatud supp võib hea olla, kui oskad õieti maitsestada. Tavaline keskmine põnevik, mis tänu paarile mõnusale nüansile loomulik tundub. Kui IMDb andis 5,1 paneks mina 7,1.

Taas üks kuulus taxidriver. Selles filmis siiski pättide pomo Yanis.

Whale Rider

Te kaieke tohora - Niki Caro 2002

Lootsin filmi läbi vaadata hetkest mil see euroopa festivalidel tiirlema hakkas ja paar infokildu meediasse jõudis. Austraalia ja Uus-Meremaa filmid on alati head olnud ja mulle meeldinud aga Vaalasõitjat nähasaamist ootasin kohe väga. Ka Whale Rider oli hea film, kuid oodamise tuhin oli asjatu. Millegi erilisega film silma ei paistnud, liiga Hollywood, et mitte täitsa ropult öelda - Disney! No nii klassikaline lastefilmi võtmes leppimise ja eneseteostuse stoori, et euroopa vaatajale on kogu tegevus alati 15 minutit ette teada. Üllatus, üllatus, film oligi ülipopulaarne just Põhja-Ameerika regioonis. Teemaks on võetud iidsete maoori pärimuste ning traditsioonide elus hoidmine ja järeldulevatele põlvedele pärandamise teema. Kogu happy end koondub aga selle ümber kuidas traditsioone lõhutakse ja tabusid (kasutan seda sõna maoori keele mõistes) rikutakse, mis peaks kaasa tooma vaid hukatust. Feministid viskavad kindlasti suurest rõõmust hundiratast, mis sest, et vaalad hukkuvad, tähtis on uus tütarlapsest chief. Olen konservatiivne ja mures väikerahvaste kultuuri pärast, kuid seda peaks hoopis režissöör Niki Caro rohkem tundma. Se film on hoopis mondealismi ja globaliseerumise häälekandja, mitte traditsioonilise rahvakultuuri säilimise eest seisja. 5/10

New Zeelandi Damien - iidse kultuuri hävitaja!

Takeshis

Takeshis' - Takeshi Kitano 2005

Ops arvas, et mõnus oleks kellegi toreda inimesega koos filmi vaadata ja valis selleks minu. Nimelt olid tal koos Nuksiga reedel Golgo 13 vaatamisest häirivad muljed jäänud. Nuks olevat Tartu Rocki kaotusest kogu filmi aeg rääkinud, seganud oma lalinaga keskendumist ja lõpuks isegi pisarad valla päästnud. Sportmängud on ikka primitiivsemale rahvale mõeldud ja tallinlane muidugi mingist korvpallist ei hooli, vaid tahab rahulikult filmikunsti esteetilisi aardeid nautida. Ostsime kõigepealt Opsiga poest viinamarju, hallitusjuustu ja pudeli punast Tšiili veini, et vaimu ja kehalise naudingu vahel harmoonia säiliks.
Igaüks teab, et 1 Takeshi + 1 Takeshi peaks olema 2 Takeshit ehk topelt parem, kui tavaline Kitano film. Seekord aga vedas matemaatika alt, film oli hoopis null. Ai ai, tegelikult on ikka kõik loogiline. Üks halb(-) Takeshi + halb (-) Takeshi ongi ju null. Takeshidest kumbki tegelikult halba rollisooritust ei teinud, midagi hõisata pole lihtsalt terve filmi kohta üldiselt. Selline imelik, nagu oleks Kitano varasemad filmid mikseris segamini lastud ja siis suvaliselt kokkumonteeritud. Film tegelikult suvaliselt kokkumonteeritud ei olnud, montaaz oli päris smart, Beat´i enda kätetöö aga kõike oleks nagu varem näinud. Vananeva "kivinäo" lavastus meenutas alguses Dollsi, siis Getting Any?´t, vahepeal parodeeriti Sonatine ja lõppes nagu Izo. Eks ole raske Jaapanis superstaar olla aga seda dumb and dumber´ile, kahele täisöönud pärdikule niimoodi serveerida oli Kitanost liiga optimistlik. Kõht sai täis aga vaim jäi nälga, pean kohe uue filmiga harmooniat taastama hakkama. 4/10

Kitano lihtsameelne taxidriver pole Scorsese "Taxidriver".

Hukkle

Hukkle - György Pálfi 2002

Kolmandik filmist vaadatud, tuli mul meelde, et pidi ka mingi mõrvamüsteerium olema. Siiamaani oli vaid rahulik ja ääretult igav tsilli-villi Ungari küla-elu kujutamine, rohkem dokumentaali kui mängufilmi moodi. Täiesti harjumatult mõjus puuduv dialoog, silm otsis pidevalt subtiitrit. See-eest kõik lihtsalt voolas vaikselt, nagu unine jõekene küla servas. Laisalt jalutasid mööda tolmuseid teid nii inimesed, kui loomad, aega kõigil küllaga käes. Vahepeal kihutas hävituslennuk mürinaga üle peade aga siis paistis jälle päike nii soojalt ja rahustavalt. Kõigil olenditel tundus olevat hea, kuid minul tapvalt igav ja tüdimenud olla. IMDb-ist loetud informatsioon läbiva mõrvateema kohta muutis natukene vaatevinklit. Kohe tundus kõik palju tumedam ja masendavam, kuid ikka veel liiga artsy-partsy for my taste. Ohtu oli tunda, kuigi ilma spikrita poleks ma võib-olla midagi tähele pannud. Nüüd nägin, et meesterahvana elamine Ungarimaal pole vaid guljašši söömine ja kurni mängimine, vaid suisa ohtlik ettevõtmine. Minu jaoks oli 75 minutitki järjest raske ja boring ungarlaste mandunud elu vaadata, mis veel Harglal, kes 24/7 seal elab.
Tänu oma tumedale paraleel-liinile oli tegelikult siiski hea film. Jään ootama György Pálfi uut teost Taxidermia, mis juba suutnud maailmas kõmu tekitada. Pidi mõnus pervo värk olema. 7/10

Kaader Ungari külaelust. NB! Pildil on tavalised sead, mitte ungarlased.

Gesualdo: Death for Five Voices

Tod für fünf Stimmen - Werner Herzog 1995

Werner Herzogi televisiooni jaoks toodetud lavastuslike elementidega dokumentaal film oli täitsa OK! Sel ajal kui vanaldane kokk räägib prints Gesualdo suurejoonelise peo võrratutest roogadest, pobiseb seljataga tema naisabiline: "Diablo, diablo, diablo...". Gesualdo oligi diablo! Mees kes pussitas surnuks oma abikaasa (29 torkehaava), lasi tappa ta armukese ja heitis surnukehad tänavale. Hiljem tehti mõrvatutest topised, mis siiamaani ühes Napoli katedraalis näitamiseks väljas on. Mingil hetkel suutis veel mööduv tundmatu munk ta naise laiba ära vägistada???!!! Siis lasi oma noorema lapse hällis surnuks kiigutada???!!! Peale seda võttis kirve ja raius üksinda maha kõik oma lossi ümber kasvavad puud. Kuna tegu oli muusikuga, kirjutas prints veel kõigist surmadest madrigale., mida alles viimasel ajal on novaatorlikena kõrgelt hindama hakatud. Carlo Gesualdo aga sarnaselt teistele renessansi ülikutele veetis unetuid öid alkeemia saladusi lahti mõtestades. Ka ta surm on tõelisele eksentrikule sobiv. Legendi kohaselt lasi end nimelt teenritel surnuks piitsutada. 6/10

Väike alkeemia spikker salateadmiste uurijaile.

Train Man

Densha otoko - Masanori Murakami 2005

Annelinna krutskimeister härra Nuks pidi laupäeval Tallinnasse sattuma ja kartsin, et tuleb minugi ukse taha oma lanatud DVD-sid tagasi nõudma. Kahjuks ei peetud seekord mind oma külaskäigu vääriliseks aga tema filmi sain siiski ruttu laupäeva hommikul läbi vaadatud. Jaapani kino on jäänud küll tagaplaanile, kuid loodan tänu Rongimehe edule mu DVD mängijas,et tuleb kindlasti tagasi. Kitanolgi on kaks uut filmirolli tehtud ja veel posu samurai, yakuza ja bizarre filme nägemata. Kõikide heade filmide vaatamiseks pole kahjuks aega ja nii olen paratamatult kade kõigi jaapani otakude ja hikikomoride peale, kes peale teleka, videomängude ja arvuti millegi muuga suuremat ei tegelegi. Just üks selline klassikaline Akihabaras hulkuv otaku on ka noormees kes internetivestlustes kasutab sünonüümi "Train Man". Pikajuukselise vinninäo ellu saabub aga muutus tänu rongis kohatud neiule ja algabki jaapani versioon "Inetust pardipojast". Kuigi seda filmi peetakse üheks otakude elu parimaks kujutamiseks kinolinal, jäi minu jaoks väheseks just sellest samast fännimaailmast. Rongimehe hobisid ei näidatud peaaegu üldse, kord vaatas poes action figure´id ja siis mainis jutu sees oma anime lembust. Kodugi nägi üsna korralik välja, vaid supersangarite kujusi oli riiulitel. Tõeline otaku on ikka Kitano Dollsi kutt, kes endal silmad peast torkab, kui kuuleb, et ta iidol ei kannata enam inimeste pilke.

Kaunotar ja nörtti.

Densha otokos oli rõhk pandud hoopis otaku muutumisele tavaliseks (loe : inetuks japsi mesilõustaks) noormeheks ja ta chatroomi sõprade uuele algusele. Internetituttavad ja nende elu näitamine (abikaasade vaheline kaugenemine, hikikomori üksildus) olidki ühed tugevamad küljed linaloos. See on tegelik Jaapan, mitte vaid õitsvad kirsid, kimanod ja tee tseremoonia. Train Mani movie ei proovinudki olla kuidagi võõrandumise sotsiaalset probleemi lahkav, kuid see kõik oli seal tagasihoidlikult ja läbi huumori ära näidatud. Hea romantiline armastusfilm. 7/10

Piinlikust tekitavad Made In USA "otakud" Akihabaras.

X3

X-Men: The Last Stand - Brett Ratner 2006

Mu sõber Ops oli noorena selline koomiksihaige laps, et käis päevas kolm korda Mündi tänava antikvariaadis tsekkamas, ega uusi sarjikseid toodud pole. Selline järjepidevus kandis vilja, tänu millele minagi X-meeste seiklustega tosin aastat tagasi tutvusin. Sai neid koomiksipakke mitu kordagi Opsilt taaslugemiseks laenata ja üldiselt teadsin tegelasi, nende armu- ja vaenuasju. Olen ka kahte varasemat mutantide stoorit kinos vaatamas käinud (olen ju selline nadi kinokülastaja muidu), et kolmanda osa vaatamine suisa kohustuslikkuna tundus.

Mutandid lähitulevikus.

Mida ootasin, seda ka sain. Film oli mõnus, meelelahutuslik ja isegi üllatusterohke. No Bryan Singerist paremini Brett Ratner ei lavasta, ega saagi tegema (mark my words!!!), kuid filmi veab auga lõpuni välja. Tegelikult ei saagi palju ilma spoileriteta filmi sisust rääkida ja väline külg on kindlasti kõigile teada: action, digitaalselt ja suurejooneliselt tehtud action. Draama jäin minu jaoks seekord kasinaks, nagu ka tegelaste arenemine ja demonstreerimine. Vana puuviljakoogi, Magneto, kamp tundus eriti magedate gooti meestena ja ta jutlus metsas nägi välja justkui vabamüürlaste pööripäevakogunemine Bohemian Grove´s.

Mutandid 1906. aastal.

Kõikide uute X geenifaktoriga tegelaste spetsiaalvõimetele esitlemisele oleks võinud küll natuke rohkem rõhku panna. Mõnigi koomiksist tuttav sümpaatne tegelane ei saanudki triloogias kaamera eest läbi käia ( Gambit ), või jääti ta näitamine liiga napiks ja mitte äratuntavaks ( Jubilee, Syren ). Loodan täiega, et asi ei jää ainult triloogiaks ja X-Men´i seiklusi vändatakse juurde. Koomiksikangelased, nagu teate, tegelikult ju kunagi surma ei saa. 6/10

XXX - Man and Woman.

Odd Couple - Eternal Conflict

Bo ming chan dao duo ming chuang - Chia Yung Liu 1979

I am monkey funky kung-fu junkie. And this is my dope, 100% pure stuff. Kindlasti üks parimaid martial arts demonstratsioone filmis üldse. Selline mõnus vanakooli metsalagendiku kaklus erinevate relvade ja ohtra koreograafilise võitluskunsti etendamine. Iga võitlus oli helindatud erineva muusikaga, Hiina rahvapilli plärinast ja vilinast kuni funkini, mis andis kaklusele isikupärase rütmi. Juba Sammo Hungi ja Chia Yung Liu nägemine võrratutes topeltrollides ajas naerma ja huumorit jagus kuni lõpuni küllaga. Mõõga- ja piigikuninga igavesti, läbi aastakümnete, kestva duelli vaatamine oli täielik bless.

Turumüüjatele katust pakkuv hiina kantpea.

Tegelikult kestis mul selle filmi läbi vaatamine neli päeva. Iga kord tuli peale paarikümne minutilist diivanil lesides tsekkimast selline tukk peale, et kobisin magamistuppa voodisse. Ja igakord jätsin selle meelega viimaseks, kuna arvasin, et nii mõnusat kung-fu komöödiat vaadates nüüd keegi eales ei uinu. Nii kolm päeva järjest igal õhtul ja ma ei valeta, täna päevalgi, lõpuni vaadates, hakkas silm kinni vajuma. Naljakas mõelda,tegemist on nii hea filmiga, et uinutab magama. 9/10

Teised väikesekaliibrilised pätid ja sulid.

Modstrilogy 3 - Misfits to Yuppies

0Det sociala arvet - Stefan Jarl 1993

Kolmas ja viimane osa oli triloogia nõrgeim. Keskendutakse "misfitsite" täisikka jõudnud laste portreteerimisele, nende suhetele vanematega ja mõttemaailma lahtimuukimisele. Ma ei mõistnudki mida režissöör juttu raha peale veeretades teada ja kuulda tahtis. Loomulikult on uus generatsioon rohkem huvitatud materiaalsetest hüvedest, kui nende tänavahulkuritest vanemad. Meelega prooviti mõttemaailmu vastandada ja vana hipi Stefan Jarl nautis noorte "pinnapealsust" välja tuues. Minu arust olid joodikutest vanemate lapsed palju mõistlikuma jutuga, kui nende vanemad 1967 aastal kaamera ees. Positiivne suund oli filmil sees. Kui sõpruskond esimeses filmis oma alkohoolikutest vanemaid taga kirus, teises osas hero otsas istus ja nüüd ise viinaninad on, siis vähemalt nende lapsed on suutnud nõiaringist välja tungida. Misfitsitest yuppideks ei tundu üldse halb olevat. Kolmanda filmi DVD lisades tunnistab režissöör isegi oma töö lavastuslikkust, mis mind kogu aeg vaatamise ajal häiris. No tore, et vähemalt asja selgeks räägib, öeldes, et tema jaoks on tähtis audentsus loos, mitte selle filmimises. Neljanda osa soovitab teha Rootsi immigrantidest, kuid ise lavastaja tooli enam istuda ei kavatse. 6/10

Day Watch

1
Dnevnoy dozor - Timur Bekmambetov 2006

Umbes viiskümmend mitutid oli film kestnud, kui näppisin display nuppu ja avastasin oma suureks rõõmuks, et lõpuni on jäänud veel peaaegu poolteist tundi lahedat ajaviidet. Muidugi pole tegu mingi cinemaatilise meistriteosega, aga entertainment filmina tubli kümme punkti kümnest. Esimesest osast minu arust isegi parem või pigem täiendavam. Eraldi filmina on raske ilma Nochnoy Dozori nägemata igast tegevus liinist aru saada, eriti viiest lõpuminutist.

Tegelaste galerii.

Ütlen siis kõigepealt ära, et mulle üldiselt film väga MEELDIS. Mõnusad olid põhikuri, hyper-cool Zavulon ja traditsioonilise vene muinasjutu kaunitari välimusega armastusväärne blondiin Svetlana. Ja nüüd hakkan siis virisema möödalaskmiste kallal. Tegevus oli liiga hüplik, kohati liiga kiire ja siis taas venitamine mingi mõtetu teemaga. Sisaldas russide ülepingutatud nõukogudelikkuse ja venepärasuse nahaalselt pugejalik demonstreerimine lääne publiku jaoks. Vaja pakkuda just sellist pilti Venemaast, nagu välismaa on harjunud nägema. Selline läki-läki karvamüts, matroškad ja vodkapudel, mis russidel endilgi vist on "hea vene aja" sümboliteks. Kes karvamütsi ei kandnud, käisid liiga üle stiliseeritud ebamugavates kirevates hilpudes, sõitsid vägevate masinatega ja jõid, odava kino stiilis reklaamitud, "Starõi Melnik" õlut. Eriti see ristiga ranits jäi silma kriipima muidu stiilse pliksi seljas. Stsenaariumi loogikavigu oli mitmeid, kuid ega siis fantasy filmis,vastupidiselt ajaloo või draamale, saa sellel teemal eriti pahandada. Nõrgaks pidasin ka autode tagaajamise ja nn. maanteevõitluse kohta. Mad Max 2 tehti see ilma digita ja Matrix 2 ainult digiga, nii hästi ära, et mõlema segamine ning üldse teha prooviminegi tundub omapärasuseta nõrk. Oli veel mingi mõtetu Papagoi nimeline tegelane, kelle kogu eksistents filmis tundus arusaamatu. Jään põnevusega järge ootama, juttude järgi saaks neid tegelikult vorpida enamgi kui üks. 6/10

Zavuloni girlfriendi Alisa nägemine tekitas püksis naljaka tunde.