Lubati kommunistide koledusi vene rahva vastu ning ma olin nagu naksti teleka ees. Lubadusest peeti kinni - vene talupoegi niideti nii kuulipildujatulega kui aeti seina äärde. Ometigi oli see kõik kauge ja värvitu. Ei mingeid suuri emotsioone ega traagikat, vaid kogu kodusõjaaegne vägivald mõjus siinses filmis (miniseriaalis) kohustuslikuna. On naise elulugu kes elas neil aastail vene külas ja järelikult peab olema ka valgete-punaste vastasseis ning talupoegade tapmised. Sama tundetuks jättis ka petegelase, lihtsa talutüdruku, kurvapoolne saatus ning masendavasse ellu aeg-ajalt mõnda päikesekiirt lubanud armumised. Korralikult tehtud ja vaeva nähtud, aga õiget hinge mina sealt seest ei leidnud. Tore muidugi, et selline revisionistlik vaade minevikule tehti, kuid samas häiris taas kogu tapmistejada liigne sidumine religiooniga ja seda isegi tasemeni kus lavastaja poolse, ehk fuilmi ametliku sõnumina, kommuniste antikristusega seoti. 2/5
No comments:
Post a Comment