Türgi ajalooline film Konstantinoopoli vallutamisest aastal 1453 sultan Mehmed II poolt. See, et linn vallutatud saab, anti vaatajale juba linaloo esimeste minutitel teada ning jättis veits nagu imeliku mulje, et miks mängida põnevusega, et kas õnnestub või mitte, kui vaataja nagunii juba teab, et lõpuks üle ja läbi müüride ronitakse. Türk teab nagunii, meile oleks aga võinud ju väikese ärevuse sisse jätta; kuigi ilmselgelt kiskus nagunii vallutuse õnnestumise suunas nii, et vahepeal Wikis käimiseks pausile panna ei tohiks kellelgi põhjust olla.
Filmi esimene pool, printsi sultaniks saamine, enese maksma panemine ning poliitilised intriigid, olid hulga põnevamad kui teises pooles nähtud linna vallutamine. Ja isegi viimane poleks nii hull-nõme välja näinud, kui tegijad ei oleks lahingute vahele püüdnud täiesti sobimatut armulugu punuda, sest tunne vist oli, et kui musi ekraanil ei tehta, siis õiget kino ei saa. Sultanil (kes nägi välja justkui US The Office´i Ryan) oli armastusega niigi tibens-tobens ning seega poogiti naisevõtuplaanid külge ühele ta väeülematest. Peaasi et aga dramaatikat romantiliste tunnetega veelgi enam pingestada. Üsna piinlik. Pea sama nõme kui tuhanded ja tuhandes türgi sõdurid mis Konstantinoopili ründamiseks arvutivõlurite abil loodud ning siis robotilikult ühes taktis liikuma pandud. 2/5
Lahe oli, et paar aastat varem Egeri all nahutada saanud türklased kartsid ungarlasi nüüd nagu tuld. Pobisesid seal pidevalt, et loodetavasti madjarid ei jõua Konstantinoopolile appi, muidu on küll vesi ahjus.
No comments:
Post a Comment