"Kõik muusikud on kaabakad" on justkui mockumentary, aga seal kus mockumentary püüab vaatajat petta, jättes mulje nagu pakutaks talle dokumentaalfilmi, teeb käesolev linalugu seda autorikino võtmes, ehk siis kavaldab kinokülastaja uskuma, et ta näeb Heleri Saariku oskusi stsenaristi ning lavastajana, kui samas hoopis on ekraanil peegeldus filmikarakterite arusaamast, milline peaks välja nägema üks neid endid kujutav linalugu. Või nende imetabane elu. Lavastaja oli kavalalt mängides loonud ulmad mis ühtivad tegelaskujudega, kaotanud vahelt ära filmitegija, kui kõrvalseisja, objektiivsuse ning ehitanud üles perfektse ülistuse hingetühjusele ja tühisusele.
Filmis on tegelasteks grupp inimesi kes päevast-päeva vegeteerides püüavad jätta üksteisele ning enesele muljet justkui nende olemus oleks kuidagi tähtis, nagu see peaks kedagi puudutama, tekitama emotsioone, kui samas on see lihtsalt üks hall parasiitlus, mis toitub vaid teiste, samalaadsete tühikargajate, heakskiidust. Keegi filmis ei loo mingeid uusi väärtusi, ei suhete ega vaimutöö tasandil, vaid kõigest püüab üksteist klišeedega üle mängida situatsioonides kus säravaimaks nühitud kassikult võidab ning võltsim käitumismall troonib. Tegelased ei alusta, ega lõpeta midagi, sest nende kunstniku hing ei anna selleks mahti. Vaja ju ühel päeval olla geniaalne muusik, teisel päeval kostüümikunstnik, kolmandal teatrilavastaja ning neljandal trendiloojast menukirjanik, vahele neliperformance´it ja pudel viina ning kui siis võetaksegi hetkeks rällakas kätte, unustatakse töökindad koju, sest ükski uus roll ei vaja minutist pikemat ettemõtlemiseaega. Elatakse hetkes ja solvutakse järgmises, kui keegi nende originaalsust ei märka või, jumal hoidku selle eest, tahtlikult ignoreerib. Ja kui suu midagi uudset ei ütle, siis võetakse kätte raamat või öeldakse tsitaat, et tõestada oma inteligentsust.
Kõik on hetkelise tunde najal äge ja lahe ja übercool. Kõik nende karakterite puhul on piinlikult üle paisutatud võltssära ja tehislik loomingulisus läbi eputades loodud eneseimetluse ning just seda on suutnud Heleri Saarik fantastilise detailitäpsusega ekraanile tuua. Seal kus Gus Van Sant venitab stseene tüdimuseni pikaks, andes sellega edasi teismeliste päevast-päeva korduvat igavust või Gerald Karg rapsib kaameraga edasi-tagai üles-alla filmis "Angst", kujutades süvenevat hullusehoogu, loob siinse töö lavastaja samalaadset tehnikat kasutades vaatajateni süvatäpsusega kujutatud inimeste mõttetu oleskluse. Nii tuhm nagu on portreteeritavate meel, on ka filmikeel, karakterite artistlik piiratud loominguline lend, jääb ka filmis tiivutuks rapsimiseks ning kui keegi tuleb välja mingi "originaalsusega", siis sama halba maitset hoiab paralleelselt ka pilt ekraanil. Julge ning geniaalne lähenemine filmitegemisele juhul kui valdav osa vaatajaskonnast ei pruugi tahtliku käkerdise tegemist selleks, et julmteravalt ironiseerida ning parodeerida pseudokunstnikest teismeliseikka kinni jäänud loomeinimesi, läbi hammustada.
Ootamatu nutikusega lavastatud linaloo ainsaks miinuseks pean aktuaalse muusika ja selle loomise protsessi nappi presenteerimist. Arusaadavalt oli halb muusika (loe hipster ruudus shit ilma weird eesliiteta) tahtlik valik ning muusika loomine kui selline tagaplaanil, kuna karakterid ei ole võimelised ühtegi raudkindlat väärtust siia maailma tooma, kuid filmipealkiri ise on juba kodeerinud sisse ootuse, et muusikat saab kõvasti olema ning seeläbi jäi ka väheke nukker tunne.Igal juhul väärt film, mis trikitades tülgastab, aga avab läbi selle vaataja silmad meie "kultuuriinimeste" rumaluse ja tühisuse suhtes vaimselt valuliku kinokogemuse näol. Ja muidugi ei jäänud tulemata ka torge eesti filmikunsti suunas, sest seal kus rahvas kurjutab, et neil on kõrini hüsteerilistest karjuvatest naistest kodumaises kinos, toob Heleri Saarik meelega veel ühe analoogi vaatajate õrritamiseks. Lahe! 4/5
Heleri Saarik võiks nüüd järgmisena teha filmi ka noortest kes tõesti muusikat ja (elu)kunsti loovad, siis saaks laheda double feature´i luuseritest ning mõnusatest inimestest.