Üks väike väänik-präänik püüab tarmukalt pressida sellele, et kui ilusate noorte tüdrukute bänd, siis järelikult kiidavad kõik vaid selle pärast kaasa, jättes muusika teise, isegi kolmandajärguliseks näitajaks. Vaidle vastu palju tahad, aga tõe tera on sees ning tänu sellele tuleb Deathcats´il, võrreldes kuttidega, hulga rohkem vaeva näha enese tõestamise nimel. Iseenesest ju mitte halb motivatsioonimootor, vähemalt kergitab pidevalt bändi ees olevat latti ja sunnib jätkuvalt asju veelgi paremini tegema - on selleks siis pillimänguoskus või lugude aranžeering. Samas on see ka väike lõks, sest süüdistajale kes väidab, et niinimetatud tsikkidebändi ainsaks trumbiks jääb testosteroonist pulbitsevate rockimeeste ees vaid seksapiil, jääb lõpuks alati õigus ning klassikalist tüdrukutebändi kleepsu ei nühi kuidagi maha, viimistle muss mis tasemele tahes. Rockimehe suu võib rääkida pikki ilukõnesid sellest kui vihaselt ehedalt bänd kõlas või kui hästi lood olid sätidud, kuid silmad püsivad tal ikka vestluskaaslase tisside peal. Objektiivsuse välja sõelumine on seda raskem, sest kui pehmo-indie, eksperimentaalse või elektroonilise muusika puhul on naise (valdavalt mikrofoni taga veedetud) osalus loomulik, siis kitarriga tüdruk jääb siiani veel kahtlaseks nähtuseks. Sellest ei ole prii isegi kohalik Kim Fowley, kes küll mitmeid häid bände (Shelton San, Talbot, Nevesis...) on rahaliselt toetanud, kuid vaid tüdrukute (Zriamuli, Ebakõlar, Deathcats) puhul lisaks muusikat puudutavaid nõuandeid jagab. Loomulikult on need nõuanded väärtuslikud ning väärivad tähelepanu, kuid neid esitatakse just neidudele ning ühtegi algajat kuttidest koosnevat rock-gruppi juhendama ei kiputa, löögu soovolinik häirekella palju tahab. Kui Deathcats´il kunagi album ilmub, siis kindlasti on see igati mõnus, olen selles Soundcloud´i riputatud musta materjali kuulates veendunud, kuid eks see silm hakkab ikka esimesena vahelehelt bändipilti otsima ja alles siis jalg rütmis tatsuma, sest sellisteks meid mehi on loodud. He he!
Nimi: Kiina Kristina Vaher
Bänd:
Deathcats
Facebook:
Deathcats
Koduleht:
Deathcats
SoundCloud:
Deathcats
1. Millised filmid sulle muljet on avaldanud, ehk mis on sinu
lemmikfilmid?
A Prophet (Un Prohpéte 2009), Snatch, Fight
Club, Hobo with a Shotgun, Natural Born Killers, Wild at Heart,
Mulholland Dr., Léon: The Professional, Amélie, Trainspotting, Lola
Rennt, Betty Blue, Death proof, Pulp Fiction, Monty Python and the Holy
Grail, 24 Hour Party People, Baraka, A Nightmare on Elm Street (1989),
Lolita (1962) ja (1997), High Fidelity, Hype!, Whip it!, "Vicky,
Cristina, Barcelona", La Vie En Rose (2007), Sid & Nancy,
Gainsbourg: A Heroic Life (2010), Lucky Number Slevin, Gia (1998), Ghost
Dog: The Way of the Samurai, Closer, Some like it Hot, Modern Times
(1936), Mysterious Skin
suvalises järjekorras sai nimetatud mõned, mis esimestena pähe kargasid, aga eks neid on veel muidugi
2. Milline oli viimane meeldejääv filmielamus?
vaatasin
just paar päeva tagasi ühte dokumentaali "Searching for the Wrong-Eyed
Jesus" (2003), mis jättis sügava mulje, sest see teema lihtsalt läheb
peale mulle
3. Mis muusikat viimasel ajal kuulanud oled või julged
soovitada?
viimasel ajal olen kuulanud segamini kantrit,
bluesi ja räppi. halva netiühenduse pärast ei saa midagi uut alla
laadida, niiet olen vanu lemmikuid kuulanud. täitsa julgen soovitada ka
neid: Bob Dylan album "Nashville Skyline" (1969), Pj Harvey Live @ John
Peel's Birthday (1999), Nina Simone, Skip James, hiljutine lemmik 16
horsepower, Wu-Tang clan album "36 chambers", vana hea Cypress Hill ja
Beastie Boys. Soovitaks sellist 'shock humor' briti sarja nagu "Monkey
Dust" (2003). selle soundtracki võib vabalt alla laadida, good stuff.
Tänan Kiina!
Kaader filmist Sid & Nancy.
