Sattusin suvel naise suguvõsakokkutuleku ajal noore bandiidosega rääkima hip-hopist ning kutt väitis, et tema kuulab ikka seda vanakooli räppi ja see pidavat see kõige õigem ehedam kraam olema. No ma ei tea. Käesolevas filmis sai mitmel korral seda va õiget (või oli juba aasta 1982 materjal teise-kolmanda põlvkonna räpmuusika?) kraami ja minul hakkasid küll kõrvad sitavett jooksma. Meelde tulid mingid hirmsad vinüülid mida perestroikaeg litsentsi alusel plaadipoodidesse paiskas ning mille puhul ma ei tea küll kedagi kes neid sealt ostnud oleks. Muss ei meeldinud absull ja ka kohalikud graffitimehed oma meistritöödega jäid sinna tasemele, et võiks suisa üleolevalt pidada ennastki sama leveli seinasodijaks. Ja siis veel see breakdance! Oehh... Igal juhul rõõm kogeda, et getokultuur on kolmekümne aastaga jõudsalt arenenud ning hetkel leian ma ise juba samuti tantsunumbreid, seinamaalinguid ning hip-hop radasid mis mulle tõesti meeldivad. Filmi kiituseks tuleb aga mainida, et tegemist korraliku undergroundkinoga mis hingega püüdis avardada vaatajate teadmistemaailma ning pakkuda uusi huvitavaidalternatiive. 2/5
Filmi tipphetkeks oli Grandmaster Flash´i etteaste, aga kahjuks oli seda veits montaažiga solgitud.
No comments:
Post a Comment