Damsels in Distress

Damsels in Distress - Whit Stillman 2011

Mul oli Whit Stillman´iga diil, et ta helistab kohe kui uus film valminud. Erandjuhul saadab siis vähemalt messi, aga ei seda ega teist, pidin ise netis hulkudes avastama, et vahepeal on üks mu lemmiklavastajatest oma neljanda täispika mängufilmiga maha saanud. Aga ma andestan talle, et ta esilinastuste tuhinas ning tagasisidet lugedes unustas mulle teatamast, sest linalugu oli lavastajale omaselt taaskord väga hea. Iseenesest ikka tase teha 20 aasta jooksul 4 filmi mis kõik on suurepärased, lausa fantastilised. Ei mingit vahepealset odavat rahateenimist, et siis taas ennast huvitava kinoga tegeleda, vaid vaikne järjekindel pühendumine asjale mis tundub enesele ning lõpuks ka hulgale fännidele õige.

Filmi alul ehmusin väheke, sest tundus nagu oleks seekordne kinolugu liiga teemakeskne, sisaldades teravmeelsusi vaid USA ülikoolilinnakute elust-olust ning kuna minul täis teadmistepagas sealsete märkide ning vihjete seas viibimiseks puudub, olin valmis, et pooled naljad lähevad must lihtsalt hoomamatult mööda. Veerand tundi hiljem olid aga välja joonistunud kõik toredad karakterid ning pisike maailm kus tegevus toimus ning vaatamine muutus ühtseks katkematuks lustiks.

Taaskord massiivne kogus Whit Stillman´i ainuomast stiilitunnetust ning huumoritaju. Oskust luua õige kanguskraadiga satiiri ning piisavalt pehmet romantikat, et üksei kõrveta ega teine ei tundu läägena. Teravmeelne, vaimukas ning kadestamisväärselt tasakaalukas kinotegemine, kus kõike pakutakse just piisavalt, ega minda korrakski üle ääre. Isegi absurdi oli lavastaja osanud nii maitsekalt sisse poetada, et see tunduski ülikoolielu loomuliku osana. Täishindest punni vähem vaid lõpus toimuva tantsunumbri tõttu, sest ei ole veel siiani aru saanud, et kassee meeldis mulle ja sobis filmi või mitte ning tundus punnitatuna. Igal juhul - Welcome back Whit Stillman! 4,5/5

Ma ei saanud ju olla ainuke kes vaatas ekraanilt Greta Gerwig´i aga nägi hoopis Chloë Sevigny´d.