Le violon rouge - François Girard 1998Harv on see juhus kui me kaasaga koos mõnda filmi vaatame ja veelgi harvem kui kaasa kõrval poole filmi pealt unne ei suikku või film meile mõlemale tõesti kohe meeldib. Seekord oli tegu kinolooga mis meid mõlemaid draamas puudutas ja loo arengutes põnevust pakkus, peaaegu täiusik meie pere film. Punase viiuli stsenaristiks on Don McKellar ja tänu sellele see film paar aastat tagasi mu huviorbiiti ka sattus, samuti mängis ta väikest kõrvalosa ning juba see garanteeris fakti, et kinolugu mulle meeldima peaks.
*SPOILER* Kogu teose juures jäi siiski kummitama üks väga ebameeldiv asi, nimelt see kuidas rassistist lavastaja François Girard kujutas vaest paljukannatanud orjade järeltulijat, läbi valgete kiusu ning sotsiaalsete raskuste hariduse saanud mustanahalist professorit Charles Morritz´it lihtlabase vargana kes ei häbene oma tööandjate tagant väärtasju pihta panna, olles eelnevalt veel nende rahalisi resursse tuulde lasknud. Muidugi mõistis lavastaja, et sellise rassismist pakatava sõnumiga otse välja tulla ei saa ning seetõttu pehmendas ta vargust sellega, et pakkus mustanahalisele mõtlikuid nostalgiamomente ning näitas, et kui Samuel L. Jackson´i tegelaskuju ei oleks viiuliga välja jalutanud, saanuks selle endale üks värdjas paks sigamees. Siiski kallis Girard, sinu sõnum, et kõik mustanahalised on varganäod kumas läbi ka vaatamata olukorda siluvatele asjaoludele. Väga inetu, väga vaenu õhutav! *SPOILER END* 4/5
*SPOILER* Mees kes alustas vargana oma filmikarjääri ning oli veel ka 10 aastat hiljem rollile truuks jäänud. *SPOILER END*
No comments:
Post a Comment