Milk

Milk - Gus Van Sant 2008

Nimi Harvey Milk helistas peas kellukest küll, kuid nii vaikselt, et alles filmi vaatama asudes tuli meelde kellest juttu tehakse. No ega muidugi üks korralik heteromees kõiki gay-kangelasi tundma peagi, mina näiteks võtsin filmi kavva vaid Gus Van Sant´i pärast. San Francisco gay´st linnaametniku Harvey Milk´i elust rääkiv film oli Gus Van Sant´i siiani kõige traditsioonilisem linalugu. Ülesehitus ja presentatsioon meenutas viimasel ajal populaarsust leidnud elulugusid, ei midagi originaalset ega eristavat, lihtsalt üks järjekordne biograafia mainstreamkino voos. Juhul muidugi kui ei taha juhtida tähelepanu asjaolule, et portreteeritav oli gay aga eks ole neist vähemustestki sarnaseid filme vorbitud, Ray Charles oli ju näiteks neeger ja Deway Cox white trash from Alabama.Kõik Gus Van Sant´i filmid pole loomulikult head, kuid neis pillub vähemalt sädemeid või siis leidub tagantjärele mõjuma hakkavaid unelemisi. Milk aga oli lihtsalt igav film, sest peategelase poliitiline karjäär polnud just põnevusega vürtsitatud triivimine karide vahel, vaid etteaimatav liikumine ülesmäge ning härrasmehe eraelu jäi samuti distantsilt järgitavaks, vaatajat sellesse meeste armumaailma intiimsusesse ei kutsutud. Muidugi pakkus film poliitilis-ajaloolist tausta seitsmekümnendate gay-aktivismist, kuid isiklikult oleksin eelistanud selle teemaga tutvumiseks dokumentaalfilmi, näiteks Rob Epstein´i The Times of Harvey Milk´i. Nüüd aga ei jaksaks seda enam vaadata kuigi tean mis kivi all dokfilmi kahediskiline megalisadega DVD end peidab. Käesolev film aga oli lihtsalt järjekordne heade näitlejatega hea draama ja ei midagi muud. 2/5

Filmis säras ainsana James Franco, sest Sean Penn oli selline nagu alati ja igas filmis.