The Informers

The Informers - Gregor Jordan 2008

See, et miskit viltu on, sai selgeks filmi esimeste sekunditega. Reetjaks osutus muusika. Raamat viitab muusikale kui tüütule osale igapäevasest elust. Pakub popmuusikat, seda kõige trendikamat ning näitab kuidas see samas kuulajaid ükskõikseks jätab, tundub peale Record Towers´ist uue kasseti ostmist koheselt tarbetu asjana mis su kodus ruumi võtma hakkab, on seal peal siis viimane Culture Club või Devo. Film aga alustas korraliku, isegi hea saundiga mis kohe kindlasti hiljem üle miksitud, sest AD 1983 hinge see küll endas ei kandnud. Ja muusika jäi filmis üsna kuulatavale tasemele, seda nii taustal kõlavana kui rockstaar Bryan Metro loominguna. Viimane tundus taas möödapanekuna, kuna raamat afišeerib tuhmuva kuulsusega kunagist rockinnovaatorit pigem David Lee Rothi taolise mainstream-staarina kui sünge gootirokkarina kes hullutab staadiote viisi rahvas üsna alternatiivse tumerock´iga. Aastal 1983 ei olnud The Sisters Of Mercy, Birthday Party ega Bauhaus staadionibändid ega elanud nad staaridele omases säras. Areaal oli valitseda hoopis teistlaadse muusika päralt. Muss oli ühesõnaga paigast.

Ja film ise veel rohkem. Arusaamatuks jätvalt kohe, et ei tea kas püüda aru saada mis mõtted lavastajal peas liikusid või lüüa lihtsalt käega. Arvasin, et filmi ei peeta heaks, kuna see on liiga raamatu järgi tehtud ning raamat kui selline on keerukas ekraanile panemiseks. Arvasin, et raamatu tahtlik tuimus on ka filmis tahtlik tuimus aga ilma raamatut lugemata seda ei taipa. Arvasin isegi, et võib-olla isegi Ellis´e megafänn Ralf jättis mingi geniaalsuse silme vahele või ei hammustanud läbi. Aga ei, kõigil kes The Informersit halvaks pidasid, oli õigus. Filmil lihtsalt ei ole mingit sõnumit ning need mis on, jäävad vaid kerge virvendusena hetkeks ekraanile, et mattuda hetk hiljem taas mittemidagi tegemise ja näitamise alla. Ja ma loomulikult ei räägi raamatu mittemidagi tegemise järjendamisest, sest need on kaks väga erinevat asja. Raamat teadis mida ta teeb ja ütles sulle, film kõhkles ja oli lõpuks lihtsalt vait.

Film on pehmem ka raamatut tõlgendades, jättes välja või siludes paari teravust ning tehes otselõikeid, samas kui taas mitmed (filmi tegevuse mõistes) ebatähtsad dialoogid on sõna-sõnalt raamatust pärit. Kokaiin oliasendatud kanepiga, kõri asemel lõigati pihk lõhki ning raamatu kõige ootamatumat tegelast ei kohanud linaloos üldse, kuigi ta sõber käib korraks silmavärvi vahetamas. Film on suunatu isegi mõistes, et kõigi tegelaste tulevik on nagunii suunatu ja nii võiks ka film olla tahtlikult suunatu, aga ei. Oehhh.... Film oli sitt. 1/5

Vaene ja rikas: erinevad voodid - erinev dope.

Noroi : The Curse

Noroi - Kôji Shiraishi 2005

Mu sõbrad Robi ja Maria otsivad mõnda kohalikku paralugu, et sellest teleformaati sobiv lavastusliku dramatiseeringuga dokumentaalfilm vändata. Sobivad kõik kummitused, poltergaid, ufod ja kodukäijad, kui vaid materjal piisav, et sellest saaks üht põnevat uurivat dokki välja võtta. Noroi oli just selline "dokumentaalfilm" mis arvatavasti Maria ja Robi pes mõlgub. Paranähtuste uurija Masafumi Kobayashi asus uue videofilmi jaoks materjali otsima, käis vihje peal üht peret külastamas, uurib juhtumit kus telestaar kuulis kummituslikku häält ning püüab jõuda selgusele kuhu kadus noor telepaadist tüdruk. Peagi selgub, et need ja veel mõned saladuslikud juhtumid on omavahel seotud ning dokumentalist asub inimeste veidraid käitumisi ning kadumisi uurima, liikudes üha sügavamale iidsete traditsioonide maailma.

Kiidetud uuem jaapani horror. Õudus oli minu jaoks olematu, sest mis kõhedust need jap-horrorile iseloomulikud nipid, kus mõni sumune kummitus nurgas kükitab või keegi arvutigraafikas treitud liikuvaid mumpsukesi õgib, ikka pakkuda suudavad. Põnev oli aga hoopis uurimine, ühe vihje juurest teiseni minek kuni müstilise saladuse lahenduseni. Või ütleme, et lahenduse servani jõudmine. Võlts-dokumentaalfilmi stiil sobib horrorile ikka veel suurepäraselt ja on vist ainus tõeliselt õudust lähedale toov viois vaatajat ärgitada. Hea mockumentary mis oskuslikult kasutas ära digitaalse odava otse videole kioskidokumentaali formaati. 4/5

MC5 - Live in Finland

MC5 - Live in Finland 1972

1. Ramblin' Rose
2. I want you right now
3. Gloria
4. Looking at you
5. Let it rock
6. Louie Louie
7. Kick out the jams

MC5-i historist on vändatud dokk film. Ise näinud ei ole (veel mitte, aga peatselt vaatan), kuid sõber rääkis sealt nähtu põhjal, et kui bänd oli aastal 1972 soomesse jõudnud, siis algkoosseisust järel vaid paar meest (Fred Smith ja Wayne Kramer) ning soomlased pettununa sellises poolikus "kaubas", röövisid backstage´ist kõik bändile mõeldud söögi ja joogikraami. Isegi esinemistasu jäi vist maksmata. Küll on aga läbi ime säilinud selle kontserdi salvestus ning tuli tõdeda, et täiskooseisus või labakehadega, bänd kõlas igal juhul ägedalt. No mitte just, et peksis püksid jalast, aga hea oli kuulata küll.

Tokyo Sonata

Tôkyô sonata - Kiyoshi Kurosawa 2008

Vaatasin ja mõistsin, et jaapani draamal ei ole mulle enam midagi pakkuda, kõike mida antakse olen juba varem kuulnud ja näinud. Tokyo Sonatale aga iseenesest tuleb see kasuks, sest mida ma näinud olen, on ... kaheksakümnendate filmid pinku kino žanris ning kui nüüd kõrvutama hakata, siis... he he he! Linalugu kannab minu kotkasilma jaoks üsna mõnusaid väikeseid märke roman porno maailmast: korteriröövi stseen, õpetaja pornomanga lembus, tuuseldav vägistamisstseen ning isa esimesed sammud töötuna on justkui mõnest Yôjirô Takita filmist kopeeritud, huumor on vaid kraade tagasihoidlikumaks keeratud, keegi näoga ei grimassita ning tiisist ja tussist tuleb samuti suu puhtaks pühkida. Aga draamana ei ole enam minu rida, sest lõpuks oli isegi valukohtadele pressimine sellist õrna laadi ning peresuhete sassiminek jäi ühe väikese sõlme tasemele. Paljudele see meeldis. Mulle mitte. Lavastaja varasemaid töid tundmata ning ennasty pinku paralleeelidega lõbustamata ei oleks ma kindlasti nii väga seda lugu nautinud, võib-olla isegi paar pikka haigutust kuuldavale toonud. 3/5

Jaapani pere oma külalist Q-d ootamas.

Prindi - lõika - kleebi - mängi

X-Men : First Class

X-Men: First Class - Matthew Vaughn 2011

8 500 000 miljoni HOLOCAUSTis hukkunud juudi omaksed ning ülemaailme humanistlik õiglustunne vaidlevad mulle kindlasti vastu, kuid kui see hirmuäratav veretöö oli vajalik, et luua nii cool´i superkangelast nagu Magneto, siis ei toodud (tule)ohver asjatult. From the dark depths of Auschwitz rises the new shiny hero Magneto! Eestikeelne tõlge ka, kuna blogi ikka kohalike rõõmuks: Auschwitz´ist tuli Magneto. Jep, mees oli lahe ja Mystique samuti ning nende mõtted ja teod väärisid ekraaniaega, kuid kõik ülejäänud oli jurtsude jurts, eriti taustal kulgev Kuuba raketikriis (like what? Eesti keelne tõlge ka: puhas sitt!) ja puss-ass Xavier ning tema friikide vennaskond, kuhu kuuluv Beast oli nagu mõni internetimeemi kiisu ja mitte üldsegi Elajas. Lühidalt öeldes oli film kus James Bond kohtub Harry Potteriga. Või õigemini Austin Powers kohtub Harry Potteriga. Ei ei, viimane võrdlus on tänu maailma seksikaale salaagendile liig positiivne. 1,5/5

Üks varasemaid säilinud fotosid Magnetost. See vasakul olev põlvpükstega poiss.

The Cossacks

John Ure - Kasakad
Olion 2003

Aeg-ajalt, kui eeltööd ja väljavalimised on tegemata,  on vaja kiiresti mõni raamat näppu saada, et tööl (vabal hetkel loomulikult, kuid viimasel ajal on neid tehedamini) oleks midagi lugeda. Napsan siis riiulist esimese mis näppu juhtub ja seekord oli selleks juba aastaid tagasi ostetud teos mille lugemist olin peenes huvipuuduses pidevalt edasi lukanud. Aga mis selgus, raamat kasakatest oli kordi põnevam kui oleksin uskunud. Lausa nii huvitav, et õhtul tassisin raamatu töölt koju kaasa, et vaid saaksin väheke edasi lugeda ning järgmine päev võtsin taas kaasa. Väga huvitavad kirjeldused teemadel millest olisd mul vaid algteadmised (Jermaki vallutusretk, sõjad Kaukaasias...), aga sügavam arusaam mis toimus, puudus. Ega nüüd John Ure ka väga värvikat pilti maali, kuid vähemalt sain aru mis mind naabrite ajaloos huvitab ning uurin omalkäel edasi. Jermaki reisist hankisin endale juba teleseriaali, veristest ja räigetest sissisõdadest müriaadidega aga otsin alles mõnd filmi või kirjandusteost. Soovitused teretulnud. Huvitav lugemine oli see kasakate ajalugu.

Jermaki idavallutus.

Game of Thrones - 1. season

Game of Thrones - 1. season - creators David Benioff, D.B. Weiss 2011

Westerose ühiskonna suurimaks probleemiks oli mobiiltelefonide puudumine. Vaesed rongad ei jõudnud lihtsalt piisava kiirusega kirju ja teateid laiali vedada, lisaks lasti neist aeg ajalt veel nooli läbi või jäid nad ülesandeid hüljates mõnd korjust nokkima. Üks korralik mobiilivõrk oleks aga hoidnud ära pooled tapmised ja sõdimised, sest suuremalt jaolt algasid jamad korraliku adekvaatse teabe puudumisest, teated lihtsalt ei jõudnud õigeaegselt kohale, info ei liikunud. Laibad tõusevad elule ning draakonid kimavad ringi aga nii igapäevast asja nagu mobiil pole mitte ühelgi kuningal ega rüütlil, matsidest rääkimata.

Asjatundjast sõber rääkis mulle, et iga Game of Thrones´i episoodi nimi viitab mõnele varasemale HBO seriaalile, avaldab niiöelda austust varem valminud suurepärastele teletöödele. Näiteks "Winter Is Coming", ehk avaepisood põhineb The Wire´i seriaalist tuntud lausele, kus poisikesed tänaval karjusid, et: "Omar is coming, Omar is coming!", kui põhipätt end rahva seas näitas. Teine episood "The Kingsroad" pidi viitama Broadwalk Empire´i seriaalist tuttava Nucky Thompson´i murele, et kas senaator ikka toetab kuninglikult suurepärase maantee ehitamist Atlantic City´sse. "Fire and Blood" pidi respektima The Pacific sarja kangelasi, "Cripples, Bastards, and Broken Things" viitama New Orleansi hävingule seriaalist Treme ning "You Win or You Die" sarjas Rome toimunud (võimu)võitlustele nii ülikute tubades kui gladiaatoriteareenil. Kahtlesin sellises tõlgenduses alul pisut, kuid kuna sõber on tark mees, siis vastu vaidlema ei hakanud.

Olen nõus absoluutsel iga etteheitega mis sarja suunas tehakse, on selleks siis pealiskaudsed tegelased kede korralikult välja joonistuda ei suudetud, loogikavead tegevuses või lihtsalt kahtlemine, et kas paar surma oleks päris elus samamoodi välja mängitud kui telkuekraanilt paistis. Kirtsutasin paar korda nina minagi ja kahtlesin ühe või teise asja tõepärasuses (fantasy, yeah I know!). Näiteks häiris mind kohe süvasügavalt, et kuningas reisis samasuure õukonnaga nagu meie maailma keskaegne kaupmees, ehk siis kuu aega kestev rännak ja saatjaid mitmesaja isiku asemel vaid mõnikümmend ja siis muidugi veel see turniir mis oma "kolossaalsuses" sobis pigem maapakku saadetud aadli lõbustamiseks kui kuninga tuju tõstmiseks. Aga kõik see ei pidurdanud üldse mu hoogu sarja fännimises, sest ikka kuratlikult põnev oli kogu aeg ja ega enne magama ei läinud kui kukk naabrite rõdul kirema hakkas. Oli eelarve piires korralik fantaasiasari ja ei jõua järge ära oodata. 4,5/5

Jama lugu, sest Omar is coming!

The Informers

Bret Easton Ellis - Paljastajat
Pikku-idis 1994

The Informers on lühijuttude kogumik, kuid mulle meeldis seda siiski võtta ühtse romaanina ning mitte vaid jutte siduvate vihjete ning mõningaste tegelaste tõttu, vaid pigem ülesehituslikult, stiililt mis iga järgmise lehega kogub end järjest suuremaks ja suuremaks. Lühijuttude puhul peaks teoreetiliselt vähemalt iga uue loo alguses nullist alustama, The Informers puhul oli aga tunne justkui loed ühtset teost mis lõpus järjest põnevamaks muutub. See põnevus on muidugi Ellis´elik tühjus ja kõledus, stiil mis portreteerides hingetuid inimesi püüab samuti olla tekstina võimalikult hingetu nii, et alul tekkis isegi kahtlus kas see on lihtsalt halb kirjutamine või geeniuse tahtlik demonstratsioon kus tekst ja tegelased on ühtmoodi pealiskaudsed. Siis kirjutab aga Anne oma koolivennale Sean Bateman´ile võrratud kirju, Carlos heidab õhku paar vihjet ning Maria Minerva vennasbänd astub lavale, ehk leedid ja gentelmenid, lubage esitleda, siin on - LA Vampires. Raamat nõudis vähemalt minult mitmekordset lehtede pööramist, et varasemaid peatükke sirvides aru saada kas mõni hilisema chapteri tegelaskuju on juba varem läbi lipsanud või mitte, ega kirjanik just täit pilti kildudest ladunud, kuid selliseid väikseid detaile mõne tegelaskuju kohta võis noppida mitmest eri jutust ning saada väheke täiuslikuma kujutise kui vaid ühe lühiloo piires seda pakuti.

Bret Easton Ellis

Parks and Recreation - 1. season

Parks and Recreation - 1. season - creators Greg Daniels, Michael Schur 2009

Kudos Adile soovituse eest! Pole midagi paremat kui pohmakaga vaadata rumalat komöödiaseriaali, lollitamist mis pühib peast kõik kassid kes sinna hiilida tahavad ning silub vaikseks jääknähtudest tingitud tormid. Ega tegelikult reedel saanudki miskid kassi väljamanavat korda saadetud, sest Rada7-e pidu oli mõnus mõnus ning kõik jutud sai räägitud vaid kenade inimestega (Transa, fs, Anders, Rainer, Lõo, Lauri, Olger, Catlin, Meeli, Marko, Pez jne...) nii, et idiootsetest lobisemistest olin prii ning lolli või piinlikku juttu ei ajanud ega ka kuulanud. OK, hiljem seal Oktoobri Kino hoovis oli väike intsident mis lõppes peo organisaatori ultimaatumiga, et kas lähen koheselt teismelistega hipstertekno järgi tantsima või lahkun, kuid valides viimase variandi, vabastasin ennast hilisematest süümepiinadest. Mine veel tea, järsku mõni mobiilipildistab mind tantsimise ajal seal Hoovi nimelises urkas, paneb kuva feissarisse ja ega seda häbi üle elaks. Ühesõnaga pohmell oli pisike ja meel enam-vähem traksis ja Parks and Recreation sobis imehästi, kuigi õige hoo sisse saamiseks võttis pool sesooni aega. Egas muidugi see kuue episoodi puhul mingi näitaja ei ole. 3,5/5

Primus - KZSU Radio Show

KZSU Radio Show - Palo Alto, CA (May 3, 1989):

01 To Defy The Laws Of Tradition
02 XYZ Intro > John The Fisherman
03 Groundhog's Day
04 Too Many Puppies
05 Tommy The Cat
06 Break
07 Frizzle Fry
08 The Heckler
09 Sgt. Baker
10 Harold Of The Rocks
11 Interview

Bonus:

MTV Spring Break - Daytona Beach, FL (April 11, 1992):

12 Jerry Was A Racecar Driver
13 Tommy The Cat

Dennis Miller Show (March 20, 1992):

14 Tommy The Cat

Primusel on ikka tahtmine mingi pullibänd olla ja igasuguste huumorigruppide vastasena, on mul seeläbi olnud raskusi nende muusika täieliku aksepteerimisega. Käesoleva DVD põhiosa oli raadiojaama jaoks lindistatud live-sessioon ning kuna peale kaameramehe ei olnud kellegi jaoks show´d teha, siis ilma lollitamiseta mõjus ka muss koheselt hulga paremini. Kaks muud boonuskonsat olid juba teine teema, siis löödi taas tsirkus lahti ning muss vajus sinna kuhugi kaugemale.

Freakonomics

Freakonomics - Heidi Ewing, Alex Gibney, Seth Gordon, Rachel Grady, Eugene Jarecki, Morgan Spurlock 2010

Freakonomics on sellel aastal Plektrumi festari kavas nig sealt ka inspiratsioon tutvumiseks, sest eelmisel aastal pakutud Technocalyps oli igati põnev vaatamine. Sama ei saa kahjuks öelda Freakonomics´i kohta. Esiteks on tegu raamatusarja reklaamiva linalooga, kus mõned lõigud Steven D. Levitt´i ja Stephen J. Dubner´i teosest olid ekraniseeritud. Ja liiga dramatiseeritud, sest peale väikese info, on film täis minutite kaupa materjali mis peaks kirjanike väiteid illustreerima, kuid tegelikult hoopis venitavad iga viie minutiga seletatava lõigu veerandtunniseks. Vaatad ära ja mõtled, et OK!, sain paari asja teada, kuid kas sellest infost migit kasu on või kas see tasus poolteist tundi teleka ees passimist, jääb küsitavaks. 2/5

Alumisel pildil on niinimetatud kaamera ette sattunud juhuslik inimene tänavalt, kuid terasema silmage seriaalidesõber tunneb ta ära.

The Thirteen Assassins

Jûsan-nin no shikaku - Eiichi Kudo 1963

Remake vaadatud, loomulikult tuli ka originaaliga tutvust teha. Alul oli selline tunne, et Miike oli ikka stseenid üks-ühele taas üles ehitanud, kuid vaikselt hakkas ka erinevusi sisse tulema ning lõpuks võib öelda, et uusversioon on mitmeid uusi momente ning väikseid käänakuid sisse toov, samas kui vana kulgeb põhiloo päraselt. 1963 valminud teos oli selline klassikaline samuraifilm, must-valge pilt justkui toonitaks seda ning pulpilike elementide puudumine pani lõpuks kinoloo rohkem draama kui põneviku žanrisse.

Salaülesandel põhineva mõrvatöö kordasaatjaid oli ikka 13 nagu pealkirigi ütleb, kuid vaenuvägi oli varasemas versioonis neli korda väiksem, mis loomulikult lisas ka usutavust, sest kuraditosin 200 mehe vastu on ikka muinasjutulisem sellest kui iga mees grupist peab vähemalt 4 vastast teise ilma saatma, et missioon edukalt lõppeks. Vaenuväe lisasõdurite sissetoomine oli üks Miike väikseid kõrvalliine ja temale see sobis, Eiichi Kudo originaal rõhub aga tavalisemale samuraivõitlustele ning tema film oli tasakaalus oma kontekstiga. Kiitust jagaksin veel Ryôhei Uchida poolt mängitud Hanbei Onigashira tegelaskujule mis võrreldes remake´is üles astunud näitlejaga, oli kordi parem ning mõistetavam ametnik. Klassikaline samuraifilm mis hilisemast versioonist rohkem rõhutas just samurai aukoodeksile ning püsimisele sõdalase teel. 4/5

Hanbei Onigashira väljub Shinzaemon Shimada juurest, pääsedes tänu oma taktitundele elusalt.

Apteeker Melchior ja Žarieli raamat

Indrek Hargla - Apteeker Melchior ja Žarieli raamat
OldeHansa 2011

Tegu on küll lühijutuga, kuid kuna eraldi köitena ilmunud, siis võib täitsa paar sõna kirjutada. 30 lehekülge, seega üsna konkreetne ja lihtne juhtum  Melchior´i taiplikuse jaoks, sest ega lugeja jõua suurt midagi mõelda ega kedagi süüdistama hakata. Oma osa mahust võtab veel olustikukirjeldus ning minevikumeenutus. Viimane on üsna kahtlase maiguga ja tundub liigsena, võib-olla isegi seigana mis võib kergekäeliselt sissetooduna raamatusarja sujuvust tulevikus takistada, kuigi annab Melchiorile motivatsiooni juhtunud veretöösse tõsiselt süüvida. Muidu selline mõnus väike võigas mõrvalugu. Ilmunud Olde Hansa söögikoha promobrošüürina, kuid juttude järgi võib selle tulevikus leida ka Apteeker Melchiori lühijuttude kogumikust mis kogub kokku kõik analoogsed lühiformaadis seiklused ja müsteeriumid.