Monday, April 06, 2009

The Mark of Cain : On Russian Criminal Tattoos

The Mark of Caïn - Alix Lambert 2000

Alix Lambert on suutnud lavastada väga hea dokumentaalfilmi. Kaheksakümne minutiga antakse ülevaade Venemaa vanglakultuurist ja kuigi sellest võiks teha informatiivse 20-ne osalise teledokumentaali, said ometigi kõik tähtsamad faktid ka lühemas filmis ülesloetletud. Lause võetakse ühe zekaa suust ja lause teiselt ning kokku tekkib terviklik pilt okastraadi ja telliskiviseinte taga toimuvast, räägitakse hierarhiast, kommetest, platnoielu roosilisest minevikust ning tuimast olevikust. Vaataja saab informatsiooni vanglate kohta ja võib oma silmaga otsustada sealsete tingimuste üle, pildid mis tõsiselt panevad mõtlema kas Venemaal tasub end millegi kahtlasega siduda või peaks isegi üle tee minema vaid rohelise fooritule ajal. Tätoveeringutest ei räägitud nii põhjalikult kui pealkirjast järeldada võiks, Russian Criminal Tattoo raamatutest nähtud kujutisi ekraanile ei laotud, pigem jäädi piltide demonstreerimisel tagasihoidlikuks või peatuti neil põgusalt. Ja kui näidati, siis harv oli juhus kui ka tähendus vaataja jaoks lahti seletati. Aga see oleks nõudnud palju rohkem aega kui kaheksakümmend minutit ning kui niigi suudeti uudishimu pidevalt ülal hoida ( minul isegi dokki teistkordselt vaadates ning teemat väheke tundes ), siis ei saa prantslasele midagi ette heita. Mees jõudis oma kaameraga Venemaa vanglatesse ajal kui vargamaailm vahetus välja rahamaailmaga, praegu pole paljud asjad enam nagu dokumentaalis ning otsese demonstreerimise asemel peaks filmima elatanud kinnipeetavate heietusi. Intensiivne informatiivne dokk mis suutis mahutada ka kübekese vanglavälist dramaatikat. 4,5/5
David Cronenberg ja Viggo Mortensen ammutasid käesolevast dokist inspiratsiooni Eastern Promises´i jaoks. Vähe võtsid ja film tuli välja jurts.

Sunday, April 05, 2009

The Librarian : Quest for the Spear

The Librarian: Quest for the Spear - Peter Winther 2004

Kõige esimene Raamatukoguhoidja seiklus polnud nii hea kui viimane, hoog küll püsis ning nalja tehti, kuid film oli hulga kunstlikum, puudus selline viimasele osale omane tsill kulgemine. Samuti häiris ema kes juudimutikesena poja eest hoolitses ning talle kena juudi tüdrukut kaasaks otsida püüdis. See koomikavaene osa tungis Woody Allen´i pärusmaale ja Indy tüüpi filmis pole kohta sedalaadi rahvusel baseeruvale huumorile, sest vaataja tahab hoopis tulistamist, jooksmist ning peidetud aardeid. Oli muidugi ka peidetud aardeid, ei saa kurta. Kui Librarian´i filmid kulgevad tõsuteed, siis on teine juba parem, sest kolmas oli väga hea. 3/5
See hrõbrovikeelne cover ei jäta kahtlust keda Librarian immiteerida püüab.

The Nightmare Factory


Thomas Ligotti, Stuart Moore, Colleen Doran, Ben Templesmith, Joe Harris, Ted McKeever, Michael Gaydos - The Nightmare Factory : The Last Feast od Harlequin, Dream of Mannikin, Dr. Locrian´s Asylum, Teatro Grottesco
Fox Atomic Comics 2007

Öeldakse, et kingitud hobuse suhu ei vaadata aga ma kohe kuidagi ei saa mainimata jätta kui halva kogumikuga tegu oli. Neli väidetavalt õudusjuttu, kuid tegelikkuses mingi poolearulise sonimine, sest kui esimene Lovecraftile tehtud austusavaldus välja jätta, siis polnud horrori ega müstikaga enam õieti midagi ühist. Joonistatud küll kenalt, kuid lood kõik tüütud ning igava püandiga.

Revenge Of The Psycho Cats

Psycho Cats: Revenge Of The Psycho Cats 2007

THE METEORS : Please Don't Touch
DEMENTED ARE GO! : The Chase
LONG TALL TEXANS : Mad About You
THE HIGHLINERS : Henry The Wasp
FRENZY : Robot Riot
THE PHARAOHS : You're On Your Own
BATMOBILE : Zombie Riot
THE KLINGONZ : Klingzones
GUANA BATZ : Just Love Me
THE SHARKS : Jack The Ripper
SHAKEOUT : What You Gonna Do?
THE RADIUM CATS : Pink Hearse
KING KURT : Zulu Beat
THE TAGGY TONES : Crazy Kid
THE HELLBILLYS : Drivin' Wheel
THE TURNPIKE CRUISERS : Love You For Lunch
THE METEORS : Rawhide
DEMENTED ARE GO! : Zombie Stalk
LONG TALL TEXANS : Who's Sorry Now?
WAY OUT WEST : Satellite Baby
RESTLESS : Ice Cold
THE LOST SOULS : Lysergic Acid Overdose
THE CARAVANS : I Want You Back
MAD SIN : Body Snatchers
THE HANGMEN : Hang 'Em High
THE FRANTIC FLINTSTONES : Alley Cat King
THE SHARKS : Bye Bye Girl
THREE BLUE TEARDROPS : Switchblade Pompadour
THE SURF RATS : Freddy's Fingers
THEE WALTONS : Rubber Chicken THE HELLBILLYS : Motor Psychos
THE TURNPIKE CRUISERS : Extra Flesh.Järjekordne psychobillie kogumik, kuid võrreldes samast sarjast varemilmunud reliisiga, hoopis igavam tänu ühetoonilisusele. Kui esimene Cherry Red Records´i sämpler oli stiilide koha pealt laialivalguvam ning tänu sellele rohkem üllatusi ja teravusi pakkuv, siis teine reliis plõnistas ühtlases headuses, kuid ilma särata. Üks täht muidugi oli ja Batmobile isegi kõlas teistmoodi, nende kirdasound ja vokaal on ikka hoopis teisest dimensioonist.

Millest alustan filmiga tutvumist

Tänud kõigile kes taaskordsest väikesest hääletusest osa võtsid, linnukesi tegid ja klikkida viitsisid. Tulemused on järgnevad:

Torrenpresentatsioon - 14 (14%)
Netilehed filmikõmuga - 23 (24%)
IMDb hinne ja tutvustus - 40 (42%)
Poster, screenid - 19 (20%)
Sõbra soovitus - 45 (47%)
Huvitav teema filmis - 52 (54%)
Filmiblogija soovitus - 56 (58%)
Trailer - 42 (44%)
Alustan puhtalt lehelt - 22 (23%)

Esimene number näitab häälte arvu ja teine häälte arvu hääletajate üldhulgast, vallikuvõuimalus ei piirdunud vaid ühega 9-st, vaid võis märkida mitu. Väheke üllatav oli filmiblogija soovituse hindamise kõrge tulemus, kuid järelikult kõik töötab, meie blogijad kiidame või laidame ning teie lugejad usaldate meie arvamust piisavalt. Tore! Mina isiklikult hangin suurema osa informatsiooni läbi vastusevariandi number 1, sealt edasi viib IMDb link ja vaatan saidi keskmist hinnet. Jah, ma teen seda, olen räpane hoor ja maamuda, kuid ajapikku olen numbri taga filmi ennast mõistma õppinud, sest möödapanekuid IMDb ratio tõttu on toimunud vähe. Pigem on põhjuseks olnud liigne enesekindlus mõnd blogi või netiarvustust lugedes, viimast teen ma aga küll haruharva. Filmiblogija soovitust võtan aga kuulda ja sarnast maitset jagavad Paranoiadisko, Muda ning Metsavana on mulle nii mõnegi pärli kätte juhatanud. Samuti võtan arvesse sõbra, kelleks on tavaliselt Ops, soovitust. Poster-art ja screenid on tavaliselt torrentitutvustuses juba sees ja erilist rõhku ma neile eraldi vaadeltavatena ei aseta. Küll aga vaatan palju filme mille teema mulle huvi pakub ning kas need on head või kehvemad ei omagi nii suurt tähtsust, Aafrika koloniaalfilmid, skinhead-draamad või ameerika pärismaalastest pajatavad linalood jõuavad mu masinasse igal juhul. Trailerite eraldi ei tutvu, eriti veel filmi omaga mida kindlasti vaadata tahan. Küll aga lasen pilgu üle DVD lisade hulgas olevast reklaamkraamist ja vahest on sealt isegi häid soovitusi leitud. Täiesti puhta lehena alustan harva, võib-olla kuus korra, äärmisel juhul kaks, kuid ka siis oman mõningast ettekujutust mislaadi pilt telekast tulema hakkab. Varem kui televisoiooni vaatasin juhtus seda tihedamini, et sai just TV1000 alanud film lõpuni vaadatud ilma mingit varasemat taustainformatsiooni omamata. Unustasin kahjuks küsitlusse lisada lavastaja ja näitleja järgi filmide valimise. Neist esimest varianti, ehk režissööri järgi vaatamist teen küll, näiteks Jarmushi või Solondzi uus teos tuleb ju loomulikult alati ära vaadata, näitleja järgi aga mitte, kuigi tegin seda veel aastat kümme tagasi. Selline filmidega tutvuja olen mina.
Aga Borat ei vaata üldse filme, telekaski pole sisse lülitatud.

Wigstock

Wigstock: The Movie - Barry Shils 1995

Barry Shils filmis kaheksakümnendate esimestel aastatel alguse saanud NY gay ja drag community pidupäeva muusikafestivali Wigstock esmakordselt 1987 ja käesoleva filmi jaoks käis matejali kogumas 1994 aasta üritusel. Näha aga oli, et tüüp on teistelgi aastal kaameraga kahal olnud, pildimaterjali leidus 1993 aastal toimunud festivalilt ning linti oli saadud ka kuid varem toimunud esinejate treeningud ning ettevalmistused show´ks. Samuti aitasid filmi ilmekamaks teha tantsu ja laulunumbrite vahele pikitud kiirintervjuud osalejatega. Neist lahedam oli lõik lavamontööriga kes peale töö lõppu koju kiirustas, kuid sattus kahe drag-queeni haardesse kes poissi kuidagi minema lasta ei tahtnud. Vuntside ja võrkmütsiga redneck tunnistas leedide küüsist põgenedes, et kuigi tal pole midagi transvestiitide vastu, on nende muusika jura ning tema eelistab diskole iga kell Slayerit. Michael Wadleigh´i legendaarsest muusikafilmist Woodstock´ist šnitti võtnud dokumentaali parimad palad polnud aga mitte kõike kirja undulaatide paraad, vaid hoopis mõnede drag-tähtede esinemised mis oma vaimukuses ning hoogsuses panid isegi minusuguse muusikalise tohmani ahhetama. Aga ka drag-queenid olid kenad ja jutt sellest, et vaid Tais kohtab tõeliselt kauneid kleitides mehi ei vasta seda dokfilmi vaadates tõele. Kogu crossdresserite kamba ainsa naise tundsim ma aga kohe ära, järelikult heteroradar on töökorras. 3,5/5
Ürituse orgunnija Lady Bunny.

Saturday, April 04, 2009

Desolation Jones

Warren Ellis, J.H. Williams III - Desolation Jones Vol. 1: Made in England - Desolation Jones #1-6
Wildstorm 2006

Desoka Jones on sellel aastal loetud koomiksitest parim. No kuidas sa saad mitte fännida koomiksit mis imeilusalt joonistatud, olles samas kohati väheke eksperimenteeriv ning lõpuni välja haarav isegi piltiega kus mitte midagi erilist ei toimu. No kuidas sa saad mitte fännida koomiksit kus seltskonna loovad endised maailma salaluurete agendid kes plindrisse jooksnuina valikut omamata või oma vabast tahtest on lasknud enesega teha psühho-meditsiinilis-keemilist "Desolation" testi ning muutunud peale seda groteskseteks "üliinimesteks". Keegi kambast sööb vaid neli korda aastas või näeb pimedas ja mõni mees nagu vampiirlik Michael Jones ei oma mingeid tundeid, ei viha, ei armastust ega kahetsust. Kogu endistest agentidest ja nüüdsetest friikidest kommuun elab neile lubatud tsioonis ehk Los Angeleses ning sealt lahkudes ootaks neid surm. Ja lõpuks peab küsima, kuidas sa saad mitte fännida koomiksit kus noir-filmi stiilis seikluses otsitakse Hitleri poolt betoonpunkris filmitud amatöörpornot, maailma haruldasemat teost mis praeguselt omanikult varastatud. Kogu see agentide maailm ning nende värdjalik olemus, vägivald ja külm küünilisus lõid kokku fantastiliseselt elava maailma kuhu hea meelega põikaks mõni teinegi kord sisse. Kahjuks aga peab leppima vaid käesoleva kogumiku ning kahe lisavihikuga. Nagu heade sarjade puhul tihti ikka, pandi pillid poole pealt kotti. Väga kahju!

Friday, April 03, 2009

Disco and Atomic War - Disko ja tuumasõda

Disko ja tuumasõda - Jaak Kilmi 2009

Disko ja tuumasõda filmile on käinud päris tugev promotöö, teost reklaamiv tekst on copy-paste´ina jõudnud mitmete foorumite, infosaitide ning netipõhiste kultuuriteatajate lehtedele ja isegi kohalikud filmiblogid ei jäänud linalugu reklaamivast "lendlehest" puutumata. Õnneks ei tundunud spämm-agitatsioon tänu lisatud pressilinastuse kutsele nii nahhaalne, sest kes maksab joogid, tellib ka muusika. Paistab, et pressiesindajad on taibanud filmiblogide potensiaali info edastajatena ning hoolimata tõsiasjast, et anonüümne filmiblogija ei pruugi tavameedia kriitikuga samalaadselt iga uue eesti filmi ( loe: oma lavastajast, produtsendist või näitlejast sõbra ) ees maani kummardada ja takka kiita, vaid võib ka lahkamisel tooremat jõudu kasutada, lausa haiget teha. Aga hea või halb reklaam, vahet pole, peaasi, et filmist räägitakse. Seekord võib rääkida head ja kiitmine pole põhjuseta. Disko ja tuumasõda oli film mis rääkis peale disko ja tuumasõja tosinast muust seigast meie ajaloos ja samahästi oleks peakirjaks võinud olla Karl Vaino ja soomeplokk või KGB ja Tupla-patukka. Eriti sobilik oleks olnud veel Emmanuelle ja Ritariässa mis vimkana (üle)mänginuks käesoleva dokfilmi puhul ebatähtsale exploitation aspektile ning lisades seks-saagale veel ühe nime. Pealkiri on aga igal juhul pooleldi eksitav, sest kõigist neist tuttavatest nimemärkidest hoolimata tehakse suures laastus juttu soome televisiooni mõjust põhjaeestlastele ning erilise südamlikkusega on võetud vaatluse alla minu ja filmitegijate lahetaguste kanalite vaatamise kuldaeg, ehk kaheksakümnendate algus. Nostalgiamomente jagub, kuid kogu veerandsaja aasta tagune telekavaatamine on Kilmi filmis saanud anekdootliku mõõtme ning pakub seeläbi samapalju äratundmisrõõmule lisaks veel avastamisrõõmu. Linnalegendid on segunenud tõelisusega, hiljem kuuldud kõlakad muutunud faktideks ning koomika võtnud kunagised tõsised hetked oma tiiva alla. Situatsioonide võimendamine aga ei häiri, sest tegu ei ole võõrkehaga mis dokumentaali raames silma paistaks, vaid tervikliku osaga kogu linaloost. Kogu kupatuse taignalik kerkimine on juba sissekirjutatud, jutustajate lapsepõlvemälestused on minevikule tagasivaatest jäänud nihkega ja filmitegijad on selle oma kasuks tööle pannud, lisades veidraid arhiivikaadreid ja detailikoomikat sisaldavaid dramatiseeringulõike.Küll aga leidus mõningaid möödapanekuid narratsiooni ja pildi kokkulangevuse osas. Film demonstreeris jutu järgi eriti rariteetset filmilõiku eesti lastest mängimas Star Wars´i vaimustusest tingituna Jedi-rüütleid, kuid esimene Tähesõdade film ei keskendu jedidele ja lapsed poleks kuidagi suutnud ette aimata Lucase hilisemaid filmiideid. Samuti nägi kolmesekuniline kaader välja pigem nagu osa Aarmate koduvideost kus vanaisa Guunnar on sundinud lapsi etendama mõnda Aleister Crowley müsteeriumi. Tekst väitis ka soome televisioonist lindistatud filmide jõudmist videokassettide vahendusel üle kogu Venemaa, kuid taustaks näidati kaadreid teostest mida sellel ajal isegi Mainos TV ei näidanud, YLE-st rääkimata. Veniv oli Emmanuelle lõik kuhu sobimatuna oli monteeritud kerkiva raketi kujutis. Kuigi jutt käis samaaegselt ka tuumasõjast, tekkis ikka paraleel kõvaks mineva fallosega ja seeläbi filmiajaloo halbades komöödiates kõige enimkasutatud naljaga. Kõrva riivas aga filmi alul lendulastud venekeelne sõna mis küll laialdaselt käibel, kuid mida viisakas inimene peab ebasobivaks kasutada. Saenssi alul ütles Kilmi, et tegu on tööprindiga ja vaid 97% pressile näidatavast versioonist on kindel kinoekraanile jõudja, montaaž ja helindus on lõpetamata ning vead ja head käiakse veel kriitilise pilguga üle. Arvatavasti pakub teos soomlastele rohkem kui meie lõunaosariikide kodanikele ning üle kolmekümnestele rohkem kui noorematele, kuid huumorit tajub kindlasti igaüks ka siis kui kõik nüansid pärale ei jõua. Samuti on tegu filmiga mida pole häbi oma välismaalastest sõpradele soovitada, märgid nagu Knight Rider, Dallas ja Emmanuelle on kõigile tuttavad ja kui lisaks pakutakse veel faktipõhist ajaloodokki, siis saa film ühtegi jänkit ega japsi ükskõikseks jätta. Üle hulga aja Hea Eesti Film aga dokumentaalid ja animatsioon ongi ju alati meie tugevaim külg olnud. 4,5/5
Dallase importija Urve.

The Librarian 3 : The Curse of the Judas Chalice

The Librarian: The Curse of the Judas Chalice - Jonathan Frakes 2008

The Librarian on Säästumarketi Indiana Jones aga nagu Säästuka hautatud baklažaanid adžikakastmes teevad Stockman´i gurmeeleti toodetele silmad ette, nii ka raamatukogu töötaja Flynn Carson on lahedama minekuga mees kui doktor Jones. Pean silmas kogu filmi kerget libisemist, sest televisiooni jaoks tehtuna ei saa paljut tahta ning see mis pakuti ületas tänu pingutustevabale sisule ootuseid mitmekordselt. Huumor oli tobenaljakalt armas, tegelaskujud koheselt sümpaatse ning lisaks veel stoori mis ühe mõnusa telekaõhtu jaoks oli just piisavalt intrigeeriv, romantikat pakkuv ja põnev. The Liberian´i võib peale Jonesi seikluste kõrvutada veel National Treasure´i, McGyver´i Da Vinci koodi, Buffy seikluste ja Brisco County Jr.´iga, viimasega just tänu samalaadsele ladnale fiilile mis huulil püsiva muigega koos filmivaatamist saatsid. Korralik telemeelelahutus, kindlasti tänu naljaküljele super tsill pohmellipäevaks aga ka niisama väsimusega vaatamiseks. 4/5
Juuda karikas - vampiiride püha Graal.

Thursday, April 02, 2009

YMO Propaganda

YMO Propaganda - Makoto Satô, Saito Shin 1984

Konseptuaalne kontserfilm, ehk teisisõnu Yellow Magic Orchestra teatraalne kontsertetendus mis paraleelselt mängufilmiga peaks looma terviklikkuse, kas see ka nii on jääb aga vaataja isikliku elamuse tasemele. Teemaks nagu pealkirigi ütleb propaganda ja selle ilmingud totalitaarse ühiskonna häälekandjana, kuid fantaasial võib lasta vabalt lennata, sest üksikud märgid ei kammitse liiga ega jutusta sõnumit ümber. Samahästi võiks lõigata Kraftwerk´i kontsertvõtete vahele kaadreid suurlinna melust ja näidata ajalehepoissi ning pankurit, kas see aga muudab kogu pakutava teose kapitalismi hääletoruks või rahamaailma vastaseks, jääb tutvuja vaatenurgaks. Suurema osa filmist loob muusika ja sõnum jääb paratamatult vaid visuualseks taustaks, muutes kogu kontserdi justkui õrnalt läbiva joonega videolõikude kogumikuks. Näiteks Sogo Ishii on filmis 1/2 Mensch teinud sama ansambliga Einstürzende Neubauten. Teost võib võtta kui sõnumit edastavat filmi, kuid lõpuks taandub kõik ikkagi muusika ning eraldiseisvate lugude juurde. Oleks justkui film aga samas vaatad ikka vaid muusikaklippe, mis sellest, et ühtlases sujuvas kontserdirütmis. Koomiline oli ansambli lavakehade kasutus. Samal ajal tahtsid kõik eurooopa sündipopi ja uue laine bändid rõhuda jaapanipärasusele, kõigi loomingus pidi sees olema väike tuledesäras tokyo, kirev kimano ja saladuslik lehvikuga geisha. Jaapanlased aga olid lavale tarinud põhjamaised blondiinid, maakera teisel küljel kujutas see elektroonilises muusikas eksootikat, võiks ette kujutada. Hea muusikafilm, mille tausta võid ise tükkidest kokku fantaseerida. 3,5/5
Tugevad sümbolid.

D.O.A. - Warrior

D.O.A. - Warrior at The Stone, San Francisco, CA 1985

The Enemy
Fucked Up Ronnie
Dangerman
Race Riot
The Warrior Ain't No More
13
Trial By Media
Shut Out
I'm Right, You're Wrong
America The Beautiful
Dance O' Death
Liar For Hire
Slumlord
General Strike
The Prisoner
Our World
Class War
That's Life
D.O.A.
Burn It Down (Outro)

Kunagi oli mul paar DOA plaati kassettil aga ei kõlanud kuigi haaravalt, samas kui sõbra pool kuulatud vinüül rokkis täiega. Eks muidugi ole raske pidevalt häid albumeid reliisida kui juba pea 30 aastat lavalaudu tallatud ja lõpuks jäävad ikka vaid mõned plaadid eriti sügavale fännide südamesse. Käesoleval kontserdil esitati paremikku, kõik lood tõmbasid masina käima ja kogu live rokkis rajult.

The Spirit

The Spirit - Frank Miller 2008

Pool aastat tagasi olid postrit ja promopildid päris kõnekad, kuid filmi ilmumise järel on kõigil mokk maas. Ei mingeid rõõmuhõiskeid ega visuaalivaimustust, kohustuslikus korras vaadatakse ära, öeldakse viisakalt nõrk ja unustatakse. Ja ega saa mina teisiti, ikka pidi vaatama ja ikka peab virisema, kuigi otsest pettumust ei olnud, sest puudusid vastavad ootused ja lootused. The Spirit oli väga tühi film ja mitte ainult selle poolest, et tegelased kumisesid seest ja saja minuti vältel tõesti midagi ei toimunud, vaid ka kaadrid olid harjumatult tühjad. Võimendatud must-valge koloriit juba ise tekitab vaakumit aga kui kaadris ka midagi ei asu, siis on tunne justkui vahiks tühja teatrilava kus prožektor valgustab tumedat lavasügavust. Hea küljena võib vaid välja tuua kohatist koomiksilikkust, seda küll mitte filmi enese koomiksilikkusena, vaid tegelaste ja tausta sarjis-stiili, linn oli justkui Gotham City ja kangelane meenutas Dick Tracy´t ning Shadow´it. Samuti oli tegelaste hulgas Kurt Vonneguti romaanist "Ema öö" laenatud Harlemi Muust Füürer himself, cameona küll teretulnud, kuid filmi enda jaoks ebavajalik. Kui tahate Sin City 2-st elamust saada, soovitan The Spirit vahele jätta, rikub vaid tuju ja maitset. 1,5/5
Tuvi katusel. Aga parem varblane pihus.

Y: The Last Man - Cycles

Brian K. Vaughan, Pia Guerra, José Marzá, Jr - Y: The Last Man #6–10
Vertigo 2003

Loen samaaegselt Desolation Jones´i ja võrreldes sellega on The Last Man´i tekstikülg ikka väga kehvake, sest seal kus Des-Jon paneb paari pilti, kõnemulli ja isegi lausesse vaimukusi, laseb Y joosta ( naiste ) pidurdamatul ülenämmutaval ja midagiütleval lobal. Keerad kannatamatult paar lehekülge edasi ja näe, ikka samad tsikid kõnnivad samal maanteel ja räägivad samast asjast. Sellest hoolimata on aga koomiksit ladna lugeda ja vaikselt on läinud isegi põnevaks.

Wednesday, April 01, 2009

Genius Party Beyond

Genius Party Beyond - Studio 4°C 2008

Gala - Mahiro Maeda
Dimension Bomb - Koji Morimoto
Moondrive - Kazuto Nakazawa
'Wanwa' the Puppy - Shinya Ohira
Tojin Kit - Tatsuyuki Tanaka

Eelmist Studio 4°C kogumikku nimega Digital Juice vaadates sai antud lubadus, et proovin oma entusiasmi pidurdada ning enam jaapanikeelsele silmapaitajale kratti ei karga, vaid ootan ära kuni mõni internetifanaatik teeb custom DVD minulegi mõistavate ingliskeelsete subtiitritega. Digimahla paar viimast lugu põhinesid pigem dialoogil kui visuaalil ja kuigi 5 minutit pilukajuttu just tükki küljest ei võta, jääb miskit ikka hinge kripeldama. Sama lugu oli mõned nädalad tagasi vaadatud korea animatsioonidega, kuigi neis öeldi vaid paar tekstirida mida võis ignoreerida, siis ikkagi jäi kõhusoppi pisuke vaba ruum ja teksti mõistmine oleks toonud täiskõhu tunde. Aga pärdik nagu ma olen, siis otse loomulikult ei suutnud ma subtiitrite puudumise kiuste hoida oma näppe eemal järgmisest Studio 4°C kogumikust mis teele ette sattus. Öeldakse, et julge hundi rind on rasvane ning vähemalt seekord pidas see vanasõna paika. Animatsioonid olid vaatamata mõnes loos leiduvale tihedale dialoogile täiesti ilma keelt mõistmata nauditavad, sest kogu juttu oli imelihtsalt võimalik aduda. Ja kus keerulisemaks kiskus, seal lasin lihtsalt meele valla ja nautisid visuaale ilma sõnaseadeid tähele panemata. Muss ( Minami Nozaki, Juno Reactor, Warsaw Village Band ) möllas oma teknobiitide ja masinasurinatega ja muud audiot ei olnud tarvis. Minu kui ulmefänni jaoks tegi kogumiku heaks just keskendumine sci-fi žanrile. Kui Kutsikas Wanva oma värvikireva vikerkaarega välja jätta, siis pakkusid ülejäänud lood, alates sissejuhatavast kujundusanimatsioonist ja lõpetades tiitritekstiga, kõik kõva ulmelaksu. Isiklikuks lemmikuks tõusis keelatud olendite kasvatamisest rääkiv Tojin Kit, kuid samaväärseks võis pidada ka staatiliselt kaunist Dimension Bomb´i ja fantasy valdkonda kuuluvat kogumikku avavat animatsiooni Gala. Tugevad detailsed taustad, kenasti sobitatud toonid ja nii sci-fi kui veel soovida saab. Rõõm oli tõdeda, et vaatamata mõningale libisemisele liigsesse LSD-maailma, püsib Studio 4°C ikka siiani kindlalt ka kena traditsioonilisemat laadi anime ja suurepärase loo jutustajana. Hirmud teemal, et mõnus anime asendub hipiliku ajunussiga olid alusetud, seekordne toode pakkus ( mööndustega ) puhast head vaimuküllast animatsiooni. Ja mis kõige parem, sa ei pea isegi jaapani keelt oskama, et seda poolteist tundi kestvat silma ja meelekommi nautida. 4,5/5
Freaky stuff!