Time Masters

Les Maîtres du temps - René Laloux 1982

Lubasin küll selle Lauri lapsepõlve lemmikanimatsiooni koos temaga ära vaadata, kuid Laurit ei tulnud ega tulnud külla. Tuli hoopis Ops. Lobisesime niisama ja loomulikult oli vaja hea jutu peale ka mingi film koos vaadata. Lauri jaoks valmis pandud Time Masters seisis nii käe ulatuses, et haarasin selle pea automaatselt. Filmi esimestel minutitel kukkus Ops rõõmust kilkama. Tuli välja, et sarnaselt Laurile oli Time Masters ka tema lapsepõlve ereda mälestusega filmielamus. Siis lõi Ops käega vastu laupa ja sõimas ennast lollpeaks, sest talle tuli meelde, et selle filmi DVD on tal ammu kodus olemas. Ta polnud lihtsalt osanud Nuksi kingitud animatsioonifilmi ja oma lapsepõlve lemmikut kokku viia, kuna ei viitsinud isegi diski masinasse toppida. Miks mulle keegi kunagi lapsepõlve lemmikfilme ei kingi. Hell in the Pacific on mul siiani vaid uduselt meeles ja lausa karjub uuesti vaatamise järele. Ja The Martian Chronicles, ning Tales of the Gold Monkey, mõlemad on DVD-l ilmunud, andke tuld! Pole ka ime, et Laurile ja Opsile see sci-fi animatsioon meeletu mulje jättis, ning jõuliselt nende hilisemat maitset nii kirjanduses kui filmikunstis vormis. Tegu oli ühe mõnusaima animatsiooniga mida ma näinud olen. Jean Giraud´i ( Moebius ) joonistuse stiil oli puhas ja minimalistlik, kuid samas selline mis silmale puhkust annab, mitte ei muuda pilti igavaks. Kolm-neli värvi ja paar detaili, rohkemat polnudki vaja. Peale visuaalse külje oli ka tugev lugu, tõeline ulme seiklus koos huumori ja südamliku draamaga mis filmi lõpu poole võttis meidki Opsiga ahhetamapaneva mõõtme. Tõeline suurlugu, tõeline science fiction. 5/5

Need kaks tegelast olid küll justkui Hayao Miyazaki kavandite hulgast põgenenud.

Video Dead

The Video Dead - Robert Scott 1987

Uude korterisse kolides mulle avatud köögiga elutuba ei meeldinud. Nüüd olen harjunud, kuid alles eile avastasin selle suurima mugavuse. Nimelt saan ma ratastel telekalaua keerata elutoa suunalt köögi peale ja toitu valmistades ühe silmaga tsekata podisevat potti ja teisega filmi. Keetsin siis eile potitäie lahjat kaalujälgija suppi ja vaatasin samas mõnusalt kaheksakümnendate gore splatterit. Kaugele siiski filmiga ei joudnud, sest Ops tuli külla ja meelitas mu kaasa shopingule. Mehel oli kange kihu midagi osta ja lõpuks rahuldus Viru keskuse Laseringist leitud Sideways´i ja üllatavalt odava kahediskilise The Terminator ´iga. Mina ostsin poest paki piima ja kirsimahla, et täitsa tühjade kätega mitte tagasi vantsida. Kodus istusin mugava diivani asemel hoopis taas köögilaua taha ja vaatasin mõnusat kohvi lürpides mõnusa filmi lõpuni. Paranoiadisko on sedalaadi filmide suurim ekspert ja tabab kindlasti paremini kõiki žanri nüanse, kuid laias laastus sain minagi tuju heaks. Alguses venitamine, kuid hiljem lendab ikka verd ja soolikaid. Meeldis koht kui ühel zombiel mootorsaega ( keyword chainsaw ) kõht lõhki lõigati ja seal mädaneva liha vahelt paar elusat rotti välja kargas. See tundus hea ideena, kuid eks neid häid kohti oli teisigi. Midagi meeletult vapustavat siiski mitte, lihtsalt klassikaliselt mõnus splätter komöödia mis taas tänu fänreliisile on kvaliteetse DVD vormingu leidnud. 3,5/5

Red Road

Red Road - Andrea Arnold 2006

Briti draama mis pakkus nii palju põnevust, et lausa füüsiliselt raske oli vaadata. Kuna vaatajale tegevuse kohta jagati vaid näpuotsaga informatsiooni muutus what the fuck is going on tunne piinavalt valusaks, kiusatus veidikenegi edasi kerida lootuses toimuvale mingit vihjet saada oli suur. Õudusfilmi pinevus ilma õudusfilmita ja trilleri põnevus ilma trillerita, kõike seda veel painavalt palju. Ka Aphex Twin´ilik minimalistlik kriuksuv muusika ja kohalik kõle, ning räpane Lasnamäe kloon toimumispaigana andsid võimsalt õõva juurde. Siis muidugi anti vaatajale teada what the fuck was going on ja saabus pingelangus. Kahjuks aga oli toimuv liiga lihtne, draamasse sobiv, kuid peale sellist närvidemängu minu jaoks natuke ebarahuldav. Liiga tavaline draama peale üleskrutitud põnevikku. Film oli jah lõpus veidi pettumust valmistav, kuid DVD ise seevastu pakkus veel ühe üllatuse. Nimelt oli plaadil pimedatele (!) mõeldud versioon filmist, ehk audiorida kus hääl kaadritaga seletas dialoogide vahele toimuvat. No umbes nii, et auto sõidab teel, mõlemal pool on puudehekk ja nüüd keerab metsavaheteele, paistma hakkab päike. Lahe! Eesti omafilmide reliisijad ei mõtle kurtide pealegi aga brittel on isegi pimedad meeles. Esimene kord igaljuhul kui mina sellise uuendusega kokku puutusin. Tahaks kangesti labeliks thriller panna aga ei saa, ikka vaid draama. 3/5

Peategelane kes asub jälitama pätiliku olekuga meest.

Protégé - Protege

Moon to - Tung-Shing Yee 2007

Derek Yee ( Tung-Shing Yee ) on hetkel Hong Kongis üks parimaid stsenariste, kuid ka filmilavastamine pole talle võõras kunst. Endine Shaw Bros.´i kung-fu eeposte näitleja kes hongkongilikult liikus kaamera eest selle taha, kirjutas ise oma stsenaariumid ja lavastas end kiiresti omanäoliste filmidega kohaliku kino tippude hulka. Ega siis muidu Jonathan Ross mehest nii vaimustunud oleks, et oma Hong Kongi filmide ülevaates eriti esile tõsta. HK kino telgitaguseid pilav Viva Erotica, traagiline Lost in Time ja meeletult pinev One Nite in Mongkok mis tõi karmi realistliku politseithrilleri massidesse. Need on vaid parimad näited mehe töödest tänu millele polnud mul mingit hirmu pettumuse ees alustades Protégé vaatamist. Teadsin, et tulemas on midagi head, Derek Yee juba käkki valmis ei küpseta. Protégé oli Hong Kongi Traffic. Näidati dope´i mõju rohujuure tasandil, ehk läbi narkomaanide, ning külastati ka Thaimaa heroiiniparuneid, eraarmeega kohalikke sõjapealikke, lisaks veel politseitööd narkokaupmeeste hulka imbunud detektiivi silme läbi. Yee´le võib ette heita veidi liiga suureks puhutud tegevust, reisi Taisse narkolasti järele oleks vabalt võinud välja jätta. Heroiini lõikamine, pakendamine ja müümine Mongkoki slummides ja junkie´de liin oleks sobinud ainsaks narkoteemaks filmis suurepäraselt. Derek Yee tugevus peitub aga detailirohketes hetkedes, politseinike reid narkourkale oli meeletult hästi lavastatud action. Mustahuumori koom ja tihe põnevus, juba ainuüksi see koht oli tervet filmivaatamist väärt. Muidugi oli Protégé ka hard draama, mis tänu eba hollywoodlikule lõputwistile jääb arvatavasti kõigile meelde. Hea sõna saab la Andy Lau. Kunagine kehkadivei playboy on tänu vanusele muutunud meeletult sümpaatseks, eakus kaunistab seda meest. Hea HK cinema. Jee härra Yee! 4/8

Noor Derek Yee - king of kung fu.

Dodes'ka-den

Dô desu ka den - Akira Kurosawa 1970

Shortbus

Shortbus - John Cameron Mitchell 2006

Kusagil filmifoorumis öeldi, et peale selle filmi vaatamist ei taha ühegi mehe riista pikka aega näha. Ega muidugi varemgi mingit isu neid vahtida olnud, kuid pean nõustuma. Saunalaval ei lase enam mingil juhul pilku kellegi näost madalamale, Shortbus tekitas ikka tõsise peenisemürgituse. Filmi viiendal minutil võtab mees iseendalt suhu nii, et pauku pritsib ja edasi läheb ka just mitte kõige siivsam homoralla. Põhimõtteliselt näidatakse vaatajale detailitäpselt ära mida need kauboid seal mägedes kahekesi tegid. Shorbus´is pole neid aga kaks vaid isegi kolm ja neli. Aga tegelikult see polnudki nii gay film. Oma suureks üllatuseks, 32 tonnise eelarvamuse paine all olles, mulle see film väga meeldis. Kohati küll ülepakutud ( aga Hedwig and the Angry Inch oli rohkem ), kuid siiski mõnus indie fiiliga pisike draama. Või komöödia. Sümpaatsed tegelased ja lahedad dialoogid, Woody Allen meets Queer as Folk Playboy soft erootikafilmide laadses privaatklubis ja see teeb kõik õnnelikuks. Palju, palju positiivseid vaibe ja mõnusat muiet huulile. Väga armas filmike. 4,5/5

Heal filmil mitu posterit, ütleb vanasõna.

Angel's Egg - Mystical Egg of the Angels

Tenshi no tamago - Mamoru Oshii 1985

Minu munadepühad möödusid koos ingli munaga. Mamoru Oshii ( PatLabor: The Mobile Police, Kôkaku kidôtai ) ja Yoshitaka Amano ( Final Fantasy kunstnik ) koostöö oli lausa kohustuslik vaatamine. Õnneks suutsin end filmi viiendal minutil koheselt ümberhäälestada. Loodetud androidide actioni ja küber sci-fi asemel tuli hoopis vaikselt voolav minimalistlik lugu. Film kus lavastaja näitas minuteid jagu tuule käes liikuvaid oksi ja voolavat vett. Mõtlesin just loetud artiklile, kus räägiti inimese üha süvenevast vajadusest näha kiiret montaaži, tahtmisest filmis pidevat liikumist tajuda. Olen ka ise muutunud sarnaseks, pigem intensiivne kaadrivahetus kui tarkovskilik poeetiline unelemine. Seepärast otsustasin Angel's Egg´i just nautida sellisena nagu ta on, vaikselt kulgevana, proovides hoida rewind nuppu puutumast. Ega see minusuguse pärdiku jaoks kerge ei olnud, ohkisin ja puhkisin, ning siplesin diivanil justkui rannaliivale uhutud vaal. Ega see tunnijagu mitte millegi vaatamist tänapäeva inimesele ikka lihtne ei ole ja pelgalt ilusatest kaadritest jääb minu püüdmiseks väheks. Ilus oli aga film küll. Joonistuses ja värvigammas Vampire Hunter D meenutav, Yoshitaka Amano käekirja oli tugevalt tunda. Lõpetuseks sõnaks nagu üks varasem arvustaja: kas ta nüüd hea film oli on lahtine, meeldejääv aga kindlasti. 2,5/5

Yoshitaka Amano joonistused animatsiooni jaoks.

Fritz the Cat

Fritz the Cat - Ralph Bakshi 1972

Industrial Symphony No. 1

Industrial Symphony No. 1: The Dream of the Broken Hearted - David Lynch 1990

Kunagi küsis sõber Harlet kõigilt võimaluse kohta laserdiski materjal VHS-ile ümberlindistada. Ta oli kunagi tellinud selle sama Lynchi Industrial Symphony LD, kuid võimalust vaadata ei olnud. Ega ma ausalt öeldes teagi kui palju eestis üldse laserdiske vaadati ja koguti, paarist friigist olen küll kuulnud. Paljud laserdiskid on aga siiani väga hinnalised ja rariteetsed, esimene tööstuslik sümfoonia nende hulgas. LD-st fänni poolt konverditud DVD ma vaatasingi, mitte küll hästi tehtud kuid vaadatav. Ega ma kvaliteedile etteheiteid teegi, parem menüü oleks võinud lihtsalt olla või on mind proffessionaalsed fänreliisid juba ära hellitanud? Igaljuhul sai lõpuks ka see David Lynch´i tühimik täidetud. Kunagi oli mul helikassett kus ühel pool Nico ja teisel Julee Cruise album "Floating Into The Night". Industrial Symphony No. 1 justkui olekski selle Julee Cruise ja Angelo Badalamenti muusikale lavastatud videopilt. Kohati Twin Peaks ja kohati Wild At Heart, kuid suuremalt jaolt puhtalt Julee Cruise´i talendi esitamine. Muusikaline esitus kus Lynchi lavastajavõimed ja visioonid jäid minu jaoks sekundaarseks, ilus muusika haaras kogu lummuse ja sidus lavaltoimuvat. Ootasin parajat ajuväänamist aga oli hoopis selline lahe nostalgiline elamus. Muusikal mida võiks teinekordki taustana vaadata ja kuulata. 4,5/5

Julee Cruise

Perfume: The Story of a Murderer

Perfume: The Story of a Murderer - Tom Tykwer 2006

Mingi imelik lugu selle filmiga oli. Kõigepealt palju kära filmiõiguste müümise teemal ( Patrick Süskind pistis hiljem 10 miljonit eurot kaukasse, tubli poiss ), lavastaja valiku ( Milos Forman, Tim Burton, Ridley Scott ) ja võttepaikadega, siis hulk promot teemal, et kohe kohe võimsalt esilinastub. Järgmisena tekkisid ajakirjanduses jutud kuidas arvatavasti lööb festivalidel laua lagedaks ( Bambi auhind, mis iganes see ka on ) ja troonib kõigi teiste filmide üle ja siis täielik vaikus. Täielik vaikus! Film on kinodes aga keegi midagi ei räägi, rahvas pole hullunud ega kriitikud eufoorias, keegi justkui ei märkakski sellise filmi olemasolu. Selge, ilge junniga on taaskord tegu arvasin ma kohe. Kuna aga raamat oli meil mõlemil abikaasaga loetud, otsustasime siiski ka filmi nii kindluse mõttes ära vaadata. Mina küll mitte nii innukalt kui kallis kaasa. Tore, et vaatasime, film oli hea. Vähene ja leige huvi kinokülastajate hulgas oli arusaadav, tegemist pole ameerikaliku kostüümidraamaga a´la Marie Antoinette või Casanova ega väljapeetud briti Jane Austini ekraniseeringuga vaid mandrieuroopaliku kinoga. Parfüümi kostüümid on räpased, inimesed tõbised ja kogu ühiskond haiglaselt ohtlik. On küllaga ilu, kuid kusagil selle värvide ja sära all roomab midagi ähvardavalt tumedat, morloki laadset kurja. Ka ohtrad alastistseenid ei anna ookeani taga plusspunkte, arvatavasti on euroopalikul nude filmil seal päris keerukas kinokülastajani jõuda. Perfume on mitmeti sobimatu ameerika vaatajale ja tänu sellele ka on filmist vähe juttu tehtud. Kirjutan jänkidest kuna tavaliselt võetakse nende kinokülastusi filmi hindamisel mõõdupuuks ja ega meiegi meedias ei seletata näiteks rootsi ega saksamaa vaadatumatest filmidest. Mulle ja mu naisele meeldis, hea raamatu ekraniseering, pinev thriller ja inetult ilus film. Lisapunk tuleb veel kinoajaloo võimsama grupiseksi stseenide eest. Kohal oli vähemalt paarsada paljast kiimakotti. 4/5

Täiuslik lõhn.

King Kong

King Kong - Merian C. Cooper, Ernest B. Schoedsack 1933

Jade Warrior

Jadesoturi - Yù wu shì - Antti-Jussi Annila 2006

Otsustasin siis ka ühe divx´i allalaadida. Lihtne. Aga kuidas fakki pidi neid subtiitreid juurde panna ja mis failid ja mis failinimede vahetused ja kõik see muu tundus põrgulikult keerukas. Küsisin sõbralt nõu. Lihtne. Kõrveta lihtsalt kogu modru plaadile ja lükka masinasse, küll kone ise subtiitrid üles leiab. Mega lihtne. Pilt oli üllatavalt heakvaliteedine ja ka subtiitreid sai valida 5 vahel. Kuna külas olid veel homie Ops ja rookie Antti ja kell polnud palju, otsustasime veel ühe filmi ära vaadata ( olime enne tsekanud prantsuse animatsiooni The Time Masters). Filmi alguses oli mõnus mees ilma minevikuta, ehk Markku Peltola ja fiil tundus olevat tsill. Ka Elle Kull sobis siia, oli otsekui vari Rauta-aika sarjast, eesti oma Kalevala laineil seilaja. Minutid aga läksid ja läksid ja film polnud tibakestki muutunud, tsill kippus igavuseks üle minema, jutt ennast kordavaks jaburduseks. Minutid aga venisid ja lõpuks oli üks ääretu tühjus, mannetu etlemine ja tükikargamine. OK ! Peltola oli cool ja ka sepahaamritega võitlus, kuid midagi muud polnudki. Zero ! Haigutasime kõik korraga, ning mina Opsiga alustasime Antti sõimamist. Tema on soomlane ja järelikult vastutab ka teiste soomlaste käkkide pärast. Antti õpib eestis filmikunsti ja lubas meile pisarsilmi soome lipu taas filmimaailma tippu viia. Jääme ootama. Soomlastel soovitan siiski aasiast eemale hoida. Pigem toogu eestist odavat viina kui impordivad hiinast wuxiat. 1/5

Sampo valmistamine. A. Gallen-Kallela maal 1852.

Las Hurdes - Land Without Bread

Las Hurdes : Tierra Sin Pan - Luis Buñuel 1933

Luis Buñuel käis koos võttegrupiga 1932 aastal hispaania kõige hullemas kolkas ja vaesemas regioonis - Cáceres provintsis asuvas Las Hurdes. Koht kus nagu pealkiri viitab leiba ei sööda, sest kasin mägine maa on sobimatu vilja kasvatamiseks. Jõekäärudesse kiviterassidele istutatakse kartuleid ja ubasid mis peale oliivide ja metskirsside on kohalike ainus söök. Kuna mulda praktiliselt pole korjavad naised puulehti millest kodupõrandal tallatakse kompost. Kõigi kohalike majad on täidetud aastaringselt põlvekõrguse kõdunevate lehtede massiga, ainus võimalus kiirelt toota midagi mullalaadset põllulappide väetiseks. Kõrge on suremus, haigestumine malaariasse, ning tänu akendeta ja korstnateta lahtise tulekoldega majades elamisele ka tapvasse kurgutõppe. Arvatavasti sajandialguse euroopa vaeseim koht juhul kui näljasurma mõistetud ukraina välja arvata. Isegi vilets tee regiooni keskusesse ehitati alles 10 aastat enne filmivõtteid. Dokumentaalfilm kohalike elust tundus alul liiga tehislik, liiga sätitud. Jättes vaataja vaid kaadritaguse hääle seletusi kuulma oli tunne pulajutust kerge tekkima. Kas tõesti pilt ja jutt ka kokku sobivad või on kasutatud vasakpoole meelsuse tõstmiseks alatuid võtteid? Mõne mündi eest võib ju iga kohalik teele pikali heita ja kaamerasse surnut teeselda, peaasi, et vabariiklased saaksid ahnete kapitalistide ja suurmaaomanike suunas etteheitvalt näpuga näidata. Peale surnud lapse surnukeha demonstreerimist mul need kahtlused hajusid ja empaatia õnnetu rahva vastu pääses valla. Julm dokumentaalfilm mis tänu fänreliisile sai ka korraliku DVD vormi. 3,5/5

Masendav...

The 300 Spartans

The 300 Spartans - Rudolph Maté 1962

Enne uue versiooni kinno ( nagu teate on see vaid kinos nauditav film ) vaatama minemist pidin ju otse loomulikult enne vana ära nägema. Ega see 300 muidugi käesoleva filmi remake olegi, kuid Frank Miller vaatas seda poisikesena ja sai innustust oma koomiksi joonistamiseks mis omakorda viis uusversioonini. Tänu 300 nähtud trailerile, tuli isegi üks lause tuttav ette. Täpselt ühesugune mõlemas filmis, koomiksi kohapealt ei julge pead anda aga võib vabalt isegi sees olla, piisavalt meeldejääv selleks küll. Samuti on mõlemas filmis maailmapoliitiline sõnum, varasemas siis kümasõja vaimus ja uuemas konflikt islami ja evangeelse lääne vahel. Ka ei tea ma kui palju järgib uusversioon ajaloolist teavet juhtunust. 62 aasta versioon oli isegi filmitud lahingupaigas, fakt millele terane filmivaataja ka kinnitust leiab. The 300 Spartans oli kuuekümnendate vaimus film oma säravate näitlejatega, keda kujutakspigem Cadillaci roolis kui turvises ja paari anakronismiga ("Kreeklased võitlevad nagu masinad, mitte nagu inimesed"), ning puhta ja veretu lahingupaigaga, justkui oleksid laibad öösel jalad alla võtnud ja ise haudadesse kõndinud. Wiki informeerib aga lausa laibamüürist mis pealetungivaid pärslasi oma massiivsusega hirmutas. Positiivne oli siiski see, et filmist polnud tehtud ainult spartalaste vägitegu vaid 700 Thespia sõdalast olid ka kõik kenasti lahinguülesandeid täitmas. Ka küünis spartalaste koguarv tänu relvastatud orjadele 300 asemel 1200-ni, fakt mis taas filmiversioonist kohe silma jäi ja toimuvale tõepärasust lisas. Kuigi lahingustseenid olid suuremast lihtsalt odadega vehkimised, sai näha ka paari lahingtaktilist lõiku, spartalaste võitlusoskuste demonstratsiooni. Kokkuvõttes tõeliselt emotsionaalne ja hea sõjafilm mida isegi killuke romantikat lörtsida ei suutnud. Mulle meeldis. 4,5/5

Sparta faalanks marsib surma.

Candy

Candy - Christian Marquand 1968

Room to Dream

Room to Dream - David Lynch 2005

David Lynch promomas digitaaltehnikat ja puhumas niisama filmijuttu läbi enda poolt lavastatud 6 minutilise lühifilmi. Film on loomulikult mega lynchilik - veider dialoog ja veidrad tegelased, lõpetuseks üks badalamentilik laul. Aga eks vaadake ise. Main movie diskil on selle lühiklipi tegemisvõtete lahti seletamine David Lynch´i poolt ehk kommentaari ja intervjuuna behind the scenes. Vanameister kiidab DV eeliseid ja lihtsust tavakaameraga filmimise ees aga ausalt öeldes nägi ta filmitegemine minu jaoks ikka meeletult keerukas välja. Peale Lynchi ja näitlejate oli võtteplatsil veel tosinkond inimest - valgustajad, varjutajad ja harjutajad. Õue oli veetud paari läpaka ja ja mitme mikserpuldiga laud helinduse jaoks, paigaldatud rööpad kaamerale ja palgatud poiss, kes Lynchile pidevalt uue sigareti läitis. Kõige selle abiliste kamba juures seletas härra pisikest kaamerat näppides, et küll ikka on kerge filmi teha, digitaalkaamera ( ja team ) teeb ise 90% tööst. Naljamees. Diski teise poole võtab enda alla teise sõltumatu filmimehemehe Dominic Aledes´e tehnilisem selgitus. Ega 30 minutit pole kõigi tool´ide selgeks saamiseks piisav, kuid mingi ülevaate sai isegi minusugune võhik. Kokkuvõttes õpetlik ja arusaadav, isegi Lynch ja ta klipp olid väljakannatatavad. DV, siit me tuleme! 3,5/5

L'Ilya

L'Ilya - Tomoya Sato 2000

Noor videokunstnik võtab kaameraga linti inimeste enesetappe. Ta pakuks justkui mingit veidrat teenust mille kasutajatest puudust ei paista olevat. Inimesed räägivad kaamerasse oma elust, lausuvad hüvastijätusõnad, ning teevad seejärel oma elule otsa. Kes hüppab end surnuks, kes laseb kuuli pähe või eelistab poomisnööri, pisike ümaranäoline jaapani neiu võtab kõikide lood ja lõpud linti. Kodus digitaalselt muudetud ja miksitud kaadrid surmaminejatest viiakse ööklubisse ja seal tantsupõranda seinale projekteerituna kaotab iga lindistatud surm oma isikupära. Tümps mängib, rahvas tantsib ja enesetapjate traagika on lihtsalt mõned kaadrid visuaalide voolus. Peagi jõuavad surm ja traagika aga ka kaamerasilma teisele poole.Vaatasin seda 40 minutilist lühikest filmi ( "medium-length feature") ja mõtlesin, et kui tüüpiline jaapani draama aga näe, poole lühem. Tavaliselt venitavad nad samalaadse teemaga ikka 100 minutit välja, nüüd tundus aga just paras ja kompaktne, ei midagi liiast, ei midagi puudu. Mõtlesin veel, et jaapanlastel tundub suitsiidiga kohe selline soe ja lähedane suhe olevat. Heast perekonnast pärit inimese enesetappu ei peataks vist tänapäevalgi taunitavaks, sadakond aastat tagasi saatis see aga varjuna igat ülikut. Jõudsin veel meenutada auväärse surma valinud Yukio Mishima´t, nipponi viimast samuraid. Mõnus oli vaadata ja tsillilt mõtteid veeretada. 3/5

Järjekordne klient.

The Marihuana Story

Marihuana - León Klimovsky 1950

The Gravedancers

The Gravedancers - Mike Mendez 2006

Afterdark's Horror Fest´i 8 Films To Die For sarja esimene nähtud film küll surma väärt pole ja ega arvatavasti ole ka ülejäänud seitse. DVD-l on kõikide teiste filmide trailerid ilusasti olemas ja tunduvad vaatamisel igavesti ägedatena, kuid nõnda oli samuti The Gravedancers´i trailerigagi. Film ise oli aga super junn ja ajaraiskamine. Keskealised alkoholijoobes noorpõlvesõbrad tantsivad pulli pärast haudadel, lugedes samaaegselt maagilist sõnumit. Peagi hakkavad neid kummitama kolm surnut, keda nende kirstukohal trampimine häiris. Armukade naismõrvar, sadistist vägistaja ja lapspüromaan teevad hauast tõusnuina peategelaste elu keerukaks, lõpuks ilmub veel kohale kõikide kummituste isa - ghosthead ise. Oehh, küll oli igav. Eriefektid on täitsa tasemel kuid stoori on hirmus hale-tatine. DVD reklaam ütleb, et filmid olid liiga õudsad kino jaoks ja reliisiti sellepärast kohe DVD-l. Tegelikkus on aga see, et lihtsalt ilge sitt, mida ükski kinoomanik hävingusse jäämise kartuses pole nõus näitama. The Abandoned vist jõudis kambast ka kinodesse, kuid vaevalt seegi palju parem on. 1/5

Minu järgmine õudusfilmi valik on kindlasti erutavam.

Star Wars

Star Wars - George Lucas 1977