Shortbus

Shortbus - John Cameron Mitchell 2006

Kusagil filmifoorumis öeldi, et peale selle filmi vaatamist ei taha ühegi mehe riista pikka aega näha. Ega muidugi varemgi mingit isu neid vahtida olnud, kuid pean nõustuma. Saunalaval ei lase enam mingil juhul pilku kellegi näost madalamale, Shortbus tekitas ikka tõsise peenisemürgituse. Filmi viiendal minutil võtab mees iseendalt suhu nii, et pauku pritsib ja edasi läheb ka just mitte kõige siivsam homoralla. Põhimõtteliselt näidatakse vaatajale detailitäpselt ära mida need kauboid seal mägedes kahekesi tegid. Shorbus´is pole neid aga kaks vaid isegi kolm ja neli. Aga tegelikult see polnudki nii gay film. Oma suureks üllatuseks, 32 tonnise eelarvamuse paine all olles, mulle see film väga meeldis. Kohati küll ülepakutud ( aga Hedwig and the Angry Inch oli rohkem ), kuid siiski mõnus indie fiiliga pisike draama. Või komöödia. Sümpaatsed tegelased ja lahedad dialoogid, Woody Allen meets Queer as Folk Playboy soft erootikafilmide laadses privaatklubis ja see teeb kõik õnnelikuks. Palju, palju positiivseid vaibe ja mõnusat muiet huulile. Väga armas filmike. 4,5/5

Heal filmil mitu posterit, ütleb vanasõna.

Angel's Egg - Mystical Egg of the Angels

Tenshi no tamago - Mamoru Oshii 1985

Minu munadepühad möödusid koos ingli munaga. Mamoru Oshii ( PatLabor: The Mobile Police, Kôkaku kidôtai ) ja Yoshitaka Amano ( Final Fantasy kunstnik ) koostöö oli lausa kohustuslik vaatamine. Õnneks suutsin end filmi viiendal minutil koheselt ümberhäälestada. Loodetud androidide actioni ja küber sci-fi asemel tuli hoopis vaikselt voolav minimalistlik lugu. Film kus lavastaja näitas minuteid jagu tuule käes liikuvaid oksi ja voolavat vett. Mõtlesin just loetud artiklile, kus räägiti inimese üha süvenevast vajadusest näha kiiret montaaži, tahtmisest filmis pidevat liikumist tajuda. Olen ka ise muutunud sarnaseks, pigem intensiivne kaadrivahetus kui tarkovskilik poeetiline unelemine. Seepärast otsustasin Angel's Egg´i just nautida sellisena nagu ta on, vaikselt kulgevana, proovides hoida rewind nuppu puutumast. Ega see minusuguse pärdiku jaoks kerge ei olnud, ohkisin ja puhkisin, ning siplesin diivanil justkui rannaliivale uhutud vaal. Ega see tunnijagu mitte millegi vaatamist tänapäeva inimesele ikka lihtne ei ole ja pelgalt ilusatest kaadritest jääb minu püüdmiseks väheks. Ilus oli aga film küll. Joonistuses ja värvigammas Vampire Hunter D meenutav, Yoshitaka Amano käekirja oli tugevalt tunda. Lõpetuseks sõnaks nagu üks varasem arvustaja: kas ta nüüd hea film oli on lahtine, meeldejääv aga kindlasti. 2,5/5

Yoshitaka Amano joonistused animatsiooni jaoks.

Fritz the Cat

Fritz the Cat - Ralph Bakshi 1972

Industrial Symphony No. 1

Industrial Symphony No. 1: The Dream of the Broken Hearted - David Lynch 1990

Kunagi küsis sõber Harlet kõigilt võimaluse kohta laserdiski materjal VHS-ile ümberlindistada. Ta oli kunagi tellinud selle sama Lynchi Industrial Symphony LD, kuid võimalust vaadata ei olnud. Ega ma ausalt öeldes teagi kui palju eestis üldse laserdiske vaadati ja koguti, paarist friigist olen küll kuulnud. Paljud laserdiskid on aga siiani väga hinnalised ja rariteetsed, esimene tööstuslik sümfoonia nende hulgas. LD-st fänni poolt konverditud DVD ma vaatasingi, mitte küll hästi tehtud kuid vaadatav. Ega ma kvaliteedile etteheiteid teegi, parem menüü oleks võinud lihtsalt olla või on mind proffessionaalsed fänreliisid juba ära hellitanud? Igaljuhul sai lõpuks ka see David Lynch´i tühimik täidetud. Kunagi oli mul helikassett kus ühel pool Nico ja teisel Julee Cruise album "Floating Into The Night". Industrial Symphony No. 1 justkui olekski selle Julee Cruise ja Angelo Badalamenti muusikale lavastatud videopilt. Kohati Twin Peaks ja kohati Wild At Heart, kuid suuremalt jaolt puhtalt Julee Cruise´i talendi esitamine. Muusikaline esitus kus Lynchi lavastajavõimed ja visioonid jäid minu jaoks sekundaarseks, ilus muusika haaras kogu lummuse ja sidus lavaltoimuvat. Ootasin parajat ajuväänamist aga oli hoopis selline lahe nostalgiline elamus. Muusikal mida võiks teinekordki taustana vaadata ja kuulata. 4,5/5

Julee Cruise

Perfume: The Story of a Murderer

Perfume: The Story of a Murderer - Tom Tykwer 2006

Mingi imelik lugu selle filmiga oli. Kõigepealt palju kära filmiõiguste müümise teemal ( Patrick Süskind pistis hiljem 10 miljonit eurot kaukasse, tubli poiss ), lavastaja valiku ( Milos Forman, Tim Burton, Ridley Scott ) ja võttepaikadega, siis hulk promot teemal, et kohe kohe võimsalt esilinastub. Järgmisena tekkisid ajakirjanduses jutud kuidas arvatavasti lööb festivalidel laua lagedaks ( Bambi auhind, mis iganes see ka on ) ja troonib kõigi teiste filmide üle ja siis täielik vaikus. Täielik vaikus! Film on kinodes aga keegi midagi ei räägi, rahvas pole hullunud ega kriitikud eufoorias, keegi justkui ei märkakski sellise filmi olemasolu. Selge, ilge junniga on taaskord tegu arvasin ma kohe. Kuna aga raamat oli meil mõlemil abikaasaga loetud, otsustasime siiski ka filmi nii kindluse mõttes ära vaadata. Mina küll mitte nii innukalt kui kallis kaasa. Tore, et vaatasime, film oli hea. Vähene ja leige huvi kinokülastajate hulgas oli arusaadav, tegemist pole ameerikaliku kostüümidraamaga a´la Marie Antoinette või Casanova ega väljapeetud briti Jane Austini ekraniseeringuga vaid mandrieuroopaliku kinoga. Parfüümi kostüümid on räpased, inimesed tõbised ja kogu ühiskond haiglaselt ohtlik. On küllaga ilu, kuid kusagil selle värvide ja sära all roomab midagi ähvardavalt tumedat, morloki laadset kurja. Ka ohtrad alastistseenid ei anna ookeani taga plusspunkte, arvatavasti on euroopalikul nude filmil seal päris keerukas kinokülastajani jõuda. Perfume on mitmeti sobimatu ameerika vaatajale ja tänu sellele ka on filmist vähe juttu tehtud. Kirjutan jänkidest kuna tavaliselt võetakse nende kinokülastusi filmi hindamisel mõõdupuuks ja ega meiegi meedias ei seletata näiteks rootsi ega saksamaa vaadatumatest filmidest. Mulle ja mu naisele meeldis, hea raamatu ekraniseering, pinev thriller ja inetult ilus film. Lisapunk tuleb veel kinoajaloo võimsama grupiseksi stseenide eest. Kohal oli vähemalt paarsada paljast kiimakotti. 4/5

Täiuslik lõhn.

King Kong

King Kong - Merian C. Cooper, Ernest B. Schoedsack 1933

Jade Warrior

Jadesoturi - Yù wu shì - Antti-Jussi Annila 2006

Otsustasin siis ka ühe divx´i allalaadida. Lihtne. Aga kuidas fakki pidi neid subtiitreid juurde panna ja mis failid ja mis failinimede vahetused ja kõik see muu tundus põrgulikult keerukas. Küsisin sõbralt nõu. Lihtne. Kõrveta lihtsalt kogu modru plaadile ja lükka masinasse, küll kone ise subtiitrid üles leiab. Mega lihtne. Pilt oli üllatavalt heakvaliteedine ja ka subtiitreid sai valida 5 vahel. Kuna külas olid veel homie Ops ja rookie Antti ja kell polnud palju, otsustasime veel ühe filmi ära vaadata ( olime enne tsekanud prantsuse animatsiooni The Time Masters). Filmi alguses oli mõnus mees ilma minevikuta, ehk Markku Peltola ja fiil tundus olevat tsill. Ka Elle Kull sobis siia, oli otsekui vari Rauta-aika sarjast, eesti oma Kalevala laineil seilaja. Minutid aga läksid ja läksid ja film polnud tibakestki muutunud, tsill kippus igavuseks üle minema, jutt ennast kordavaks jaburduseks. Minutid aga venisid ja lõpuks oli üks ääretu tühjus, mannetu etlemine ja tükikargamine. OK ! Peltola oli cool ja ka sepahaamritega võitlus, kuid midagi muud polnudki. Zero ! Haigutasime kõik korraga, ning mina Opsiga alustasime Antti sõimamist. Tema on soomlane ja järelikult vastutab ka teiste soomlaste käkkide pärast. Antti õpib eestis filmikunsti ja lubas meile pisarsilmi soome lipu taas filmimaailma tippu viia. Jääme ootama. Soomlastel soovitan siiski aasiast eemale hoida. Pigem toogu eestist odavat viina kui impordivad hiinast wuxiat. 1/5

Sampo valmistamine. A. Gallen-Kallela maal 1852.

Las Hurdes - Land Without Bread

Las Hurdes : Tierra Sin Pan - Luis Buñuel 1933

Luis Buñuel käis koos võttegrupiga 1932 aastal hispaania kõige hullemas kolkas ja vaesemas regioonis - Cáceres provintsis asuvas Las Hurdes. Koht kus nagu pealkiri viitab leiba ei sööda, sest kasin mägine maa on sobimatu vilja kasvatamiseks. Jõekäärudesse kiviterassidele istutatakse kartuleid ja ubasid mis peale oliivide ja metskirsside on kohalike ainus söök. Kuna mulda praktiliselt pole korjavad naised puulehti millest kodupõrandal tallatakse kompost. Kõigi kohalike majad on täidetud aastaringselt põlvekõrguse kõdunevate lehtede massiga, ainus võimalus kiirelt toota midagi mullalaadset põllulappide väetiseks. Kõrge on suremus, haigestumine malaariasse, ning tänu akendeta ja korstnateta lahtise tulekoldega majades elamisele ka tapvasse kurgutõppe. Arvatavasti sajandialguse euroopa vaeseim koht juhul kui näljasurma mõistetud ukraina välja arvata. Isegi vilets tee regiooni keskusesse ehitati alles 10 aastat enne filmivõtteid. Dokumentaalfilm kohalike elust tundus alul liiga tehislik, liiga sätitud. Jättes vaataja vaid kaadritaguse hääle seletusi kuulma oli tunne pulajutust kerge tekkima. Kas tõesti pilt ja jutt ka kokku sobivad või on kasutatud vasakpoole meelsuse tõstmiseks alatuid võtteid? Mõne mündi eest võib ju iga kohalik teele pikali heita ja kaamerasse surnut teeselda, peaasi, et vabariiklased saaksid ahnete kapitalistide ja suurmaaomanike suunas etteheitvalt näpuga näidata. Peale surnud lapse surnukeha demonstreerimist mul need kahtlused hajusid ja empaatia õnnetu rahva vastu pääses valla. Julm dokumentaalfilm mis tänu fänreliisile sai ka korraliku DVD vormi. 3,5/5

Masendav...

The 300 Spartans

The 300 Spartans - Rudolph Maté 1962

Enne uue versiooni kinno ( nagu teate on see vaid kinos nauditav film ) vaatama minemist pidin ju otse loomulikult enne vana ära nägema. Ega see 300 muidugi käesoleva filmi remake olegi, kuid Frank Miller vaatas seda poisikesena ja sai innustust oma koomiksi joonistamiseks mis omakorda viis uusversioonini. Tänu 300 nähtud trailerile, tuli isegi üks lause tuttav ette. Täpselt ühesugune mõlemas filmis, koomiksi kohapealt ei julge pead anda aga võib vabalt isegi sees olla, piisavalt meeldejääv selleks küll. Samuti on mõlemas filmis maailmapoliitiline sõnum, varasemas siis kümasõja vaimus ja uuemas konflikt islami ja evangeelse lääne vahel. Ka ei tea ma kui palju järgib uusversioon ajaloolist teavet juhtunust. 62 aasta versioon oli isegi filmitud lahingupaigas, fakt millele terane filmivaataja ka kinnitust leiab. The 300 Spartans oli kuuekümnendate vaimus film oma säravate näitlejatega, keda kujutakspigem Cadillaci roolis kui turvises ja paari anakronismiga ("Kreeklased võitlevad nagu masinad, mitte nagu inimesed"), ning puhta ja veretu lahingupaigaga, justkui oleksid laibad öösel jalad alla võtnud ja ise haudadesse kõndinud. Wiki informeerib aga lausa laibamüürist mis pealetungivaid pärslasi oma massiivsusega hirmutas. Positiivne oli siiski see, et filmist polnud tehtud ainult spartalaste vägitegu vaid 700 Thespia sõdalast olid ka kõik kenasti lahinguülesandeid täitmas. Ka küünis spartalaste koguarv tänu relvastatud orjadele 300 asemel 1200-ni, fakt mis taas filmiversioonist kohe silma jäi ja toimuvale tõepärasust lisas. Kuigi lahingustseenid olid suuremast lihtsalt odadega vehkimised, sai näha ka paari lahingtaktilist lõiku, spartalaste võitlusoskuste demonstratsiooni. Kokkuvõttes tõeliselt emotsionaalne ja hea sõjafilm mida isegi killuke romantikat lörtsida ei suutnud. Mulle meeldis. 4,5/5

Sparta faalanks marsib surma.

Candy

Candy - Christian Marquand 1968

Room to Dream

Room to Dream - David Lynch 2005

David Lynch promomas digitaaltehnikat ja puhumas niisama filmijuttu läbi enda poolt lavastatud 6 minutilise lühifilmi. Film on loomulikult mega lynchilik - veider dialoog ja veidrad tegelased, lõpetuseks üks badalamentilik laul. Aga eks vaadake ise. Main movie diskil on selle lühiklipi tegemisvõtete lahti seletamine David Lynch´i poolt ehk kommentaari ja intervjuuna behind the scenes. Vanameister kiidab DV eeliseid ja lihtsust tavakaameraga filmimise ees aga ausalt öeldes nägi ta filmitegemine minu jaoks ikka meeletult keerukas välja. Peale Lynchi ja näitlejate oli võtteplatsil veel tosinkond inimest - valgustajad, varjutajad ja harjutajad. Õue oli veetud paari läpaka ja ja mitme mikserpuldiga laud helinduse jaoks, paigaldatud rööpad kaamerale ja palgatud poiss, kes Lynchile pidevalt uue sigareti läitis. Kõige selle abiliste kamba juures seletas härra pisikest kaamerat näppides, et küll ikka on kerge filmi teha, digitaalkaamera ( ja team ) teeb ise 90% tööst. Naljamees. Diski teise poole võtab enda alla teise sõltumatu filmimehemehe Dominic Aledes´e tehnilisem selgitus. Ega 30 minutit pole kõigi tool´ide selgeks saamiseks piisav, kuid mingi ülevaate sai isegi minusugune võhik. Kokkuvõttes õpetlik ja arusaadav, isegi Lynch ja ta klipp olid väljakannatatavad. DV, siit me tuleme! 3,5/5

L'Ilya

L'Ilya - Tomoya Sato 2000

Noor videokunstnik võtab kaameraga linti inimeste enesetappe. Ta pakuks justkui mingit veidrat teenust mille kasutajatest puudust ei paista olevat. Inimesed räägivad kaamerasse oma elust, lausuvad hüvastijätusõnad, ning teevad seejärel oma elule otsa. Kes hüppab end surnuks, kes laseb kuuli pähe või eelistab poomisnööri, pisike ümaranäoline jaapani neiu võtab kõikide lood ja lõpud linti. Kodus digitaalselt muudetud ja miksitud kaadrid surmaminejatest viiakse ööklubisse ja seal tantsupõranda seinale projekteerituna kaotab iga lindistatud surm oma isikupära. Tümps mängib, rahvas tantsib ja enesetapjate traagika on lihtsalt mõned kaadrid visuaalide voolus. Peagi jõuavad surm ja traagika aga ka kaamerasilma teisele poole.Vaatasin seda 40 minutilist lühikest filmi ( "medium-length feature") ja mõtlesin, et kui tüüpiline jaapani draama aga näe, poole lühem. Tavaliselt venitavad nad samalaadse teemaga ikka 100 minutit välja, nüüd tundus aga just paras ja kompaktne, ei midagi liiast, ei midagi puudu. Mõtlesin veel, et jaapanlastel tundub suitsiidiga kohe selline soe ja lähedane suhe olevat. Heast perekonnast pärit inimese enesetappu ei peataks vist tänapäevalgi taunitavaks, sadakond aastat tagasi saatis see aga varjuna igat ülikut. Jõudsin veel meenutada auväärse surma valinud Yukio Mishima´t, nipponi viimast samuraid. Mõnus oli vaadata ja tsillilt mõtteid veeretada. 3/5

Järjekordne klient.

The Marihuana Story

Marihuana - León Klimovsky 1950

The Gravedancers

The Gravedancers - Mike Mendez 2006

Afterdark's Horror Fest´i 8 Films To Die For sarja esimene nähtud film küll surma väärt pole ja ega arvatavasti ole ka ülejäänud seitse. DVD-l on kõikide teiste filmide trailerid ilusasti olemas ja tunduvad vaatamisel igavesti ägedatena, kuid nõnda oli samuti The Gravedancers´i trailerigagi. Film ise oli aga super junn ja ajaraiskamine. Keskealised alkoholijoobes noorpõlvesõbrad tantsivad pulli pärast haudadel, lugedes samaaegselt maagilist sõnumit. Peagi hakkavad neid kummitama kolm surnut, keda nende kirstukohal trampimine häiris. Armukade naismõrvar, sadistist vägistaja ja lapspüromaan teevad hauast tõusnuina peategelaste elu keerukaks, lõpuks ilmub veel kohale kõikide kummituste isa - ghosthead ise. Oehh, küll oli igav. Eriefektid on täitsa tasemel kuid stoori on hirmus hale-tatine. DVD reklaam ütleb, et filmid olid liiga õudsad kino jaoks ja reliisiti sellepärast kohe DVD-l. Tegelikkus on aga see, et lihtsalt ilge sitt, mida ükski kinoomanik hävingusse jäämise kartuses pole nõus näitama. The Abandoned vist jõudis kambast ka kinodesse, kuid vaevalt seegi palju parem on. 1/5

Minu järgmine õudusfilmi valik on kindlasti erutavam.

Star Wars

Star Wars - George Lucas 1977

The Celluloid Closet

The Celluloid Closet - Rob Epstein, Jeffrey Friedman 1995

Esmakordselt vaatasin seda lahedat dokumentaalfilmi gay-kultuurist Hollywoodi filmitööstuses aastaid tagasi soome YLE vahendusel, kuid olin vahepeal palju unustanud. Nüüd uuesti vaadates tuli välja, et olin jõudnud nii mitmeidki dokis näidatud filme vaadata, mõistmata neis peituvat gay viidet. Kuna ma homo pole, ei tööta ka nn. gaydar täie võimsusega, ning nagu näha tekitas igasugusta stseenide ja gayikoonide äratundmine raskusi isegi varasema tutvuse kaudu. Ma olen vist ikka selline mees kes peab gay filmideks kõiki gladiaatori ja türgi vangla stoorisid, sinna peale ka ibne kauboide lovet, peenem mäng jääb aga mõistmatuks. Olgu, tegelikult pidasin ma silmas "naistevahelist sõprust", mille nüansid olid nii õrnalt välja mängitud, et minu silm seda enne ei seletanud kui sõrmega osutati. Minu jaoks on Mrs. Danvers ikka vaid vastik vanamutt olnud ja Calamity Jane rõõmus laulumaias neiu, nüüd aga tuleb välja, et vähemusseksuaalid ja Hollywoodi tõrjutud. Kohustuslik lõbus vaatamine igale filmifanaatikule. Te ei tea kunagi mis kaadri kunagi kahe silma vahele jätsite aga nüüd üllatusena siit gay ajaloo kogumikust leiate. Mina jätsin meelde kaks filminime mida otsima hakkan - The Boys in the Band ja Johnny Guitar. Loomulikult läheb mul veel ka vaja The Celluloid Closet´i special editionit. 4/5

Spartacus - totaalselt gay !

Star Wars -The Lost Scenes

Star Wars:The Lost Scenes - MoveAlong 2006

Viimase poole aasta jooksul on minust saanud suur Star Wars faneditionite ja veidrate lisade austaja. Eks neid Tähesõdasid ole juba nii mitmeid kordi nähtud, et enam vaadata ei viitsi, fännikraami aga küll. SW austajad aga on hakanud tänu digitaaltehnika lihtsusele ja kättesaadavusele kunagisi rariteetseid filmijuppe restaureerima, ning korralikel DVD-del väljastama, muutes vaatamise nauditavaks. The Lost Scenes on SW IV Tatooine planeedilt pärit filmikatked. Huvitavaim neist oli Luke´i sõpru kujutav. Tüübid hängisid mingis mängusaalis nagu tüüpilised jänki teismelised, videomängud ja soodajoogid. He he ! Ka Han Solo´ga kõrtsistseenid pikendatult, ning Luke´i jutuajamine tähelaevastikus teeniva sõbraga, kes kavatses mässulise aliansiga ühineda, olid mõnusad. Samas nii tuttav aga siiski ennenägematu. Kohati oli ilma helita, kohati must-valge, kuid üldiselt oli restauratsioon suurepärane, kindlasti oli antud võimaluste piires parim. Elagu fännide reliisid ! 5/5

Aastaga vaatasin läbi 372 filmi...

... 27 lühifilmi, 8 lühifilmide kogumikku ja 11 seriaalihooaega või miniseriaali. Suurim osa filme kategoriseerusid draama alla, järgnesid dokumentaalfilmid ja komöödiad (!). Enim vaatasin eneselegi üllatuseks siiski Hollywoodi filme ( 153 ), aga eks mõnedki independent productionid mahtusid sinna hulka. Euroopas valminud filme 112, edasi tuleb aasia filmimeka Hong Kong 35 filmiga ja siis korea kino 33-ga. Põhiliselt hindasin kümnepallisüsteemis filme hindega kaheksa, hinded 4 ja 6 jagavad omavahel teist ja kolmandat kohta. Kuigi ma oma arust valin filme vaatamiseks hoolega, sai kümme kümnest vaid iga 13-nes film. : ) Kui võtta filmi keskmiseks pikkuseks 100 minutit, lühifilmile 10 minutit, seriaalile 10 tundi ja lühifilmidekogumikule anda tund, siis kokku veetsin aastas teleri ees ja kinos 742 tundi ehk 31 päeva. See aga ei tundugi nii jube näitaja, sest olen televisioonivaatamise viinud pea nulli lähedale. AK, Brauser ja OP, aegajalt ka mõni dokumentaalfilm ja harvemini mängufilm. Keskmine ameeriklane ( no kus toob nüüd näite!) istub teleriees 5 tundi päevas, ehk 76 päeva aastas. Ka konsoolimängudega oli viimase aasta jooksul tagasihoidlikke kokkupuuteid. Tänu blogimisele suurenes muidugi arvuti ees töötamine (loe: passimine). Aastaga on blogi saanud 29000 klikki ( counter seadistatud 24 tunni peale), ehk 79 klikki päevas, millest suurem osa on pildiotsingud. Minu blogi pidevaid päevast päeva lugejaid on keskmiselt 15. Suured tänud TEILE kõigile !!!

The Hidden

The Hidden - Jack Sholder 1987

Filmi viiendal minutil kõlas taustaks muusika mille sarnasus Einstürzende Neubauten´iga oli vaieldamatu ja koheselt jõudsin järelduseni, et tegu on tõelise väärtfilmiga. 100% stiilipuhas kaheksakümnendate sci-fi põnevik mis paadunud ulmefännile pakub mitmeidki äratundmisrõõmuga segatud üllatusi. Näha saab agent Cooperit FBI agent Gallagher´ina, nende kahe Kyle MacLachlan´i poolt mängitud müstilise uurija sarnasus on lausa hämmastav. Kas tõesti Lynch nägi The Hidden´it või valis ta Kyle´i Twin Peaks´i seriaali varasema viljaka koostöö tulemusena? Agent Gallagher on igaljuhul ekstreemselt weird guy ja Cooper ei jää tast palju maha. Järgmisena pakutakse kõigile Babylon 5 fännidele võimalust näha commander Susan Ivanovat strippamas, hetk mida iga sarja tõsine austaja jumalannalt pikkisilmi ootas. Mina olen näinud Claudia Christian´i isegi ühes soft-erootika filmis ja võin käsi südamel tunnistada, et on mida vaadata. The Hidden oleks justkui väheke pikemaks venitatud X-Files´i osa. Teadlikum agent Gallagher ( Mulder ) ja umbusaldav pragmaatiline politseiuurija Tom ( Scully) ühendavad jõu, et tabada linnas amokki jooksev tulnukas. Eluvorm mis võtab üle inimkeha ja selle hävides poeb taas järgnevasse, säilitades aga paar kindlat käitumisviisi mis teevad ta jälitamise lihtsamaks. Nii koomiline kui see ka ei tundu armastab tulnukas kuulata heavy-metal´it ja ärandada Ferrari sõidukeid, selline muhe kosmosekriminaal nagu ta on. Peale sarnasuse ulmefilmide ja sarjadega pakub Hidden veel mitmeid lahedaid cameo hetki ja ühefraasi kuulsusi. Suur tegija oli ka kvaliteet. Ausõna, ma pole parema kvaliteedilist kaheksakümnendate filmi DVD-l näinudki, pilt oli selge ja puhas jäädes samas oma aja värvigammale truuks. Mõnus movie, so eighties and so enterntaining. 4/5

Tulnukparasiit ronib suust välja, et leida uut kandjat.

Taste the Blood of Dracula

Taste the Blood of Dracula - Peter Sasdy 1970

Country

Country - Richard Pearce 1984

Paar nädalat tagasi sattusin tunnikeseks istuma samasse restoranilauda endiste heade tuttavate, kunagiste napsusõpradega. Kaua polnud näinud ja pajatasime siis teineteisele oma elust olust. Üllatuslikult kiskus aga endiste pulli ja pungimeeste jutt peatselt pangalaenudele. Keegi just otseselt ei ohanud ega virisenud, kuid mokaotsast pidid ikka mainima, et kuradima nõme värk nende korteriliisingute ja tagasimaksetega. Mina, kuldlusikas suus sündinu, muigugi kilkasin, et pole kunagi võtnud ega võtagi kuigi pank pidevalt meelitab suurenevate krediitkaardilimiitide ja pisilaenudega. Jah, tore on ilma pangaorjuseta elada aga mu kolmekümnendates sõbrad juba vajavad omaette kodu, ning pangalaenuga korteri/maja muretsemine on paljudele ainus võimalus. Ka Ivy´de perekond filmis "Country" pidi talukoha säilitamiseks pangalaenudega ja varahaldajatega maid jagama, kaotades ja leides rahamurede seast iseennast. Tõsine sümpaatne draama, mida mitmeid kordi varemgi näinud olin, kuid tänu valutavale kõhule öösel kl. 4 televisiooni vahendusel taas vaatasin. DVD mängijas oli horrorfilm The Gravedancers, kuid otsustasin sümpaatsete Sam Shepard´i ja Jessica Lange kasuks. Kell seitse andis kõhuvalu järele ja kobisin magama. 4/5

Üks mu lemmiknäitlejatest - Sam Shepard.

Stockholm - 75

Stockholm - 75 - David Aronowitsch 2003

24. aprillil 1975 okkupeeris RAF´iga seotud kommunistlik löögiüksus "Kommando Holger Meins" Lääne-Saksa saatkonna Stokholmis. Nõuti RAF´i liikmete vanglatest vabastamist ja kuna saksa valitsus sellele ei reageerinud tapeti majandusatašee Hillegaart. Sõjaväeatašee Baron von Mirbach oli surmatud hoiatusena rootsi politsei liigse tormakuse ohjeldamiseks juba varem. Siiski nõudis pantvangisituatsioon oma järgmised ohvrid hoopis punaterroristide seast. Öösel kogemata plahvatanud terroristide lõhkeseadeldis purustas hoone seina, tänu millele pääsesid välja saatkonnatöötajad ja vigastas kahte terroristi kes haavadesse surid. Ülejäänud kamp võeti kinni ja anti edasiste rootsi vastaste rünnakute kartuses kiirelt välja saksamaa valitsusele. Kakskümmend aastat hiljem vabanesid rünnakukorraldajad vanglast ja veel aastat kümme hiljem oli üks neist nõus juhtunust kaamera ees rääkima. Karl-Heinz Dellwo oli kinnivõtmise hetkel 23 aastane noormees. Režissöör David Aronowitsch proovibki uurida mis muutis noore mehe vägivaldseks tapjaks, kuid sellele küsimusele õiget vastust ei antagi. Dellwo laseb lihtsalt oma praegust elu kõrvalt filmida, kuid jääb seletuste andmisega napiks. Eks aeg ole mälust üht-teist kustutanud, kuid meelsus on tüübil jäänud samaks, isegi abikaasa on mehel endine RAF´i liige ja 15 aastat vangis istunud terrorist. Dokki huvitavamad osad olid siiski Karl-Heinz Dellwo´d portreteerivad, mehe eraelu, tagasipõige vangla aastatesse ja perekonna suhtumisest mehe minevikku. Eesti "puna-mustad" võiksid ka otsesemat aktsiooni kasutada aga mitte iga päev oma foorumis avada uut topicut teemaga "Skinheadid on värdjad". Ka suure A tähe sodimisest bussiootepaviljoni seinale jääb väheks. Või kardate te oma aadete nimel 20-30 aastat vanglas istuda? 3/5

Holger Meins näljastreigi tõttu surnuna.