The Celluloid Closet

The Celluloid Closet - Rob Epstein, Jeffrey Friedman 1995

Esmakordselt vaatasin seda lahedat dokumentaalfilmi gay-kultuurist Hollywoodi filmitööstuses aastaid tagasi soome YLE vahendusel, kuid olin vahepeal palju unustanud. Nüüd uuesti vaadates tuli välja, et olin jõudnud nii mitmeidki dokis näidatud filme vaadata, mõistmata neis peituvat gay viidet. Kuna ma homo pole, ei tööta ka nn. gaydar täie võimsusega, ning nagu näha tekitas igasugusta stseenide ja gayikoonide äratundmine raskusi isegi varasema tutvuse kaudu. Ma olen vist ikka selline mees kes peab gay filmideks kõiki gladiaatori ja türgi vangla stoorisid, sinna peale ka ibne kauboide lovet, peenem mäng jääb aga mõistmatuks. Olgu, tegelikult pidasin ma silmas "naistevahelist sõprust", mille nüansid olid nii õrnalt välja mängitud, et minu silm seda enne ei seletanud kui sõrmega osutati. Minu jaoks on Mrs. Danvers ikka vaid vastik vanamutt olnud ja Calamity Jane rõõmus laulumaias neiu, nüüd aga tuleb välja, et vähemusseksuaalid ja Hollywoodi tõrjutud. Kohustuslik lõbus vaatamine igale filmifanaatikule. Te ei tea kunagi mis kaadri kunagi kahe silma vahele jätsite aga nüüd üllatusena siit gay ajaloo kogumikust leiate. Mina jätsin meelde kaks filminime mida otsima hakkan - The Boys in the Band ja Johnny Guitar. Loomulikult läheb mul veel ka vaja The Celluloid Closet´i special editionit. 4/5

Spartacus - totaalselt gay !

Star Wars -The Lost Scenes

Star Wars:The Lost Scenes - MoveAlong 2006

Viimase poole aasta jooksul on minust saanud suur Star Wars faneditionite ja veidrate lisade austaja. Eks neid Tähesõdasid ole juba nii mitmeid kordi nähtud, et enam vaadata ei viitsi, fännikraami aga küll. SW austajad aga on hakanud tänu digitaaltehnika lihtsusele ja kättesaadavusele kunagisi rariteetseid filmijuppe restaureerima, ning korralikel DVD-del väljastama, muutes vaatamise nauditavaks. The Lost Scenes on SW IV Tatooine planeedilt pärit filmikatked. Huvitavaim neist oli Luke´i sõpru kujutav. Tüübid hängisid mingis mängusaalis nagu tüüpilised jänki teismelised, videomängud ja soodajoogid. He he ! Ka Han Solo´ga kõrtsistseenid pikendatult, ning Luke´i jutuajamine tähelaevastikus teeniva sõbraga, kes kavatses mässulise aliansiga ühineda, olid mõnusad. Samas nii tuttav aga siiski ennenägematu. Kohati oli ilma helita, kohati must-valge, kuid üldiselt oli restauratsioon suurepärane, kindlasti oli antud võimaluste piires parim. Elagu fännide reliisid ! 5/5

Aastaga vaatasin läbi 372 filmi...

... 27 lühifilmi, 8 lühifilmide kogumikku ja 11 seriaalihooaega või miniseriaali. Suurim osa filme kategoriseerusid draama alla, järgnesid dokumentaalfilmid ja komöödiad (!). Enim vaatasin eneselegi üllatuseks siiski Hollywoodi filme ( 153 ), aga eks mõnedki independent productionid mahtusid sinna hulka. Euroopas valminud filme 112, edasi tuleb aasia filmimeka Hong Kong 35 filmiga ja siis korea kino 33-ga. Põhiliselt hindasin kümnepallisüsteemis filme hindega kaheksa, hinded 4 ja 6 jagavad omavahel teist ja kolmandat kohta. Kuigi ma oma arust valin filme vaatamiseks hoolega, sai kümme kümnest vaid iga 13-nes film. : ) Kui võtta filmi keskmiseks pikkuseks 100 minutit, lühifilmile 10 minutit, seriaalile 10 tundi ja lühifilmidekogumikule anda tund, siis kokku veetsin aastas teleri ees ja kinos 742 tundi ehk 31 päeva. See aga ei tundugi nii jube näitaja, sest olen televisioonivaatamise viinud pea nulli lähedale. AK, Brauser ja OP, aegajalt ka mõni dokumentaalfilm ja harvemini mängufilm. Keskmine ameeriklane ( no kus toob nüüd näite!) istub teleriees 5 tundi päevas, ehk 76 päeva aastas. Ka konsoolimängudega oli viimase aasta jooksul tagasihoidlikke kokkupuuteid. Tänu blogimisele suurenes muidugi arvuti ees töötamine (loe: passimine). Aastaga on blogi saanud 29000 klikki ( counter seadistatud 24 tunni peale), ehk 79 klikki päevas, millest suurem osa on pildiotsingud. Minu blogi pidevaid päevast päeva lugejaid on keskmiselt 15. Suured tänud TEILE kõigile !!!

The Hidden

The Hidden - Jack Sholder 1987

Filmi viiendal minutil kõlas taustaks muusika mille sarnasus Einstürzende Neubauten´iga oli vaieldamatu ja koheselt jõudsin järelduseni, et tegu on tõelise väärtfilmiga. 100% stiilipuhas kaheksakümnendate sci-fi põnevik mis paadunud ulmefännile pakub mitmeidki äratundmisrõõmuga segatud üllatusi. Näha saab agent Cooperit FBI agent Gallagher´ina, nende kahe Kyle MacLachlan´i poolt mängitud müstilise uurija sarnasus on lausa hämmastav. Kas tõesti Lynch nägi The Hidden´it või valis ta Kyle´i Twin Peaks´i seriaali varasema viljaka koostöö tulemusena? Agent Gallagher on igaljuhul ekstreemselt weird guy ja Cooper ei jää tast palju maha. Järgmisena pakutakse kõigile Babylon 5 fännidele võimalust näha commander Susan Ivanovat strippamas, hetk mida iga sarja tõsine austaja jumalannalt pikkisilmi ootas. Mina olen näinud Claudia Christian´i isegi ühes soft-erootika filmis ja võin käsi südamel tunnistada, et on mida vaadata. The Hidden oleks justkui väheke pikemaks venitatud X-Files´i osa. Teadlikum agent Gallagher ( Mulder ) ja umbusaldav pragmaatiline politseiuurija Tom ( Scully) ühendavad jõu, et tabada linnas amokki jooksev tulnukas. Eluvorm mis võtab üle inimkeha ja selle hävides poeb taas järgnevasse, säilitades aga paar kindlat käitumisviisi mis teevad ta jälitamise lihtsamaks. Nii koomiline kui see ka ei tundu armastab tulnukas kuulata heavy-metal´it ja ärandada Ferrari sõidukeid, selline muhe kosmosekriminaal nagu ta on. Peale sarnasuse ulmefilmide ja sarjadega pakub Hidden veel mitmeid lahedaid cameo hetki ja ühefraasi kuulsusi. Suur tegija oli ka kvaliteet. Ausõna, ma pole parema kvaliteedilist kaheksakümnendate filmi DVD-l näinudki, pilt oli selge ja puhas jäädes samas oma aja värvigammale truuks. Mõnus movie, so eighties and so enterntaining. 4/5

Tulnukparasiit ronib suust välja, et leida uut kandjat.

Taste the Blood of Dracula

Taste the Blood of Dracula - Peter Sasdy 1970

Country

Country - Richard Pearce 1984

Paar nädalat tagasi sattusin tunnikeseks istuma samasse restoranilauda endiste heade tuttavate, kunagiste napsusõpradega. Kaua polnud näinud ja pajatasime siis teineteisele oma elust olust. Üllatuslikult kiskus aga endiste pulli ja pungimeeste jutt peatselt pangalaenudele. Keegi just otseselt ei ohanud ega virisenud, kuid mokaotsast pidid ikka mainima, et kuradima nõme värk nende korteriliisingute ja tagasimaksetega. Mina, kuldlusikas suus sündinu, muigugi kilkasin, et pole kunagi võtnud ega võtagi kuigi pank pidevalt meelitab suurenevate krediitkaardilimiitide ja pisilaenudega. Jah, tore on ilma pangaorjuseta elada aga mu kolmekümnendates sõbrad juba vajavad omaette kodu, ning pangalaenuga korteri/maja muretsemine on paljudele ainus võimalus. Ka Ivy´de perekond filmis "Country" pidi talukoha säilitamiseks pangalaenudega ja varahaldajatega maid jagama, kaotades ja leides rahamurede seast iseennast. Tõsine sümpaatne draama, mida mitmeid kordi varemgi näinud olin, kuid tänu valutavale kõhule öösel kl. 4 televisiooni vahendusel taas vaatasin. DVD mängijas oli horrorfilm The Gravedancers, kuid otsustasin sümpaatsete Sam Shepard´i ja Jessica Lange kasuks. Kell seitse andis kõhuvalu järele ja kobisin magama. 4/5

Üks mu lemmiknäitlejatest - Sam Shepard.

Stockholm - 75

Stockholm - 75 - David Aronowitsch 2003

24. aprillil 1975 okkupeeris RAF´iga seotud kommunistlik löögiüksus "Kommando Holger Meins" Lääne-Saksa saatkonna Stokholmis. Nõuti RAF´i liikmete vanglatest vabastamist ja kuna saksa valitsus sellele ei reageerinud tapeti majandusatašee Hillegaart. Sõjaväeatašee Baron von Mirbach oli surmatud hoiatusena rootsi politsei liigse tormakuse ohjeldamiseks juba varem. Siiski nõudis pantvangisituatsioon oma järgmised ohvrid hoopis punaterroristide seast. Öösel kogemata plahvatanud terroristide lõhkeseadeldis purustas hoone seina, tänu millele pääsesid välja saatkonnatöötajad ja vigastas kahte terroristi kes haavadesse surid. Ülejäänud kamp võeti kinni ja anti edasiste rootsi vastaste rünnakute kartuses kiirelt välja saksamaa valitsusele. Kakskümmend aastat hiljem vabanesid rünnakukorraldajad vanglast ja veel aastat kümme hiljem oli üks neist nõus juhtunust kaamera ees rääkima. Karl-Heinz Dellwo oli kinnivõtmise hetkel 23 aastane noormees. Režissöör David Aronowitsch proovibki uurida mis muutis noore mehe vägivaldseks tapjaks, kuid sellele küsimusele õiget vastust ei antagi. Dellwo laseb lihtsalt oma praegust elu kõrvalt filmida, kuid jääb seletuste andmisega napiks. Eks aeg ole mälust üht-teist kustutanud, kuid meelsus on tüübil jäänud samaks, isegi abikaasa on mehel endine RAF´i liige ja 15 aastat vangis istunud terrorist. Dokki huvitavamad osad olid siiski Karl-Heinz Dellwo´d portreteerivad, mehe eraelu, tagasipõige vangla aastatesse ja perekonna suhtumisest mehe minevikku. Eesti "puna-mustad" võiksid ka otsesemat aktsiooni kasutada aga mitte iga päev oma foorumis avada uut topicut teemaga "Skinheadid on värdjad". Ka suure A tähe sodimisest bussiootepaviljoni seinale jääb väheks. Või kardate te oma aadete nimel 20-30 aastat vanglas istuda? 3/5

Holger Meins näljastreigi tõttu surnuna.

Rocky

Rocky - John G. Avildsen 1976

The Burmese Harp - Harp of Burma

Biruma no tategoto - Kon Ichikawa 1956

Aastaid tagasi olin nii suur sõjafilmide austaja, et kogusin riiulisse hunniku sellist pool-crappi millega pole enam midagi peale hakata. Saving Privat Ryan, Enemy at the Gate, Full Metal Jacket, Band of Brothers jne... Kõik klassikalised head sõjafilmid, kuid täiesti mõtetu on neid oma kogus hoida, tee vaid teleks lahti ja kahe päeva pärast tuleb mõni neist nagunii ekraanilt. OK, mul on ka paar rariteetsemat vietnamisõja filmi ( How Sleep the Brave, Go Tell the Spartans ), aasia war-moviet ja korea allveelaeva actionit, kuid suures plaanis on sõjafilmidega lõpp, eriti enam vaadata ei viitsi. Kui, siis vaid väsinuna meelelahutus võtmes, ilma ootusvärina ja nn. sõjafilmi lainele sättimiseta. Birma harf oli aastaid tagasi mu jaoks sõjafilm mida kindlalt tänu positiivsete arvustustele vaadata tahtsin. Nüüd tänu hiljutisele Criterioni reliisile see ka õnnestus. Üllatuseks avastasin, et The Burmese Harp polegi sõjafilm. Sõda lõppeb juba filmi kümnendal minutil, ning edasi minnakse teises žanris - suurepärase draamana. Film mis oma empaatilisuses ( ja kindlasti tänu sellele, et oli must-valge) meenutas mulle noorena nähtud unustamatut Kurosawa Akahige´t. Kui palju valu ja kui palju kahetsust. Kuid ka rõõmu ja optimismi järgmise päeva ees, sõda on lõppenud, nüüd saab elu minna vaid paremuse poole. The Burmese Harp on lugu noorest jaapani sõdurist kes oma rühmakaaslastest eemal kogeb sõjaõuduse sügavust ja loobub endiste sõpradega uuesti kohtumast. Noor sõdur tõmbab hoopis mungarüü üll ja võtab kohustuseks matta korralikult ja jaapani matusekommete järgi iga Birma pinnale jäänud sõduri surnukeha. Sõbrad aga ootavad brittide vangilaagris ja loodavad koos endise kamraadiga kodumaale naasta. Kon Ichikawa oli osanud Michio Takeyama jutustusele nii hästi hinge sisse puhuda, et isegi minusugusel küünikul läks kohati silm märjaks ja süda jättis lööke vahele. Midagi teist nii ilusat, tagasihoidlikku ja südamlikku annab kõrvale otsida. Lihtsalt meeletult kaunis emotsionaalne film. 4,5/5

Sõbrad kutsuvad mungaks hakanud Mizushima´t enda sekka tagasi.

Tom Horn

Tom Horn - William Wiard 1980

Tom Horn´i eluloofilm oli klassikaliselt hea lännkar. Keskendus apatšisõdade kangelase, legendaarse jäljeküti, Pinkertoni detektiivi ja külmaverelise palgamõrvari viimastele elukuudele. Film püüdis küll sisse tuua Tom´i iseloomu pehmendavat suhteliini, kuid halastamatu lapsetapja sünget kuju ei suutnud isegi Steve McQueen sümpaatseks mängida. Seda, et Tom 14 aastase Willie Nickell´i tapmisega seaotud ei olnud uskus omal ajal vaid käputäis inimesi ja ka filmitegijad jätsid targu otsa lahti, las vaataja ise otsustab. Mina mõistsin Horn´i kohe süüdi, isegi kui ta lapsemõrvagai seotud ei olnud, piisas tema muudest kuritegudestki poomisnöörijaoks küllalt. Mees tappis 25-30 karjavargustes süüdistatavat vihje peale, uurimata tausta lähemalt. Tappis kusjuures serial killer´ile omaselt ja märgistas kõik laibad mis võis hiljem tänu teadaolevale mustrile ka copycat mõrvu tekitada. See temale iseloomulik käekiri oli hilisemal kohtuistungil süüdimõistva otsuse tegemisel kaalukas pooltargument. Tom Hornis ei tekitanud mingeid liigseid küsimusi šerifi poolt antud "licence to kill", loomavargustele tuli lõpp teha ja väikelinna karjaparunid olid leidnud sobiva mehe musta tööd tegema. Tipplaskur asus süstemaatiliselt tapma neid kelle peale pomod näpu suunasid, tegemata vahet reaalsetel karjaröövlitel ja süütutel väiketalunikel. Ka ei olnud Tom´ile probleemiks relvitut meest selga tulistada, asi mida küll läänes pidevalt tehti, kuid heaks jooneks ei peetud. Alanud oli 20. sajand ja müüdavate revolvrikangelaste aeg oli totaalselt otsa saanud ja süümepiinadeta tapamasin jäi oma endistele tööandjatele lihtsalt jalgu. 20. novembril 1903 tõmmati Tom Horn Willie Nickell´i tapmise eest võllasse või pigem tegi seda tänu uuenduslikule poomistehnikale ise. Üks Metsiku Lääne legendidest sattus taas mullatoidule. Tom Horni fännid aga võitlevad siiani mehe süütuuse eest. Hea film oli. 4/5

Tom Horn punus endale vanglas ise poomisnööri.

Yip-Yip-Yippy

Yip-Yip-Yippy - Dave Fleischer 1939

Star Trek Kirkless Generations

Star Trek Kirkless Generations - David Carson 2004

Star Trek: Generations´i fanmade edition. Välja on lõigatud kõik materjal kapten Kirk´iga ja igasugused vihjed temale, muudetud filmi algus ja parandatud pilti, ning heli nexuse kujutamisel. 42 minutit materjali läks prügikasti ja tulemus meenutab tänu oma 70 minutilisele kestvusele üht tavalist Star Trek: The Next Generation episoodi. Star Treki austajate hulka ma ei kuulu, kuid filmid olen püüdnud ikka korralikult ära vaadata, kunagi sai MTV3 vahendusel ka Next Generation´osasid jälgitud. Tavalise teleseriaali fiil ei tekkinud mitte ainult kestvuse, vaid ka sisu, ehk pigem selle vaesuse tõttu. Kui täispikk film tundub venitatud tele-episoodina on midagi ikka väga valesti, asi ei toimi mitte mingit liini pidi. Puudus draamamõõde ( see mida pakuti oli super vuss ), põnevus ja ka koomika oli jänkide prime-time sitcom´ile omaselt etteaimatav. Tore oli lihtsalt näha vanu tuttavaid - USS Enterprise´i meeskonda, segopäist Malcolm McDowell´it ja klingonikaunitare, rääkida polnud aga enam kellegagi millestki. Ja ega see Kirk´gi oma kohalolekuga pidu käima lükand poleks. Kurb. 1/5

Fännide cover art.

David Lynch On His Films, Mediation, And Life

David Lynch on his films, mediation, and life and John Hagelin PH.D. - University of Washington meedia osakond 2005

Kunagi oli saade popkultuurist kus Tõnis "Fuck you mees, tõmba uttu!" Kahu ja Rein Pakk istusid diivanil ja rääkisid juttu mis võis vaid põltsamaa joodikust traktoristile huvitav tunduda. Kõiki saateid küll ei vaadanud aga need paar-kolm mida nägin olid temaatikalt mittemidagiütlevad, vanad nämmutatud laused ja juba teismeeas läbimõeldud ideed. Mitte, et jutt vale või rumal oleks olnud, puudus lihtsalt asjas uudsus ja üllatusmoment. Sama on ka John Hagelini loenguga, neid ühtse teadvuse ideid olin varem kuulnud, ning üle tunnise visuaalselt igava loenguna kõnepuldist kuulata oli seda lihtsalt tüütu. Film What The Bleep Do We Know? peaks käsitlema sama teemat pildiliselt huvitavamana. David Lynch´i sissejuhatus oli aga lausa sobimatu. Teemad millest geenius rääkis olid "Puldi" saatega sarnaselt enam vähem kuulatavad, kuid samuti teada tuntud. Mina tahan Lynch´i suust kuulda vaid mahlaseid jutte võtete telgitagustest ja filmitriviat, mitte seda kui tähtis talle on iga päev maailmarahu nimel mediteerides positiivseid võnkeid üle ameerika saata. Jutt ei olnud põnev isegi "vaat kus friik" vaatenurgast, lihtsalt vana new age peeru mula. Nagu näete müüakse ka disci ennast Lynchi pildiga, tema osa aga DVD üldmaterjalist on kasin. Nimi müüb, nägu müüb ja 7. novembril 2005 antud intervjuu üliõpilastele on tänu sellele isegi eestisse jõudnud. Väga positiivsed ja meeltavardavad ideed halvas visuaalses vormis. 2,5/5

Problem Girls - The Velvet Cage

Problem Girls - Ewald André Dupont 1953

This Is England

This Is England - Shane Meadows 2006

Briti töölisklassidraamadest sain 6-7 aastat tagasi tõsise mürgituse. Ma mitte ainult ei vaadanud Mike Leigh´i ja Ken Loach´i poolt lavastatud ja Roddy Doyle´i kirjutatud filme, vaid ka kolm hooaega The Factory seriaali. Siiski kujunes minu 2006 aasta oodatumaks filmiks briti töölisklassi tegemisi kujutav skinheadidraama This Is England. Lausa nii oodatuks, et kui tavaliselt kannatan DVD reliisi ära siis seekord ei suutnud 27. aprillini vastu pidada vaid haarasin netist screeneri. Korralik siiski, vaid menüüd ja ekstrad olid puudu ning nurgas ilutses väike Channel 4-ja logo. Muidugi puudusid ka mulle nii tähtsad subtiitrid, kuid sain seekord isegi pätikokniga suurepäraselt hakkama. Tähtis oli film ise. Lugu 1983-nda aasta kolmest suvekuust mil koolikiusamise all kannatav 12 aastane Shaun leiab toetust ja mõistmist naabruskonnas elavate skinheadide poolt. Peagi aetakse poisikesegi pea nulliga, ema ostab tanksaapad ja sõber kingib Fred Perry särgi - skinnikamp on leidnud pesamuna. Kambaidülli lööb aga segi vanglast naasnud skinnide liidri sõber kellest trellide taga on saanud rassist ja National Fronti toetaja. Peagi veab jõuline Combo kannaga tatilärakast põrandale joone ja küsib kes on temaga immigrantide vastu ja kes jääb teisele poole joont. Lõhe skinheadide hulgas on tekkinud ja National Front saab liikmeid juurde. Ka noor Shaun hülgab sõbralikud kambaliikmed ja otsib tuge isalikult, kuid vägivalda kalduvalt Combolt. Kui nüüd sümbolistlik lõpp välja jätta oli tegemist väga hea pilguheiduga skinheadluse ajalukku, hetkedesse kui toimus üleüldine lõhenemine vasak ja parempoolseteks, SHARP / Trojan ja White Power skinnideks. Filmist on näha, et see oli paras pala neelata ka NF-i ridadesse läinutel. Combo kuulab pisar silmas northern souli ja räägib kuidas ta mustanahalistega koos oli esimesi original skinheade 1969 aastal, samas aga ähvardab paki lapsi ja poemüüjat. Ega see väikelinna rassistlikult meelestatud skinnide elu just vaheldusrikas olnudki, karjuti paari musta peale ja soditi seintele solvavaid graffiteid. Tänu pea olematule tegevusele filmis jäi ääretult realistlik mulje, ega kolme kuuga ju midagi erilist juhtuda saanudki. Lihtsalt üks hea ja detailirikas pilk 1983 aasta suvesse Inglismaal, kaugel peeti Falklandi sõda ja kodus valati viha immigrantide peale välja. Absoluutselt kõik näitlejad andsid endast parima ja režissööri enda lapsepõlve kogemusi põhjana kasutades oli asjal tugev usutavuse ning täpsuse pitser peal. Muusika oli sobiv: soul, ska ning isegi üks pungilugu UK Subsilt, ning The Smiths´i cover. Film mis oli tugev kui teras. Kui vaid see sümbolistlik lõpp oleks välja jäänud, skinni film ja briti steelcap draama pole mõni kunstipoosetus. Fuck off Shane Meadows, you wanker ! 4,5/5

Shaun ja sõbrad. Oi! Oi! Oi!

Ghost in the Shell Stand Alone Complex Solid State Society

Kôkaku kidôtai: Stand Alone Complex Solid State Society - Kenji Kamiyama 2006

Ma polnud juba üle aasta ühtegi täispikka jaapani animatsiooni vaadanud, kuid enne Baka foorumi kokkutulekule minemist tundus end taas animelainele ajamine lausa kohustuslikuna. Valisin vaatamiseks kunagise hitfilmi Ghost in the Shell´i muteerunud järje, ehk GITS´i seriaali Stand Alone Complex´i liini jooksva loo. Seraali ma näinud ei ole, alati on Opsi käest laenama minnes tal mõni disc kodust väljas, ning olen lõpuks loobunud. Nüüd peale Solid State Society nägemist enam ei viitsigi, kõik see esimese ja teise GITS´i võlu oli kadunud, järgi vaid valusalt aju ragistav cyber sci-fi ( kuigi mulle tavaliselt see meeldib), keskpärane, et mitte öelda igav lugu ja vilets pliiatsijoon. Animatsioon oli lausa hämmastavalt tuim ja detailivaene, kohati jäi mulje justkui sõidaksid autode asemel seebikarbid ja inimnägusi oleks animeerima toodud mõne animeklubi otakud aga mitte kunstnikud. Üllatuslikult olid kõik kaadrid tühjad, peale tegelaste endi ei liikunud taustal ega ümber midagi, justkui oleksid Section 9 töötajad ainsad elusolendid hüljatud linnas. Ei ühtegi inimest, looma, autot ega isegi vilkuvat tulukest, täielik minimalism negatiivses mõttes. Peale tunnist vaatamist hakkasin isegi üht-teist toimuvast mõistma, kuid millegi mõnusaga lõppkokkuvõttes ikkagi tegemist ei olnud. Liiga puine kraam minu maitsele. Baka foorumi kokkutulek Kunstimäel oli aga see-eest supa dupa lahe. Sarnaselt eesti ulmefännidele on ka animefriigid täiesti tsillid vennad, keegi mingit tüütut spetsiifilist ila ei aja vaid võetakse õlle, käiakse saunas ja tehakse head huumorit. Muidugi liikus jutt sutsu ka anime teemadele ja popid konsoolimängudki võeti läbi, kuid see polnud peamine. Kõigil oli lihtsalt mõnus olla ja miski ei häirinud hetkekski. Ulmeühingu kokkutulekutel minnakse mõnusa olekuga veidi kaugemale aga eks seal ole ka keskmine vanus 10 aastat kõrgem, Baka kokkutulekul olin vist mina vanim. Küll oleksin aga pidanud endas elava bedobear´i koju jätma. Tänu temale passisin nagu Kivirähu karu kiikuvat gooti lolitat, ilanire suuservast jooksmas ja pea paks. Urrr urrr, oleks vaat et metsa viinud, glaurung ja Ops hoidsid jõuga tagasi. Urr urr !!! 1,5/5

Eesti "otakud" animeviktoriini ajal.
Foto: Random Hero 2007

When I Turned Nine

Ahobsal insaeng - In-ho Yun 2004

The World Of Silence - Missing Girl

Jo-yong-han Se-sang - Jo Eui-seok 2006

Film väikese tüdruku ja müstiliste võimetega mehe sõprusest. Tuttavate majas resideeruv inimpelglik ja endassetõmbunud fotograaf saab ootamatult enda hoole alla 10 aastase nutika plikatirtsu. Algne jäine kohmakas suhtumine asendub peatselt sugava kiindumuse ja hoolivusega tüdruku suhtes, kaks üksikut hinge leiavad teineteise. Kusagil aga hiilib ringi väikeseid tüdrukuid rööviv bedobear: maiustustega nuumav, mänguasjadega ülekülvav, narkoseentega hullutav ja hiljem tappev sarimõrvar. Loomulikult võtab ta peatselt sihile fotograafi "kasutütre" ja hooldaja peab jõud ühendama riiaka politseidetektiiviga, et röövitud plikat leida. Ootasin pisut rohkem thrillerit kui seda pakuti, The World Of Silence meenutas hoopis lastefilmi. Oli selline koomikasugemetega sõbrafilm kus seral-killer´i väljaarendamata teemale oli jäetud väga põgusalt ruumi. Minul oli ausalt öeldes raske end lõpuni vedada, kõik tundus nii labane ja varemnähtud. Eriti Park Yong-woo mängitud politseiinspektor kes oma pohhuistlikuse, räpaste lõikamata juuste, ropendamise ja pideva unisusega on korea kinos aastaid taasmängitud karakter. Klassika võiks juba öelda, iga tene detektiiv näeb seal äravahetamiseni sarnane välja. Fotograafi ja tüdrukut mängivad Kim Sang-kyeong ja Han Bo-bae olid hulga sümpaatsemad, kuid lugu ise omas igavas agoonias ei andnud neile õiget võimalust särada. Politseinikud ja mõrvarid välja rookides oleks saanud parema tulemuse, armsa pisidraama sõprusest. Filmi lõpus toimuv humaanne ohverdus ja vaatamise ajal ununenud fotograafile omase müstilise võime seletus andsid veidi seda lööki juurde kuid õieti käima lükata ei suutnud seegi vedada. Liiga hilja oli juba, minuti pärast hakkasid lõputiitrid jooksma. 1,5/5

Kaks sõpra.

Zoo

Zoo - Ryu Kaneda, Masanori Adachi, Masaaki Komiya, Junpei Mizusaki, Hiroshi Ando 2005

Zoo on viiest lühifilmist koosnev kogumik. Kuigi seda promotakse kui j-horrorit, ei paista seda õudust küll kusagilt ja see on vaid hea. Esimene stoori "Kazari and Yoko" oli üllatustevaba ja etteaimatav põnevik kaksikõdedest. Järgmine lugu "Seven Rooms" oli minu isiklik lemmik. Pinev sarimõrvari thriller suure inimliku ohverdusega. Hästi tehtud südamlik lugu, kino mis liigub heal ideel nappide vahenditega. "So Far" oli samuti meeletult hea. Pettis mõnusalt vaatajat pakkudes end kui müstilist ghost story´t, kuid viimasel minutil lahendit nähes taipasid, et tegemist oli hoopis armsa draamaga üksindusest, jaapanlikust võõrandumisest. Siis tuli sci-fi hõnguline anime"Hidamari No Shi" mis meenutas varemnähtud kauneid droidianimatsioone, Robot Carnival´i animekogumikul oli minu mäletamist mööda samuti sarnane lugu. Viimasena nähtud kogumiku nimifilm "Zoo" oleks aga vabalt võinud ka vaatamata jääda. Kui minu arvates peaks desserdi viimaseks jätma, siis jaapanlased olid teinud risti vastupidi. Mõnusatest lühifilmidest tekkinud positiivne fiil keerati lõpulooga nässu. Mõtetult tühi etlemine mehelt kes tervest kambast on ainukesena ka paar täispikka filmi teinud, videomängude ja eriefektimeeste tehtud lühifilmid olid kordi paremad. 3,5/5

Viis filmi, viis pilti.

Election 2 - Triad Election

Hak se wui yi wo wai kwai - Johnny To 2005